Luterlikul kirikul on soov olla Eesti ühiskonnas kaasatud ja kaasarääkiv jõud. See on halb uudis neile, kelle silmis usk juba praegu risti-põiki nende eraelus, hariduses ja poliitikas laiutab.

Urmas Viilma on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) värske, 2014. aastal valitud peapiiskop ning 30 000 kristlase vaimulik ja administratiivjuht. Viilma tunnistab, et ta ütleb intervjuudest harva ära. Miks ta peakski? Ta on sarmikas ja loomulik kõneleja, kes oleks sobinud edukalt ka mõnes muus sektoris karjääri tegema. Üks tema edu pante on kindlasti kontekstitunnetus. Viilma jutus vaheldub ülim diplomaatilisus pilguheitudega tema isiklikesse tõekspidamistesse. Ta püüab mõista oma auditooriumi ja jälgib rääkides sõnakasutust, et mitte registriga eksida. Müürilehele rääkis ta muu hulgas Eston Kohverist, seksist ja kirikust kui brändist.

Alustame millestki lihtsast. Mis on elu mõte?

See on tõesti lihtne! Ma arvan, et elu mõte on seotud sellega, et inimene peab ise mõtestama oma elu. Hea oleks, kui inimene mõtleks selle peale, miks ta on sündinud, kus ta praegu on ja kuhu läheb. Üks asi on mõelda vahemikus sünnist surmani. Teine see, kas inimene tahab ja tuleb selle peale, et ta mõtleks, mis juhtub pärast surma. Ma arvan, et sellele elule, mis on sünni ja surma vahel, võib anda sügavama mõtte, kui inimene sõnastab enese jaoks ära, mida ta tahab, et temaga pärast surma juhtuks.

Ma usun jumalat ja mul on olnud temaga lapsepõlvest saati väga tihe suhe – ma palvetan ja tunnen kaitset. Milleks mulle kirik vahendajana?

Ma arvan, et see on seotud subjektiivse ja objektiivse tõega. Subjektiivne on minu isiklik arusaamine asjadest ja objektiivne suurema grupi inimeste arusaam asjadest. Kui ma jääksin ainult inimese ja Jumala suhte juurde, siis tekiks üheliikmeline kirik. Oluline pole vaid usk, vaid see, kas see kuidagi mu elus ka väljendub. Kiusatus luua endale üheliikmeline kirik on inimestel suur. See ei nõua väga palju eneseohverdust ega enda muutmist, sest inimene saab kujundada oma jumalasse uskumise vormi selliseks, nagu talle meeldib. Ta teeb endale ise jumala. Kirik esindab läbiproovitud, kollektiivset ja seega objektiivsemat tõde kui üksikisik omatehtud usu ja jumalaga.

Eestlased peavad end üleüldse ateistideks…

Vaadake rahvaloenduse tulemusi – ateiste on ainult mõni protsent. Neid, kes ei usu mitte midagi, on väga vähe. Ma julgen öelda, et eestlane on väga religioosne. Talle ei meeldi institutsionaalne religioon, kiriku liige olla. Aga see ei tähenda, et ta Igor Mangi Maalehte ei osta. Kohast, kus meie seletused ja teadus lõppevad, algab usk. Kas selle lünga täidab mõni kirik või inimene ise oma kogemusest… Inimene saab valida, millise kiriku õpetus talle sobib. Paraku tahab ta valida hoopis teistpidi – ta tahab muuta usku nõnda, et ta ise ei peaks muutuma.

See sarnaneb nähtusega, mida nimetatakse lapiteki-religiooniks (patchwork religion). Kuidas suhtuda neisse usklikesse, kelle seinal ripub rist, kuid kes usuvad taassündi, ja kelle kõige spirituaalsemad kogemused pärinevad tantralaagrist?

