Rõuges pesitseva ja toimetava Tõnis Tootseni päevikusissekannetes kohtab nii hundikutsikaid, konnakoori, punaseid kärbseseeni kui ka sõjaväekoptereid. See on taust inimese ja looduse vahekorra üle mõtisklemiseks.

12.02.17
Ojakese jääkaanel pikalt pikutada ja inimajaloo kohal hõljuda, ilma et mulin kaasa viiks… See on tunne, et maailm eksisteerib „ühes tükis”; subjektsuse ja objektsuse lepitumine sama mündi tilinal pöörlevateks poolteks. Selline elurõõmus ühtsustunne keset langevat lund. Need on need kristallkirkad hetked, mil tunned, et nöör, millega meid on maa ja taeva vahele tõmmatud, on tegelikult juustest punutud ja neid karvu katkeb iga päev. Siis vaatad, et iga riie on pits, iga asi munakoorest, kõik põleb kogu aeg – kahest otsast. Hallinnas on sama laine peale saamine märksa raskem. Vahest seetõttu, et seal on nii palju inimtekkelist ja -näolist? Kõik on mõtestatud ja funktsionaalne, asfaldile tõmmatud joonteni välja. Niiviisi „üles haritud” maa hoiab ka jalutaja mõttemootoreid pidevalt rakkes, aga metsas vahetuvad need kultuursed impulsid „kultuuritute” vastu. Ega kultuuritut asjata „metsikuks” sõimata.

16.03.17
Sain tuttavaks sakslase Ingoga, kes on Rõuges elanud poolteist aastat. Eestisse kolis umbes kümne aasta eest, räägib ilusti-kenasti meite keelt ja on siinsest elust väga sillas. Alguses elas Tartus ja pidi kreepsu saama, kui keegi ühel õhtul mootorsaega puid saagis. Järgmise päeva lõpus võttis julguse kokku ja tegi ise ka mürglit: „Kurat, kui tema võib, võin mina kah!” Saksamaal pidi nii olema, et kui pärast seitset õhtul vähe lärmad, on kohe vilkurid platsis. Ei tea, palju ta liialdas, aga igatahes kirjeldas ta sealset eluolu hirmuühiskonnana, kus on nii palju seadusi, et lõpuks keegi ei julgegi enam midagi teha, sest alati on õhus võimalus, et rikud mingit reeglit. Ja eriti nautis ta seda, et siin on maamaks alla 10 euro – Saksamaal pidi maaelu muu hulgas see välja suretama, et seal tuleb ikka 1000 välja käia. „Eestis on võimalik maal elada!” oli ta õnn ja rõõm ise, kuigi siin vaidleks ilmselt paljud vastu. Et jah, naudib siin sellist Metsiku Lääne tunnet – kui tahad paljalt metsajärve ujuma minna, siis lähed, ja kedagi ei koti.

25.05.17
Sellega on nii, et kui metsa enam poleks, realiseeruksid teatud osad minu psüühilisest maastikust edaspidi ainult unes. Ja küllap nad ajapikku ka kiduks ja kärbuks. See on nagu lähedase kaotamisega: kaob tükk sind ennast, teie ühisosa; nagu kahe võtmega tuumalukk, mida ei saa enam koos avada. Ilma kodumetsata ei pääseks ma enam teatud kohtadesse iseendas; kohtadesse, mis võimaldavad puhkust inimkeelest ja -kultuurist ning kus vulisevad hoopis teistsugused keeled ja olemisviisid. Ma väga kardan, et seda väärtust märgatakse üha vähem ja ta rudimenteerub RMK matkamajakeseks (loe: allutatakse kultuurile, kodustatakse). Rail Balticu ja metsanduspoliitika ümber toimuv ei süsti minusse palju usku, et meie parimad pojad on aru saanud, et metsal on muid väärtusi ja funktsioone peale nende, mida inimene suudab sõnastada ja ekspluateerida; et hea-parema kättesaamiseks EI tasuks (oma kesklinnas asuvast) kodust kaugel põhjavett ära solkida; et raha EI sünni süüa. The tree which moves some to tears of joy is in the eyes of others only a green thing which stands in the way, eksole. Aga noh, kuni on lapsi, kes on oma käega seemneid mulda pannud ja jälginud, kuidas nad elule tärkavad, ning oma taimekeste pärast südant valutanud, seniks on lootust. Tead, ma panin lasteaias ühe söödud viinamarja seemne mulda ja see kasvas kesklinnakorteris üha suuremates pottides selliseks jurakaks, et on siiamaani alles. Kuigi nüüd juba üsna põdurakene – ja see teeb haiget. Ja jumal tänatud, et teeb. On väga tähtis, et iga mõttetult murtud oks ja trööbatud raielank ning metsa alla tekkinud prügiauk tekitaks füüsilist valu ja vastikust. Ainult selline side õigustaks „loodus-” või „metsarahva” nime. Ühe Fred Jüssi kõrval tuigub tuhat joodikut, nende seas on Jüssi, khm, pelk promill – kumb me siis oleme, metsa- või joogirahvas? Pudelid, metallpotid, pakendid, suusajupid – radadel, kus olen teist inimest kohanud kaks korda elus! Kes neid sinna viib!?

