Pärimusmuusik Mari Kalkun arvab, et vahel on parem produktiivsuse provokatsioonile mitte alluda, vaid pürgida hoopis suitsusaunaliku aegluse kvaliteedi poole. Töö ja paigaloleku tasakaalustamisest ning pimeduse võlust ja päris hetkedest iseendaga siinses usutluses juttu tulebki.

Mäletan korda, kui sattusin 2015. aastal Bratislavas Mari Kalkuni esinemisele. Maril on kombeks publik koos endaga kaasa laulma panna ja nii rõkkas kontserdi lõpuks eesti pärimusmuusika radadel kulgevat viisi kaasa mõmisedes ning eufooriliselt plaksutades ka üks minu kõrval istunud BBC raadiosaatejuht. Ma pole kindlasti esimene, kes ütleb, et Mari Kalkun lööb oma lihtsuse ning südamest tulevate viiside ja sõnadega, millest paljud on tema juuri rõhutavas võru keeles – astub lavale pillide keskele ja esitab oma väga vaikset muusikat, nagu on kirjeldanud tema loomingut välismaa muusikakriitikud. Mari ise nimetab seda meelejahutamiseks. Pärast õpinguid erinevates Eesti linnades ning Helsingis on Mari jõudnud ringiga tagasi Võrumaale Haki külas asuvasse isatallu, kus valmis peaasjalikult ka tema novembris ilmunud album „Ilmamõtsan”. „Sageli pead sa rändama kaugele, avastamaks, et see, mida sa otsisid, ootas sind kogu aeg kodus,” ütleb ta.

Öeldakse, et Tartus käib aeg aeglasemalt. Tulin ise just kaks päeva tagasi siia ega teagi nüüd, kas see on platseeboefekt, aga selline tunne on, nagu oleks juba nädalake siin viibinud. Kuidas sa Võrumaal aja kulgemist tunnetad?
Ei saa öelda, et aeg käib otseselt aeglasemalt, pigem teistmoodi. Oleme elanud alaliselt Võrumaal vaid kolm aastat, mis tundub juba nagu kümme. Kui on mingisugune müüt, et elu maal on maru rahulik, siis selle võin ma küll kummutada. Ma ütleks, et elu pulbitseb kogu aeg. Kõrvuti loometööga toimub maal pidevalt millegi ehitamine ja putitamine või suhtlus külarahvaga. Samas tekib varasemast rohkem neid „päris” hetki looduse ja iseendaga. Ma just mõtisklesin selle üle novembris. Päris vaikus ja päris pimedus – need on väärtused, mida leiab ainult maalt. Linnas kostab alati miski sisse.

Nii et sulle see videvikuaeg meeldib?
Jaa! Mulle väga meeldib. Minu meelest on see hästi vajalik. See on jälle üks koht, kus vaadata korraks tagasi, kuidas vanad eestlased oma elu korraldasid. Novembrikuus jäi elu põhimõtteliselt seisma. Oligi selline mitte midagi tegemise aeg. Juttude rääkimise ja laulmise aeg. Ja lihtsalt magamise (naerab).

Kui palju sa endale seda mitte midagi tegemise aega võtad?
Eks ma püüan (naerab). Kuigi seda „molotamist” pole veel päris käppa saanud. Seda tuleb endale ikkagi pidevalt meelde tuletada. Kõik eeldavad kogu aeg produktiivsust, aga viimasel ajal tajun eriti, et ma ei pea otseselt töölaua taga higistama, et laul sünniks, kuigi seda tuleb, muidugi, ka teha. Näiteks „Mõtsavele mäng” sündis lihtsalt niimoodi, et lugesin metsavendade toimikuid ja panin pähe idanema idee, et oleks lahe teha üks laul, mis on seotud metsavendadega. Järgmisel nädalal istusin oma stuudios ja järsku, vupsti, lendas see laul mulle kohale. See on natuke nagu leivategu. Sa teed kogu ettevalmistustöö ära – valmistad taigna, lood õiged tingimused, et ta saaks kerkida, hoiad teda õigel temperatuuril soojas – ja lõpuks ei peagi tegema midagi muud, kui ta ahju panema ja sealt välja võtma.

Kaks aastat tagasi koos Runoruniga ilmunud plaadi „Tii ilo” ilmumise aegu ütlesid, et need laulud on saanud inspiratsiooni teel olemisest. Kas „Ilmamõtsanil” on teel olemine endiselt inspiratsiooniallikas või on siin rohkem paigaloleku kunsti?
Jah, „Ilmamõtsanil” on see paigaloleku kohalolu palju olulisem. Need laulud on valminud ja salvestatud suuresti Võrumaal, kuigi, kui ma nüüd hästi järele mõtlen, paljud jupid on sündinud tegelikult ka teel olles. Kuidagi on ikkagi nii, et kui sul on parasjagu loomeperiood käimas ja töötad mingi lauluga, siis see ketrab ja ketrab su peas, kuni sa selle valmis saad. Natuke nagu painaja. Näiteks üks jupike sündis Jaapani tuuril olles. Selle plaadi esimese laulu „Keelega-meelega” tekst aga puhtalt lennukis. Mul on päevikusse, kuhu ma laule üles kirjutan, märgitud, kus mingid jupid on täpselt sündinud. Kui toimub loomeprotsess, siis see on seisund, milles viibin hoolimata asukohast. „Ilmamõtsani” puhul on natuke sümboolne see, et mõned lood on sündinud tee peal, teised kodustuudio aknast välja vaadates. Kuid ka stuudioprotsess on väga oluline. Ma ei hakanud seda plaati salvestama teadmisega, et mul on 12 lugu, mis näevad täpselt sellised välja. Osa neist on sündinud salvestamise käigus. Ühest loost kuidagi hargneb järgmine. Võib-olla mingi käik inspireerib järgmist laulu. Need seosed laulude vahel on täitsa olemas.

„Ilmamõtsan” tähistab su enda väljamõeldud terminit „maailma metsas”. Kuidas sa selle mõisteni jõudsid?
Mul oli sellele albumile alguses hoopis teine pealkiri, mis oli üldse merega seotud, kuna meremotiiv käib plaadil päris mitu korda läbi. Kohe esimese laulu esimesed read on seotud merega ja samuti on albumil lugu „Läbi katsa kalamere”, mis räägib rahvalaululikus poeesias seitsme maailmamere läbimisest. Võib-olla on ka Võrumaale jõudmine olnud selline läbi merede minek. Ühes laulus ongi sõnad „tuli käia läbi seitsme linna, läbi kaheksa kalamere”. See on väga biograafiline (naerab). Ma olen elanud oma elus mitmes erinevas linnas. Tartus kõige pikemalt, Viljandis, Tallinnas, aga ka Helsingis, nooremana ka Ameerikas Seattle’is, ja jõudnud ringiga tagasi Võrumaale. Aga sageli selleks, et silmad avaneksid, et näeksid, mis sul tegelikult kuhugi maha jäi või sind seal ootab, tuleb ikkagi ära käia. See on elu paradoks.

Aga see mõiste pole tegelikult päris minu väljamõeldud. Kui ma saatsin selle pealkirja Lauri Sommerile, tõi ta kohe paralleeli, et võru keeles on kasutusel „ilmalaanen”. „Ilmalaas” või minu variandis „ilmamõts” tähistab maailma, mida on kirjeldatud läbi võrokeste silmade metsa sümboli kaudu. Mets on võrokese – ja ma arvan, et üldse lõunaeestlase – jaoks midagi väga olulist. See on nii tähtis, et võrdleme isegi maailma metsaga. Kui pealkiri osadeks võtta, siis „ilm” on mitmetähenduslik – selle all saab mõista mitte niivõrd välist maailma, vaid siseilma, leida paralleele heideggerliku filosoofia või Jakob von Uexkülli ideega Umwelt’ist. Jaanuari lõpus ilmub plaat ka Saksamaal ja pealkiri on tõlkes „In den Wäldern der Welt”, peaaegu algriimis! Põnev, milliseid tähendusvarjundeid see teisel maal juurde korjab. Sest kui öelda „mets”, siis ilmselt tuleb eri riikides eri inimestele silme ette absoluutselt erinev pilt. Mind ennast on huvitanud Võrumaa elu puhul kohalik elutunnetus ja teatav metsikus, mida veel üsna arhailise eluviisiga külades kohata võib.