Neisse tuleb suhtuda kui teelolijatesse ja otsijatesse, kes ahmivad kõike uut ja põnevat, kuid ei ole jõudnud veel süveneda ja süvitsi minna. Ajapikku on nad sunnitud oma maailmapilti korrastama. Küll nad siis teevad valiku. See, kumma nad välja praagivad, risti seinalt või tantralaagrid, sõltub sellest, mida nad peavad kestvamaks ja elu mõtestavamaks. On distsipliine, mis keskenduvad inimese ajalikule ja ihulikule heaolule, kuid ka selliseid, mis panevad rõhu sellele, mis ootab meid ees siis, kui ihu on muutunud nõdraks ja silm hakkab tuhmuma. Usun, et siis jääb tantralaagrites käimata ja oluliseks muutub miski muu. Ise näen ristiusku vastusena inimese igavikuga seotud küsimustele.

Kas kristlane saab uskuda piiblit sõna-sõnalt? Kas teie usute, et jumal lõi maailma kuue päevaga ja neitsi sünnitas lapse?

Mida tähendas sõna „päev” siis, kui see tekst rohkem kui 2000 aastat tagasi kirja pandi? Ühes lõigus öeldakse, et Jumala juures on tuhat aastat nagu üks päev ja üks päev nagu tuhat aastat. See annab väga laia tõlgendamisvõimaluse. Küsimus on, kas Jumal lõi maailma ajavahemikus 6 x 24 tundi või on sellel sõnal allegoorilisem tähendus?

Kas sõna „neitsi” on siis ka allegooriline?

Jah, muuseas on ka sõna „neitsi” võimalik allegooriliselt tõlgendada. Siit põhjus, miks usuteadlased peavad uurima piiblit originaalkeeles. Kas „neitsi” tähendas kreeka keeles süütut või lihtsalt noort neidu? See, et neitsi sünnitas poja… Küsimus pole selles, kas Maarja oli süütu või mitte. Asja sõnum on, et selle naise kaudu sündis Jumala poeg. Lugu ise on olulisem kui see detail. Samas usun ma ikkagi, et Maarja oli neitsi!

Mulle hakkab jumal tunduma väga imetegudevaene. Kuue päevaga ei loodud maailma, neitsi ei sünnitanud… Kas siis Kristus üldse tõusis surnuist üles? Minu meelest on usuhüppe üks osa uskuda jumala kõikvõimsusesse. Nii uskudes pole ju minu rida kahelda, kas maailm loodi viie või kuue päevaga?

Mul on hea meel, et teil on nii hea ja tugev usk! Eks seda on mitmed öelnud, et usuteadust õppima minnes kaob usk kõigepealt ära ja siis tuleb uuesti tagasi.

Aga ikkagi, kas jumal on teinud imetegusid?

Muidugi on. Imed sünnivadki siis, kui Jumal tegutseb. Paljud inimesed on ka ise kogenud imelisi asju, millele nad ei oska seletust anda. Usklikel on lihtne öelda, et Jumal sekkus. Teised ütlevad, et see oli õnn või saatus. Mulle jäi meelde see, kui Eston Kohver oli vangis ja meie president ütles: „Mõtleme kõik Kohveri peale.”

Palve?

Selle asemel et öelda „palvetame”, kasutas ta sõna „mõtleme”. Kristlased nimetavad seda eestpalveks. Kui ma panin kollase lindi solidaarsuse näitamiseks rinda, siis tegelikult oli see märk minu teatud palvehoiakust, et Eston Kohveri ja tema perega läheks kõik hästi. Aga miks me ei nimeta seda nii?

Mis on teie meelest kõige kandvam kristlik tunne: surmafetišism, patukahetsus või armastus ligimese vastu?

Kõige kandvamat te ei pakkunud välja. Kõige kandvam pole see, et mina kedagi armastan, vaid see, et Jumal mind armastab.

Mis on Eesti kirikukülastaja kõige tüüpilisem tee usuni?

Ma saan rääkida luteri kiriku kontekstis. Eesti inimene jõuab peretraditsioonide kaudu nüüd kirikusse vähem. Vanasti oli kombeks, et lapsena ristiti, leeriikka jõudes läksid leeri ja oli selline rütm. Tänapäeval on see kett lõhutud. Meie leerikursustele jõuavad noored täiskasvanud, kes on tulnud sinna selgest teadlikust tahtest – küsimusi esitama ja vastuseid saama.

Mis on kõige tüüpilisem kirikust lahkumise või usu kaotamise põhjus?

Ma ei oska öelda, mis on usu kaotamise põhjus. Meil ei ole ka massilist kirikust lahkumist – sellist teadlikku, demonstratiivset, protestivaimust lähtuvat. Üksikud lahkumised on seotud teise kirikusse üleminekuga. Vahel on mõjutajaks konkreetse vaimuliku isik. Vahel ka see, mismoodi kirikus pühapäeviti vastu võetakse. Sellised välised, mitte sisulised asjad. Me mõõdame kirikusse kuulumist vabatahtliku annetuse järgi. Kui inimene unustab oma nimelise liikmeannetuse tegemata, siis me ei loe teda sel aastal kiriku aktiivseks liikmeks.

Kui palju on EELKs maksvaid liikmeid?

Eelmisel aastal oli neid 30 000. Ma julgen öelda, et pole teist organisatsiooni Eesti Vabariigis, kus oleks nii suur liikmete arv, kes oleks ka annetuse teinud. Lähedale jõuavad võib-olla kõik ametiühingud kokku, Kaitseliit… Kui me räägime nendest, kes unustasid annetuse tegemata, siis rahvaloendus ütleb meile arvuks umbes 110 000.

Mis puudutab usu edasikandumist, siis kas EELK lapsevanematel on õigus lastele kristlust peale suruda? Miks ei võiks lasta teismelisel ise otsustada, kas ta tahab kirikus käia?

Hoida üht teismelist kirikus, isegi kui ta on hakanud seal lapsena käima, on ikka suur vägitegu.

Pole võimalik?

Ei ole võimalik! Iga laps saab lõpuks täiskasvanuks. Kui me ei ava talle kristlikku maailma, siis kuidas ta üldse teab, mida see endast kujutab? Kuidas ta saab otsustada, mida uskuda? Kas hakata moslemiks või budistiks? Viimased andmed haridusministeeriumist näitavad, et Eesti umbes 550 koolist 57-s on mingil kujul võrdlev religiooniõpetus. Valikuvõimalus võetakse üldse ära, sest valikut ei pakuta. Seadusest tulenevalt on lapsed 15. eluaastani seotud vanematega ja nii kaua sõltuvad nad oma vanemate usust. Aga see puudutab ka toiduvalikut ja kõiki teisi eeskujusid… See on lapsevanema õigus ja kohustus oma last suunata. Vahel öeldakse, et usuküsimustes ei tohiks me lapsele justkui mõju avaldada, aga selles, kas lapsest saab konservatiiv või sotsiaaldemokraat või liberaal, võib vanem last mõjutada küll!

Kuidas saab üldse olla kristlane muutuvas maailmas, kus massikultuuri osa on seks enne abielu, kõige tarbimine meeletutes mahtudes, rahvusvaheline tolerantsus kõigi eluviiside ja usundite suhtes?

Miks ei saa? (Naerab.)

Esitan küsimuse teisiti: kas praegu on raskem olla kristlane kui 50 või 100 aastat tagasi?

Omad kiusatused on igal põlvkonnal. Te tõite terve hulga näiteid… Me peame mõtestama, miks need asjad on keelatud või taunitud. Seksuaalne kiindumus ja aktiivsus enne püsisuhte loomist mõjutab püsisuhte edasist arengut. See pole kristlaste väljamõeldud inimeste piinamise viis. Suhtes on lisaks seksile ka palju muid asju. Ja see on teine koht, kus olen koolisüsteemi suhtes kriitiline. Kui palju räägitakse suhte loomisest, hoidmisest ja muust, mis sinna juurde käib? Ka seksist peab rääkima, muidugi, aga meil kiirustatakse ühe teemaga. Jagatakse infot, et poleks suguhaigusi ja soovimatuid rasedusi, aga seks on üks kitsas ja ajalises mõttes väga vähe aega nõudev tegevus. Mida teevad need inimesed ülejäänud aja?

Kas Eesti peaminister peaks olema abielus?

(Pikem paus.) Minu jaoks on küsimus, miks ta ei ole abielus? Kui inimesel on nii pikk püsisuhe, ükskõik mis ametis, siis minu jaoks oleks loomulik abielluda.

Kuidas te olete defineerinud enda jaoks EELK esindajana piiri, kui palju te päevapoliitikasse sekkute?

Kiriku liikmeskond esindab läbilõiget ühiskonnast, mis tähendab, et kiriku eestkõnelejal on õigus Eestis kaasa rääkida nagu igal teisel. Meie annetavate liikmete arv on sama suur kui kõikide erakondade annetavate liikmete arv kokku. Ometigi me ei küsi, kas erakonna esimees võiks avaldada arvamust või mitte. Või muu valitsusvälise organisatsiooni esindaja. Me ei seisa ju väga kitsa, vaid üsna laia grupi eest. Usklikke on igas vanuserühmas, mõlemast soost. Meil on õigus ja isegi kohustus kaasa rääkida. Eriti kui me näeme ülekohut, kui on vaja rääkida nõrgema nimel.

Andke siis mulle nõu, kuidas peaksin hea kristlasena pagulasi aitama?

Kristlik põhimõte on alati aidata, oleme EELKga seda Eestis öelnud. Selleks et teada, keda aidata, peab teadma, mis olukorras inimesed on – kas nad on need, kes abi vajavad. Oma suhtumine mis tahes kriisi tuleb kujundada asja analüüsides. Kõigepealt on vaja panna lauale kogu pilt ja siis kujundada arvamus. Kes vajab abi ja kas keegi kasutab seda olukorda enda huvides ära? Hiljuti tuli välja uudis, et meie esindaja läks Itaaliasse valima, kes laagritest siia tuuakse. Sellise protsessi käigus on risk üsna väike, et meieni jõuab see, kes abi ei vaja. Kuid need, kes peaksid lihtsalt massides üle piiri tulema, marsivad mööda teid ja põlde…? Seal jääb õhku küsimus, kes nad täpselt on? Kes neist vajab abi? Kes on tulnud otsima paremat elu?

Meedia vahendusel tundub, et kirik on altim toetama põgenikke, kes on kristlased?

Meie sõnum on olnud see, et oleme valmis aitama kristlasi, sest me ise oleme kristlased ja uues olukorras on keeruline integreerida kogudusse mittekristlast. See oleks ju päris loogiline, et kristlased aitavad kristlasi. Meil on ka moslemikogukond. Moslemid aitavad moslemeid. Ja riigi ülesanne ei saa olla väga vahet teha. Samas, kui on kaks külmetavat last, üks kristlane ja üks moslem, siis ei saa ka moslemi ees ust kinni lüüa, kui ta vajab abi.

Laias plaanis on kirik seostanud end organisatsioonidega, keda mina ja nii mõnedki teised peame vihaõhutajateks.

Ma arvan, et on juhtunud teistpidi. Olin hiljuti Šotimaal ning sealne piiskop küsis, kas teil on ka juhtunud nii, et mõni grupeering ühiskonnas seob ennast teiega ja kisub teid oma kampaaniatesse kaasa. Kui inimene määratleb end kellenagi, näiteks kristlasena, siis tuleb vaadata, mida see inimene ise teeb. Ühe inimese järgi ei saa otsustada, et kõik kristlased on sellised.

Nüüd te räägite kaasatõmbamisest, aga lehel kultuurisõda.ee osalesite vabatahtlikult ja andsite intervjuu. Minu jaoks tekitas see kampaania küsimusi.

Tuleks kuulata seda, millise sõnumiga intervjuu ma andsin, mitte vaadata, kus see ilmus. Kultuurisõja kontekstis jagan ma päris palju konservatiivseid ja traditsioonilisi väärtusi, aga see ei tähenda, et ma absoluutselt kõige sellega nõus olen. Ma ei tea, et ma oleks siiamaani kellegi intervjuudest ära öelnud.

Tooge palun üks näide, milles te Varro Vooglaiuga ei nõustu.

Varro Vooglaid esindab konservatiivset ja traditsioonilist euroopalikku maailmavaadet, mille vundamendiks on konservatiivsed kristlikud väärtused ja kiriku õpetus, ning kõneleb selle eest. Ütelda, et ma neid vaateid ei jaga, ma ei saa. Samas ei ole ma lõpuni kindel kõigis neis meetodites või kampaaniates, mida kasutatakse oma seisukohtade väljendamiseks ja inimeste kaasamiseks. Vahel tundub mulle, et see võib mõne inimese hoopis eemale peletada.

Millised on homoseksuaalsete inimeste võimalused elada kristlikku elu? On see võimalik?

Ikka on. Küsimus on, milline see elu on? Sama hästi võib küsida, kas heteroseksuaal, kes pole abielus, aga kellel on palju suhteid, elab kristlikku elu? Asi pole orientatsioonis. Kõik me oleme – see on väga oluline muuseas – ekslikud ja patused. Homoseksuaal ei ole patusem kui heteroseksuaal, kui asi puudutab abieluväliseid seksuaalsuhteid. Teine oluline asi on see, et luterliku õpetuse järgi patt on patt. Lihtsustatult öeldes ei ole vahet, millist kümnest käsust inimene rikkunud on.

Ehk üks ei anna viite miinuspunkti ja teine kümmet?

Ei. Kui inimene on kas või ühte neist rikkunud, vajab ta Jumala ees armu ja õigeks mõistmist. Seksuaalpatud on võrdsed valetamise, varastamise, hingamispäeva mittepühitsemisega jne. Ei tohi ühte pattu pisendada ja teist suurendada.

Homoabielude küsimuses on justkui kaks tahku. Üks on kiriklik laulatus, mida mõned peavad oluliseks abielu osaks, teine külg on seaduslik. Kas ei võiks vähemalt viimast neist lubada?

Probleemi olemus on, et sõnale „abielu” omistatakse uus sisu. Kui kas ilmalikus või kiriklikus tähenduses hakkab abielu mõiste alla kuuluma homoseksuaalne suhe, siis minu kui kristlase seisukoht on, et see on ülekohtune nende suhtes, kes on sõlminud abielu siiamaani teistsuguses tähenduses.

Miks nii?

Sest see muudab ka minu abielu tähendust. Abielu juurde kuulub traditsioonilise käsitluse kohaselt laste sünnitamine. Vähemalt peavad olema eeldused selleks loodud. Samasooliste isikute puhul neid eelduseid paraku pole.

Abielu on ikkagi niivõrd isiklik asi…

Siin me jõuame kristluse ja piibli juurde, seal on abielu defineeritud mehe ja naise vahelise suhtena. See tähendab, et see muudaks kiriku õpetuse sisu. Kui me kasutame kiriku kantslis sõna „abielu” ja kirikuvälises keskkonnas ütleme samuti „abielu”, siis kas need tähendaksid enam sama asja? See on tegelikult üsna suur segadus. Kui seda nimetataks milleks iganes muuks…

Partnerluslepinguks?

Jah, aga selliseid asju on võimalik ka praegu notari juures sõlmida. Selleks ei pea eraldi seadusi looma.

Aga seadus laieneks ka teistele kooselus inimestele?

Kui kooseluseadus lahendaks ära kõik sellised suhted, näiteks lapselaps ja vanaisa elavad mis tahes põhjusel koos ühe katuse all…. Kas uus seadus lahendab sellised ühe leibkonna kaasused? Kardan, et mitte, ja eesmärk oli ikkagi lahendada samasooliste inimeste kooselu. Probleeme tekitas see, kuidas antud protsess käivitus. Need, kes olid valitud rahvast esindama, hakkasid esindama iseennast. Ükski erakondadest ei olnud valimiste ajal öelnud, et hakkame kooseluseadust ellu viima. See protsess oli valija petmine.

Olgu, vaatame korraks maailma laiemalt. Kristlus on tänapäeval aina vähem Sixtuse kabeli nägu, uued kogudused tärkavad hoopis Hiinas, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas. Kas sellised arengud valmistavad teile head meelt või panevad muretsema?

Kristlus pole olnud oma ajaloo jooksul kunagi kahanevas trendis. See on ikka rõõmustav, et Jumala sõna levib! Olen külastanud Koread ja Namiibiat, kus luterlus on väga kiiresti kasvav konfessioon. Omal ajal saadeti sinna misjonäre, nüüd võiks küsida, kas misjonärid tuleksid ehk siia tagasi (naerab).

Kristluse kasv toob kaasa ka ilminguid, mis Euroopas on enamjaolt jäänud keskaega. Brasiilias teevad nelipühilased kõva äri, USAs on ostu-TV kanalid, kust saab tükikaupa jumala õnnistust 1000 dollari eest tellida. Kui palju näete enda ümber võltskristlust?

Ma ei julge niimoodi sildistada. Meil ju öeldakse, et ei tohi sildistada, ja arvan, et see ei tohiks ka kristlastele laieneda. Eestlane oma skeptitsismi ja pragmaatilisusega… Pigem on pilt siin üsna aus. Need näited, mille tõite, ei ole pika ajalooga kirikud. Need on tekkinud hiljuti ja võivad samamoodi ka kaduda. Loomulikult võidakse inimest ära kasutada ja temaga manipuleerida. Samas ei saa inimeste usku muuta ja nende sisse ei näe. Ma ei õigusta üldse neid, kes ebaeetiliselt käituvad. Kui minu käest küsitakse, kuhu peaks minema, kui tahad kristlaseks saada, siis ma olen juhtinud tähelepanu, et kindlam oleks liituda kirikutega, mille ajalugu saame sadu aastaid tagasi lapata. Seal on teatud garantii. Miks me mõnda toodet või brändi eelistame? Sest me teame, et sellel on mingi taust. Samamoodi on kirikuga ka. Kirikul on oma ajalugu…

Oma story?

…ja kirik kannab ka vastutust. Ehk kui midagi on tehtud ajaloos valesti, siis kirik on sellest õppinud, end muutnud, ka vabandust palunud mõnel juhul. Ei ole nii, et tolle kirikuga läks nihu, loon uue.

Skeptilisem lugeja ehmatab ära, kui räägite kirikust kui pika ajalooga brändist…

No ma räägin noortele (naerab).

Kasutame neid väljendeid, millest aru saame?

Ma püüan jah.

Tegelikult on kirik korporatiivse suhtumise eest läbivalt kriitikat saanud.

Jah, aga kus ei ole korporatiivsust? Erakond on korporatiivne, ülikooliseltsid soodustavad korporatiivsust, isegi fitnessigrupid või kliendirühmad oma soodustustega… See on meie ühiskonnas paratamatu nähtus. Vahe on selles, et vahel me nimetame seda korruptsiooniks ja teinekord korporatiivsuseks. See on keeruline, kuhu piir tõmmata.

Mis saab kristlikust kirikust Eestis aastaks 2020? Mis on teie missioon ja visioon?

Me oleme seda kohe-kohe vormistamas, meil on kirikus oma arengukava. Tegelikult on aga meie ülesande Jeesus ise sõnastanud: see on ristida, õpetada ja rääkida sellest, et Jumal on kogu aeg meie juures, kuni ajad lõpevad. Visioon aastaks 2020? Ma usun, et see on liiga lühike aeg…

Jumala suurtes plaanides on see tilk meres?

Kirik on pika ajalooga organisatsioon. Eesti kiriku pilt viie aasta pärast sarnaneb suhteliselt praegusega. Ma ise kiriku juhina, olles olnud ametis üheksa kuud, tahaks, et kirik oleks rohkem avatud, kaasarääkiv, kaasatud ja kaasav.

Mida tähendab, et kirik peab olema avatud? Kas te ei leia, et kultuurisõja doktriiniga kaasaminek kitsendab lõpuks kiriku kaasarääkimisvõimalusi, nii et usukaugetele inimestele jääb mulje, et kirik tegeleb üksnes abordi, beebipillide ja samasoolistega?

Kes tahab tegelikult teada, millega kirik tegeleb ja millest räägib, peab astuma sisse pühapäeval mõne kiriku uksest ja kuulama jutlust. Seal ei kõneleta kultuurisõjast, küll aga igavesest väärtuskonfliktist maailma ja Jumala riigi vahel. Kultuurisõja kontekstis tõstatatud teemad on kirikule ja kristlastele samuti olulised nagu ka paljud muud asjad. Kirik on muretsenud viimasel ajal näiteks kristliku erahariduse käekäigu, sotsiaalse ebavõrdsuse, maapiirkondade tühjenemise, pagulaste vastuvõtmise ja palju muu pärast. Kiriku ülesanne on viimselt siiski kuulutada Jumala sõna ja õpetada inimesi looma isiklikku suhet Jumalaga. Erinevaid kampaaniaid on vaja enamasti selleks, et pöörata kellegi tähelepanu millelegi või tuletada kellelegi midagi meelde.

Te mõtestate ka kiriku funktsiooni 21. sajandi raames pisut ümber?

Aga loomulikult. Kirik ei saa tegutseda ainult müüride vahel, vaid peab jõudma inimeseni.

Kas müüride lammutamiseks tuleb muuta sõnumi sisu ajastule vastuvõetavamaks või selle edastamise viise?

Kirik ei tohi olla inimestest möödarääkija ega ka inimeste eksitaja meeldiva ja kõrvapaitava sõnumiga. Selleks peame analüüsima oma tegevust, oma toiminguid, hindama keskkonda ja ruumi, kus oleme harjunud oma sõnumit kuulutama, tulema kantslist alla rahva hulka, minema sinna, kus nad viibivad. Kiriku sõnum armastavast ja halastavast Jumalast ja tema pojast Jeesusest Kristusest, kellesse uskudes pärib inimene igavese elu, jääb ikka samaks.

Lõpetuseks, kui ma üldse ei suuda uskuda, siis kas oleks mõistlik käia kirikus ja elada kristlikku elu Pascali kihlveo pärast?

Mina ise tegin oma usuotsuse 15–16-aastasena umbes sellest lähtuvalt. Enne seda ma ei olnud mingi Jumala eitaja, aga seda teemat lihtsalt ei eksisteerinud. Ma olen nimetanud seda usuotsuseks. Ühel hetkel peab inimene otsustama, kas Jumal on või ei ole, et oma elus edasi minna. Sellest sõltub, millised väärtused on olulised ja milline on tema elu moraalses või eetilises mõttes. Siiamaani pole ma pidanud kahetsema. Üks pragmaatiline lähenemine veel. Tavaliselt usaldab inimene seda, mida teised on teinud. Võttes maakera ja selle seitse miljardit inimest… Neid, kes ei usu, on ikka väga-väga väike hulk. Kui inimene tahab olla kindel, siis tuleb teha seda, mida kõik teised on teinud aastatuhandeid, ehk uskuda. Küsimus on selles, mida uskuda.

Aga teie usute, et Püha Vaim on teiega?

Ma usun seda. Jah.