25.09.17
Lendasin üle lenksu, nii et kett ja piduritross maas. Põsel üksainus kriips! No ja mõned sinikad. Nii et tegelikult õnnetuvõitu päeva kõige õnnelikum sündmus – ikkagi 270 kraadi, püstasendist selili! Kõrvast verd ei voolanud, küll aga mulda. Viimane aeg vetruvatest kontidest niiviisi rõõmu tunda, varsti enam ei saa. Jõgi andis silma alla külma kivi ja liipasin veel ringigi. Kärbseseeni otsima. Noh, et kui ei saa heaga, siis kurjaga – moel või teisel ma hukka pean saama! Ning! Lõpuks leidsingi, mis vaja – ühel kõrvalisel rajakesel kaks ringi rubiine. Ühes kohustusliku kaarnaga, kes sealsamas kuivanud puu ladvas rogises ja vaatas, kuidas ma ta leiba kotti korjan. Kristlasele kuradi, indiaanlasele jällegi loojajumala enda kehastus – vali siis. Oktoobri lõpus lähen mõneks päevaks miskile messile raamatukest müütama. Seks ajaks saaks tõmmis valmis. Oleks tore pilt – ostjad kolmandas ja müüja neljandas dimensioonis. Kriminaalne seisusevahe. Ei, tegelikult mõtlen, et kui paar nädalat iga hommik teelusikatäis sisse võtta, võiks päeval olla päris hää-huvitav minek + organismile kena puhastus. Põdrad söövad neid, et ussidest lahti saada. Muuseas, Venemaal on настойка мухомора ikka täitsa kultuuriline nähtus – päris mitmes margis apteegist saada. Muud midagi, tahtsin lennulusti jagada.

23.03.18
Nädalakese eest läksin öösel tiigi purdele seisma ja vaevu olin seal jõudnud vähe kollata, et kas jää ikka kannab, kui võsast ragistas välja kaks kitse. Natuke nuuskisid, mina muidugi kivikuju, aga üsna julgelt ajasid omi asju edasi, viieteist meetri kaugusel. Millal nad magavad!? Hommikul, keskpäeval, öösel – igal ajal näha.

26.03.18
Üldiselt siin elu keeb, kitsi on kõrini. Üks talleke kihutas veel enne õhtuseid uudiseid mööda, asfaltteel, kapjade klõbinal, poole meetri kauguselt, oleks mu peaaegu pikali jooksnud. Ja eile piiras mu metsas sisse seitsmepealine kari hundikutsikaid. Korraks oli ikka väga kõhe. Ja kohe olidki hundikutsikad – enne kui üks neist haugatas. Tasapisi, sinna-tänna helistades ja telefoninumbreid lumme kirjutades, sai selgeks, et hoopis kasvandusest minema jalutanud kelgukoerad. Võtsid sappa nagu takjad – kuidagi väga sujuvalt hääletasid mu karja juhiks –, nii et polnudki suur kunst nad tagasi koju toimetada.

08.05.18
Paradiisi esik. Ei mingeid parme ega põdrakärbseid. Isegi sääsebeebid alles otsivad oma verejanu. Kirsipuud õitevahus, okste vahel sumin. Liblikad laperdavad värskete lehtede magusas lõhnas, sekka kulusuitsu. Eile öösel tegi pisem konnakoor juba tiigi peal proovi – õige varajased. Lasid koos ööbikuga. See helimaastik tuleks kah purki püüda – mõnus klappidega sooja teha, kui jää jälle laulab. Toomingatel palju lehti väljas, aga ei puutu veel üksteise vastu, pole väga kuuldagi. Nüüd on ainult päevade küsimus, millal need väikesed rohelised purjed tuult püüdma hakkavad, kõvema kohinaga. Pärast pikka talve saab see mühin korraks linnulaulust armsamakski. Just olid puud paljad ja sai kasepungi korjamas käidud! Kohvi ja pudru maitse värskes õhus ja lehesahinas, oi-oi. Ses magusalt lõhnavas supis möiratas täna vaid üks, aga see-eest kümnetonnine maitsevääratus – üle tiigi kihutas lahingukopter, nii et vesi virvendas. „Siil”. Aga meenutades, et sauna kõrval kasvavate vanade pärnade tüved on paksult mürsukilde täis, siis vahest sobivad siia pilti ka kopter ja lapilised kolonnid. Ja naabrimees, kes pistis mutiaukudesse karbiidi, valas masinaõli peale ja pani sellele keemiale tule otsa. Ise kuulutas põlevi silmi: „Teeme neile Süüriat!” Vaatan (ülejäänud) sõdurite manöövreid umbes sama skeptilise pilguga – roomikutes kõriseb motoorne rahutus. Kas mutid lüüakse taanduma või vikerdab toosama õli varsti tiigis, seda näitab aeg. Annaks, et me seda paradiisi esikut põrguks ei küta.

Tõnis Tootsen on vabakutseline kirjanik ja toimetaja.

Sigrit Villido on leidnud endale sobilikud väljundid vabakutselise grimeerija ja illustreerijana ning proovib vaikselt kätt ka tätoveerimisega.