Kuidas see arhailisus väljendub?
(Mõtleb pikalt) Näiteks sellessamas suhtes metsaga. Võrokese jaoks ongi mets päriselt tähtis. Sügisel lähevad kõik metsa ja korjavad tohutul hulgal ande lihtsalt varuks, söögiks. Mehed oskavad ise metsaga tegeleda, seda hooldada, nad tunnevad oma metsa. Neil on metsaga isiklik suhe. See pole maailmas enam eriti tavapärane. Maid ja metsi ostavad järjest enam üles suured firmad, mis neid majandavad.

Teine asi on vana keel. Võrokestele on väga omane soe huumor ja asjade väga otse ütlemine. Isegi kui ei tunne inimest eriti hästi, aga suhtled temaga võru keeles, siis tekib tunne, nagu ta oleks oma. Temperament on soe ja sõbralik. Väga harva kohtad Võrumaal kedagi vihast või tigedat. Isegi need, kes elavad omaette üksinda metsas, leiavad sealt mingi tasakaalu. See on natuke muidugi romantiline üldistus (naerab). Eks on ka neid, kes on olude sunnil Võrumaale pidama jäänud.

Sa käsitled „Ilmamõtsanil” ka eluringiga seotud pärimust. Mida sa selle all täpsemalt mõtled?
Üks asi on animism. Teatav looduse hingestatus, mis mind Võrumaa pärimuskultuuri juures paelunud on. Ma ise olen saanud need teadmised pigem pärimuskultuuri õpingute kaudu. Tänu sellele olen õppinud märkama asju, mida ma varem ei osanud tähele panna. Ka vanad kombed, mida veel au sees hoitakse, näiteks puusse risti lõikamine, mis on terves maailmas täiesti ainulaadne. Kuskil mujal ei tehta seda enam sellisel moel. Kui keegi sureb, lõigatakse puusse rist ja sellest puust saab kadunukese n-ö hingepuu, mis on jällegi väga praktilise funktsiooniga – selleks et ta ei tuleks sind koju kummitama, vaid tal oleks mingi koht kodu lähedal, kus ta saab peatuda. Mina palusin oma isale sellise risti lõigata ja puu, kuhu see on tehtud, on mitmekümne teise hulgas, mis näitab, et see on üsnagi elujõuline traditsioon.

Päris palju on plaadil suhtlust teispoolsusega. Näiteks „Ööliblika” kirjutasin ma oma isa venna matuste eel, „Lumeune” oma isa ärasaatmiseks.

Tegelikult tuleme me täpselt selle pimeduse teema juurde tagasi, mille peale ma olen hästi palju mõelnud. Viimasel ajal eriti, kui ma vaatan oma last ja seda, mida üldse tänapäeva lapsele vaadata, lugeda pakutakse. Rohkelt on mustvalget vastandamist ning pidevat võitlust hea ja kurja, valguse ja pimeduse vahel. See käib kogu aeg läbi. Muinasjuttudest, multikatest, lastefilmidest. Põnevust krutitakse vastandamisega. See tegelikult häirib. Soomeugrilik maailmatunnetus on hoopis teistsugune.

Surm on osa elust ja pimedus osa mingist aastaringist. Ma ise püüan ka pimedamat aega nautida. Selles on mingid teised võimalused, mis on midagi hoopis muud kui suveöö, melu ja üleküllus. Käid saunas, oled perega, teed ahju tule. Võtad aega. Asjad, mis võtavad aega, pakuvad tihtipeale ka kordi suuremat naudingut. See on üks õppetund suitsusaunalt – selle ettevalmistamine ja kütmine võtab julgelt terve päeva, aga suitsusauna leil ei ole millegagi võrreldav, see puhastab sind seest ja väljast. See on nagu aeg iseenda kogumiseks. Samamoodi on unega. Kuna maaelu on mind ära hellitanud, mul on ahiküte, hea õhuringlus, pimedus akna taga, siis viimasel ajal on mul väga raske end linnades välja puhata, sest valgusreostust on niivõrd palju. Samamoodi on müraga. Selle kohta on teaduslikud uuringud, et inimene ei puhka välja ja tekibki selline tsükkel, et oled pidevalt kerges ärevusseisundis. Viimasel ajal tundub, et baasväärtused, mida oleme pidanud seni täiesti enesestmõistetavaks, nagu puhas vesi ja õhk, pimedus, vaikus, hakkavad muutuma maailmas järjest haruldasemaks ning on varsti vaat et suurim loodusvara.

Jaak Johanson ütles su kohta kunagi järgmist: „Minu jaoks on olemas selline nähtus nagu juuripidi Võrumaalt, Setomaalt või saartelt pärit tüdrukud, kellel ka muusikaline vaist on seotud „metsiku” keelevaistuga. Seda vist ei saa teadlikult õppida, midagi peab olema Loojast antud ja õnnekombel lapsepõlves näiteks vanavanematelt hinge jäänud.” Ka minu arust on su muusika kõrval keel täpselt sama olulisel kohal. Lisaks oled sa kasutanud sellel plaadil metsaneenetsi poeedi Juri Vella poeesiat, kes tegeles palju oma kultuuri eest võitlemisega. Kui tähtis su enda jaoks keeleline osa on? Kas sa paned sellele teadlikult rõhku?
See on väga tähtis, muidugi. Sõnad loovad laulu terviku ja emotsiooni loomulikult koostöös muusikaga, aga selle, millest laul räägib, panevad paika ikkagi sõnad ja see annab muusikale sisu. Antud plaadi puhul olen ma suurema osa lugudest ise kirjutanud, mis on minu jaoks täiesti uus asi. Kõrvaltvaatajale tundub kindlasti, et mis see siis ära ei ole, aga minule on see väga suur asi. Juri Vella luuletuse („Ngadei!” – M.M.) leidsin juba ammu tema Arvo Valtoni ja Art Leete tõlkes luulekogust „Räägi minuga”. See jäi mulle kohe silma oma tohutu lihtsusega. „Ngadei!” originaalpealkiri on tegelikult „Põdrakasvataja laul”, nii et kui sõnad selle pealkirjaga kokku panna, siis minul tekkis võimas emotsioon. Suur kurbus, mis neist paarist lihtsast reast – „Muutuksin ma vihmapiisaks, et siis särada su ripsmeil. Muutuksin ma lumehelbeks, et siis lebada su kasukkrael” – peegeldub, kui kaduv ja habras see soome-ugri maailm on. Loomulikult kõnetab mind soome-ugri rahvaste käekäik seal sügaval Venemaal, kus neil on väga raske ellu jääda. Igalt poolt tõmmatakse neid võimalusi koomale. Metsaneenetsite puhul on naftatööstus kui invasioon, mistõttu neil ei olegi väljavaateid, et edaspidi oma vana nomaadlikku elustiili viljeleda. Sama asi on saamidega. Need maa-alad on suured, kus peab põtru karjatama, ja tänapäeval on kõik eraomandis, mis eeldab tohutuid vastutulekuid riigilt, aga neid vastutulekuid ei ole. Need vanad kombed ei taha kuidagi selle uue, tänapäeva maailma sisse ära mahtuda.

Kas keelte uurimine on jõudnud sinuni pigem pärimuskultuuri õpingute või võru kultuuri kaudu?
Mõlemat pidi ikka. Teiste sugulaskeeltega peale eesti ja võru keele puutusin ma pärimusmuusika õpingute ajal kokku oma õpetaja Janika Orase kaudu ja albumil „Tii ilo” on laule ka liivi ja vadja keeles. Kui vaadata kaarti, siis vadjalased on tegelikult meile geograafiliselt nii lähedal asunud, seal on terve suur maailm peidus, millest teavad vaid vähesed. See on kasutamata ressurss ja salajane uks läänemeresoome maailma. Ma pole keeleuurija, kuid need lähedased keeled on olnud mulle lihtsalt põnevad ja võru keel pakub võimalust luua ka midagi uut. Keelte paljusus näitab kultuuri rikkust ja see on ka põhjus, miks mina laulan kahes keeles. Arvan, et inimene, muusik, laulja, laululooja – nagu kirjanikki – peab laulma sellest, mida ta tunneb ja mida ta teab. Laulma selles keeles, mida ta tunneb ja teab. Mõnikord on juhtunud, et mõni maailmamuusik, keda ma austan, on hakanud mõne projekti raames järsku inglise keeles laulma ja see on minu jaoks nende muusika täiesti ära rikkunud. Ma loodan, et ma ei pea enda sõnu sööma ja ise seda lähitulevikus tegema ei hakka (naerab). Aga kui sa ei ole kasvanud üles ingliskeelses kultuuriruumis, on sul väga raske kirjeldada tundenüansse selles keeles. Minu meelest on hästi ilus ja selle tunneb kohe ära, kui muusika on tehtud hingega, olgu see gaeli või tšehhi keeles. Kuna ma olen kasvanud üles eesti- ja võrukeelses kultuuriruumis, siis selle põhjal loon ma ka oma laule, ja minu meelest on see suur rikkus, et väikses Eestis on mitu keelt. Võru keel oma 80 000 kõnelejaga on elujõuline keel. See on päris suur arv võrreldes põhjasaami keelega. Tegin just hiljuti koostööd põhjasaami räppari Áilu Vallega, kes räpib keeles, mida räägib ainult 8000 inimest.

Folgi populaarsus Eestis ei ole enam mingi uudis. Kas sinu arvates võib see olla seotud sellega, mis mentaliteet meil praegu maailmas valitseb?
Ma arvan küll, et inimesi huvitab järjest rohkem juurte teema ja see, kust nad tulevad. Ainult selle kaudu on võimalik teada, kes nad tegelikult on. Eestlastel on tohutu privileeg, et meil on veel üsna hästi teada meie perekonnalood, paljudel on säilinud vanad talukohad. See on Euroopa kontekstis tohutu väärtus. Küsi kellelt tahes – see, et kellelgi on säilinud mitmeid põlvkondi vanad talukohad, on üsna harv juhus, sest perekonnad on eri maade vahel palju rohkem laiali. Eestlastel on paiksus tugev ja see on ka põhjus, miks regilaul oli säilinud nii elujõulisena, kui mujal oli see juba ammu hääbunud. Seda elujõudu näitab minu meelest ka see, et regilaul pole enam pelgalt lavamuusika, vaid mitmetes ringkondades pidudel ja seltskondlikel sündmustel taas au sisse tõusnud. Kui veel maailma kontekstis mõelda, siis see, mis meil toimub, on täiesti ainulaadne. Kõik ütlevad, et see on täiesti uskumatu, et siinne folgipublik on nii noor, sest mujal on huvilised ikka tiba vanemad. Kuigi eks need asjad võivad ka muutuda. Pärimusmuusika ja -kultuuri kaudu saab anda edasi midagi laiemat või suuremat kui lihtsalt see, et ma olen laulja ja laulukirjutaja kuskilt Eestist. Sellega tuleb kaasa nii palju muud, mis on maailmas tundmatu ja paljuski ainulaadne. Teistes riikides ei ole täpselt selliseid traditsioone, selliseid pille, selliseid lugusid ja ajalugu.

Sa oled palju tuuritanud ja andnud muusikat välja Jaapanis. Mis jaapanlasi eesti folgi poole tõmbab?
Esiteks on teatav esteetika, mis jaapanlasi paelub, vähemalt selles ringkonnas, kus mina liigun. Teatav minimalism ning rohkem sellist puhast pinda ja tühjust, kui Euroopas tavaks on. Sellepärast on Jaapanis ka Skandinaavia disain nii populaarne, et see haakub jaapanlaste enda väärtushinnangute ja ilumeelega. Eks muusika puhul on sama. Minu looming on ka suhteliselt hõre. Välismaa muusikakriitikud on kirjeldanud seda ikka kui väga vaikset muusikat võrdluses kõige muuga, mida raadios ja mujal mängitakse. Seal on lihtsalt palju vähem informatsiooni. Teine asi, mis jaapanlaste puhul rolli mängib, on looduslähedus. Hoolimata sellest, et Jaapan on väga linnastunud, on loodus neil väga suure au sees. Samamoodi seob meid animistlik maailmatunnetus, usk, et loodus on hingestatud. Jaapanis on siiamaani väga elujõuline vana loodususund sintoism, mille erinevaid templeid leiab üle Jaapani, ja iga tempel on pühendatud mõnele loodusjumalusele. Näiteks vihmajumalusele või kuujumalusele – erinevaile loodusilminguile. Need templid on väga populaarsed ja seal käiakse palju. Me oleme organiseerimas koostöös ühe Jaapani kontserdikorraldajaga järgmise aasta oktoobris Jaapanis eesti muusika festivali ja sel suvel käis meil külas väike Jaapani delegatsioon. Kõigepealt tõime nad Võrumaale ja nad olid sellest kohast tohutus vaimustuses. Juba põlispuud, mis meil siin on, olid nende jaoks nii põnevad, et nad ütlesid, et võiksid nädal aega vaid puid pidi käia (naerab).

