Tänapäeva Ontario ja Québeci aladel Saint Lawrence’i jõe kallastel elanud irokeesi indiaanlased ütlesid oma elupaiga kohta kanata – küla. Tulid inimesed kaugelt Euroopast, külake kasvas ja kasvas, kuni sai võimalikuks selle kohta suisa vanatestamentliku paraadlikkusega deklareerida: „A Mari Usque Ad Mare” (Kanada moto „merest mereni” – „Ta valitseb merest mereni ja Frati jõest ilmamaa otsani!”, Ps 72:8).

Küllap teadsid vaid vanad irokeesid, et just sellest külast saab 21. sajandi alguseks üks maailma edukamaid animatsiooniallikaid, mis püüab praegusel ajal ka ühe kauge Läänemere-äärse rahva valendavad silmamunad kinolina suunas ega lase neid lahti enne hilisööd.

Kanada animatsioonile oli pühendatud tänavusel Animated Dreamsil kaks terviklikku programmipügalat: üks noorele Montréalist pärit animaatorile Malcolm Sutherlandile (kes õppis enne animatsiooni juurde jõudmist hoopis astronoomiat – see aine võiks olla olemas näiteks ka EKA animatsiooni õppekavas) ning teine ulatuslikum kanada animaparemikule. Viimase raames linastus kokku 11 filmi, millest pikim vältas 11 minutit, lühimad aga vaid kaks. Veidi jäi kummitama mõte sellest, milline võiks olla üks täispikk kanada animafilm, ent pikkadele animatsioonidele oli eraldi programm ja valetaksin öeldes, et anima puhul lühidus ei kõneta.

2004. aastal filmi „Ryan” eest parima animeeritud lühifilmi Oscari pälvinud Chris Landreth on Kanadas elav ja tegutsev ameeriklane, kes on loonud juba alates 1990ndate keskpaigast arvutianimatsioone (computer-generated imagery). Oma pisut kiiksuga teostatud filmireaalsust nimetab Landreth psühhorealismiks ja tema Animated Dreamsil linastunud „Alateadvuse salasõna” vaadates on üpris kerge selle stiilinimetusega nõustuda. Režissöör annab oma näo filmi peategelasele Charlesile, kes avastab kord peol üht vana tuttavat kohates, et ei suuda tema nime meenutada. Seepeale sukeldume Charlesi alateadvusesse, et mängida telemängu „Salasõna”, kus meie peategelast aitavad õige nimeni suunavate vihjetega näiteks Yoko Ono, William S. Burroughs, suur limusk ja Salvador Dalí. „Alateadvuse salasõna” on Landrethi esimene 3D-animatsioon, kus kujutised muutuvad sügavaks just Charlesi peas toimuvat edasi andes. Lisaks ruumitajule mängib lavastaja oskuslikult ka tempo ja värvidega, luues nii värske ja vaimuka vaate paljude jaoks tuttavale piinlikule probleemile.

Elise Simardi muusikalises animatsioonis „Hommikusöök” on mingit vastupandamatult sojuzmultfilmilikku nostalgiaknihvi: pildikeel on pleekunud ja habisev ning seda saadab täiuslikult napp heli. „Sometimes I feel I know my life by heart” on üdini äratuntav mõte uude hommikusse ärgates.

Québecist pärit animaator Joël Vaudreuil on muu hulgas tegev ka trummarina folkbändis Avec pas d’casque (ee „kiivrita”). Kiivrita uljus voolab ka Vaudreuil’ viimases animatsioonis „Vaikne jõgi”, mis toob oma nõtkelt visandliku pildiga vaataja ette ühe jõepeeglit silmitsema jäänud vanamehe mäluseiga tema teismeeast. On suvine päev ning 13-aastane peategelane sõidab koos kooli ebapopulaarseima plikaga jalgrattal jõe äärde. Tüdrukul on jagada üks kummaline ja tume saladus: ta suudab mõttejõul kalu tappa. Poisilgi on oma salaasi: ta tahaks vabaneda jubedast painavast süütusest ning teeb seepeale jõevees supeldes korduvalt katset tüdrukut puudutada. Aga tüdruk tõrjub lähenemiskatsed ja pärast seda nad enam ei suhtle. Vanamees viskab oma suitsukoni vette ja mõtleb: „Mis naine see olekski olnud, kes niimoodi kalu tapab.”

Veel kangastuvad programmis teemadena sõda, pagendus, kunst ja naisekssaamine ning paari animaatori loomingust leiab ka prantslasliku joie de vivre värviküllast visuaali ja kulinaariaülistust (näiteks Lynn Smithi värskendava värvipaletiga „Päevasupp”). Kel huvi kanada animatsioonist üheainsa filmiga võimalikult head ülevaadet saada, siis selliseks linateoseks on Jeff Chiba Stearnsi 2007. aasta eksperimentaalfilm „Kollased märkmepaberid”, kus läbi märkmepaberitele sirgeldatud igapäevakohustuste jutustavad oma loo 15 kanada animaatorit, kelle sekka on riisutud koorekiht: Malcolm Sutherland, Paul Driessen, Cordell Barker, Marv Newland, Jody Kramer jne.

Rõõmustav on see, et ehkki animafilmide veebi riputamine ei ole režissööridele teinekord festivalidele pääsemise seisukohalt kasulik, on häid kanada eriprogrammi kuuluvaid filme Vimeost ja YouTube’ist ometi leida. Soovitan vaadata, eriti kui tekib tunne, et „sometimes I feel I know my life by heart”.

Chris Landrethi „Alateadvuse salasõna” treiler: