Märtsi lõpus toimus Tartus järjekorras 14. Maailmafilmi festival. Seda üritust on tegijad ise läbi aegade nimetanud kas antropoloogiafilmide festivaliks või mõneti eeterlikumalt ka visuaalse kultuuri festivaliks. Tegelikult, kui kunagi oligi tegu antropoloogiafilmide festivaliga, siis nüüd on „visuaalne antropoloogia” taandatud vaid üheks programmikategooriaks ja programmi muudesse osadesse on sisse lubatud ka mitu „päris” produktsiooni.

Videotehnika arenguga kaasaskäiv filmimaailma demokratiseerumine on jõudnud ka antropoloogiasse ning kunagi antropoloogiafilmi klišeeks olnud tudiseva turistikaameraga ühemehebändi filmitud koduvideod on kadumas. Siiski eristuvad päriskaameraga filmitud, pärismonteerija lõigatud ja mõnel juhul isegi värvimääraja töölaualt läbi käinud „päris” filmid akadeemilisemate püüdlustega visuaalnarratiividest nii tehnilise teostuse, loojutustamise stiili kui ka filmikeele poolest. Maailmafilmi teebki eriliseks asjaolu, et filmide tehniline ja teostuslik standard kõigub siin niivõrd suure amplituudiga. Kui filmitegijaks on haritud antropoloog aga mitte filmitegija, siis on paratamatu, et tulemus on filmikunsti seisukohalt amatöörlik. Ja selles pole midagi halba – amatöörlusel on palju kaasa rääkida näiteks ornitoloogias, arheoloogias, astronoomias, ning kindlasti ka dokumentalistikas.

Uuenenud festival

Tänavune festival tõi kaasa muudatusi ning tähtsaim nende seast oli muidugi uudne asukoht ERMi uues hoones. Uudne küll vaid tinglikult – Maailmafilm sai alguse ERMi vanas näitusemajas Kuperjanovi tänaval, hulkus seejärel mööda Tartut ringi, toimudes punase vaibaga uhkes Athena kinos ning hiljem kääksuvate põrandalaudadega armsas Elektriteatris (Uue Teatri Majas). Nüüd, ERMi uue hoone valmides aga jõudis festival omamoodi tagasi koju. Siinkirjutaja on monumentaalarhitektuuri suhtes üldiselt skeptiline (kõrged dolomiittrepid, jahedus ja kõle kaja). Siiski suutis ERM oma monumentaalsusele vaatamata täita oma põhifunktsiooni (muuseum), kui ka sekundaarülesannet (ürituste toimumise paik). Kõledust ja külma kivi, jah, oli, aga lisaks oli ka ruumi, valgust ja ürituse laitmatu tehniline kulg (milles oli lisaks ERMi eeskujulikule tehnopargile väga suur osa ka Elektriteatrist abiks tulnud meeskonnale, kellele siinkohal sügav kummardus!).

Teiseks oluliseks uuenduseks olid kahes kinosaalis paralleelselt toimuvad filmiseansid. See oli vaidlusalune teema – kas kahes saalis korraga näidatavad filmid aitavad antropoloogiafilmide alati hõredaks jäävat publikut rohkema valiku abil kasvatada või killustavad hoopis seda vähestki olemasolevat? Vaatajanumbreid täpselt teadmata on seda raske öelda, silma järgi tundus publiku hulk sõltuvat põhiliselt nädalapäevast ja kellaajast, nagu alati.

Film ja sõna

On kaks asja, mis on Maailmafilmile alati omased, armsad ja hubased. Esimene on üks Eesti filmifestivalide kaheldamatult geniaalsemaid leiutisi: lösukino, mis võimaldab filmiprogrammi vastu võtta ka horisontaalses asendis. Ning teine on interneti teel läbi viidavad videointervjuud filmitegijatega. Kuigi Maailmafilm suudab alati kohale meelitada märkimisväärse hulga festivalil näidatavate filmide autoreid ja see tegevus on kindlasti vajalik festivalisumina ja viljakate diskussioonide tarvis (parim diskussioonipartner filmitegijale on teine filmitegija), jääb osa autoreid alati erinevatel põhjustel tulemata. Videointervjuud eemal viibivate autoritega on nüüdseks ilmselt kõikide filmifestivalide osaks saanud, aga oli Maailmafilm minu jaoks esimene, kus ma seda palju aastaid tagasi nägin. Selle üle on palju vaieldud, aga mina leian, et suurelt kinoekraanilt Skype’i kaudu paistev filmitegija on märksa inimlikum ja vaatajale lähemal, kui kaugel kinosaali eesmises otsas seisev ja mikrofoni sisse rääkiv inimsiluett. Üle interneti toimuv intervjuu võimaldab vaadata autori ellu pärast filmi, seal kus ta praegu on ja oma asju teeb. Eriti ilmekalt tuli see esile „Arktika superstaari” autori Simen Braatheni intervjuus, kes oli parajasti lennujaamas, ning „Mr. Gaga” produtsendi Barak Heymanni intervjuus, kes oli end sulgenud vannituppa, sest tema koduriigis Iisraelis oli aeg juba hiline ja ta ei tahtnud jutuvadaga äratada oma magavaid lapsi. Nõnda oligi siis ühel pool ekraani monumentaalhoones aset leidev pidulik filmifestival, teisel pool ekraani aga dušikabiinis kükitav ja vaiksel häälel rääkiv filmiprodutsent, taustal rippumas käterätikud ja švamm. Filmijärgsest intervjuust sai niimoodi lausa omaette film.