Mis sinus muusikuelu puhul stressi tekitab?
Stressi tekitab asjaajamise paljusus. Kui sa ikkagi tahad olla aktiivne, tegutseda mitmel rindel, suhtlus toimub ka rahvusvahelisel tasandil ja sul ei ole veel kindlat tiimi välja kujunenud, siis see infohulk, mida sa pead haldama, on meeletu. Ja sellega kaasneb pidev otsustamine. Ainuüksi ühe plaadilepingu läbitöötamine – kui sa tahad päriselt aru saada ja oma karjääri juhtida, pead sa sellesse kõigesse süvenema. Sa pead oma loomingut pidevalt balansseerima ja samal päeval, kui kirjutad laulu, lugema juriidilist teksti. Lisaks kogu see meilisuhtlus. Ühe kontserdi jaoks on vaja vahetada ikkagi mitukümmend meili. Ja kui teed Jaapanis tuuri, siis ma ei hakka neid isegi kokku lugema, sest see hulk ulatub sadadesse. Kui mul oleks mingi unistus, oleks see nagu Kristiina Ehini ja Silver Sepa „Supilinna Salaseltsi” laulus „Mis meiega on?”, kus on sõnad „See oleks olnud nagu eile, kui polnud vastamata meile”, et millal see 150 seal postkastis nulli jõuab. (Naerab)

Ma arvan, et kui mul ei oleks peret, oleksin ma töönarkomaan. Vabakutselisena ei teki sul kunagi hetke, kus kõik on tehtud. Alati ketrab kuklas mingi ratas. Reisimine on üsna stressirohke. Kui kohale jõuad ja kontserti annad, on kõik tore, aga muu planeerimine, et kas kõik sujub, kas mingid lennud hilinevad ja kas pillid jõuavad kohale. Loomulikult kaasneb sellega ka päris palju pinget. Samas olen ma positiivne, et mul hakkab tekkima vaikselt meeskond, mul on oma agent, ma saan hakata teatud asju tasapisi ära andma, et tekitada endale rohkem aega ja tegeleda kõige olulisemaga. Ja samas, kui ei toimu seda asjaajamist, siis asjad jällegi ei liigu, lihtsalt istud ja ootad.

Enne rääkisime juba loodusest ja eluringist, millel on uuel plaadil tähtis koht. Kas on veel mõni oluline sõnum, mida „Ilmamõtsanil” edasi tahtsid anda?
Üks ongi süvenemine, ajateema ja see, et muusikud alluvad liiga kergesti produktiivsuse provokatsioonile, et kui sa tahad pildil olla, siis tuleb pidevalt midagi toota. Mina kogen praegu midagi taolist – mul tuleb uus plaat välja, ma annan intervjuusid ja siis hakatakse rääkima mingist comeback’ist, justkui ma oleks vahepeal kuhugi ära kadunud. Aga ma ei ole lihtsalt meedia tähelepanu all olnud, kuigi olen tegelikult kogu aeg üsnagi aktiivselt toimetanud. See on mõtlemiskoht ka meediale. Kas meedia huvi baseerub ainult sellel, millal keegi annab uue plaadi välja, või võiks muusikuga ka mõnel muul hetkel juttu teha? See surve olla kogu aeg aktiivne ja produktiivne tekitab tihtipeale seda, et muusikat salvestatakse ka siis, kui see pole veel valmis või pole veel „seda asja” välja öelda. Olukorras, kus maailmas salvestatakse nii palju muusikat, on mõtet seda juurde salvestada ainult siis, kui tõesti on tunne, et teisiti enam ei saa. Võiks rohkem aega võtta asjade jaoks! Pürgida suitsusaunaliku aegluse kvaliteedi poole. Seda julgen küll soovitada.