Mõistus ja emotsioonid

Maailmafilm on alati olnud teaduse ja tunnete, akadeemilisuse ja afektiivsuse kohtumispaigaks. Valisin kõigist filmidest siin lähemalt tutvustamiseks välja need, mis seda dialektikat kõige paremini esile toovad. Filmid, mis kõnelevad nendest elu valdkondadest, mis ongi oma olemuselt ette nähtud afekti esile kutsuma, nimelt muusika ja tants. „Norra muusika äärealade” sektsiooni kuulusid filmid „Arktika superstaar” ja „Statement Too”. Festivali lõpupauguks oli seatud aga Iisraeli koreograafist ja Gaga-nimelise nüüdistantsuliikumise alusepanijast Ohad Naharinist kõneles film nimega „Mr. Gaga”. Aga et festivalikataloogid jagavad filme kategooriatesse alati tinglikult, moodustasid nimetatud filmid minu peas hoopis teise kategooria, mida võiks pealkirjastada „Teistmoodi olemiseks”.

Ilmselt neist kõige teistsugusem oli filmi „Statement Too” peategelane Norra muusik Arvid Sletta, kes on üldiselt üsna tundmatu ja on samas väheste teadjate seas omandanud kultusmuusiku staatuse, kelle 1990ndal aastal välja antud LPd „Statement” otsitakse tikutulega taga. Temas on justkui mingi topeltkontrast: esiteks esineb ta justkui tõsiselt ja päriselt, kuid tema muusika on produtseerimata, konarlik, mitmeti „vale” ja „mööda”. Ning teiseks, see konarlik ja vale muusika ometigi mingil arusaamatul moel töötab. Filmis näeme nüüd juba hiliskeskealist ja endiselt musitseerivat Slettat, ent selle kandvaks sisuks on põhiliselt filmitegija Joern Utkileni sisemised arutelud iseendaga, kus ta püüab aru saada, mis see tegelikult on, mis teda Sletta muusika puhul niiväga kõnetab.

„Arktika superstaari” puhul pole loomingu mõjususe üle vaja pikalt arutleda: Mari Boine’i joigumisest ja maailmamuusika žanris saami traditsionaalidest tüdinenud saami noored tervitavad räppar SlinCraze’i avasüli. Imestada tuleb ainult selle üle, miks üks räppar peaks tahtma elada koos oma emaga pisikeses saami külas keset Põhja-Norra tundrat ja räppida keeles, mida oskab vaid 20 000 inimest, isegi kui see on tema sünnipaik. Teistsugusus seegi. Vastus peitub siin ilmselt minevikus, nii saamide kunagises kultuurilises allasurutuses Norra riigi poolt kui ka isiklikus allasurutuses (SlinCraze kannatas lapsepõlves koolikiusamise all). Nii see kõik siis seal Põhja-Norra kontserdilavadel saamikeelsete räpiriimidena välja purskub ja midagi teeb see nii räppariga, saamidega, norrakatega kui ka tema endiste kiusajatega, kes nüüd igal kontserdil esireas näppu viskavad.

Festivali lõpupauguks oli „Mr. Gaga”, mis vist ainsana siinnimetatud filmidest rääkis teistsugune olemisest selgelt ja ainult positiivses võtmes. Peategelane, Iisraeli koreograaf Ohad Naharin oli portreteeritud andeka looja, revolutsioonilise uuendajana, ent eks sellegi eelduseks on teistsugusus. Film oli hästi ühekülgne: Naharinit oli kujutatud peaaegu et ainult positiivses valguses. Samas oli ta ka ühekülgne hästi: ta ei muutunud oma ühekülgsuses liiga kordavaks ja suutis täiesti tantsukauges siinkirjutajas tekitada huvi nüüdistantsu vastu.

Teistsugusus kui afektiivsuse eeldus

Lõpetuseks jõuame enesestmõistetava tõdemuseni, et afektiivsust eesmärgiks seadvad artistid, muusikud ja loojad on juba oma olemuselt teistsugused, sest muidu ei viitsiks keegi neid vaadata-kuulata. Sedasama teistsugusust pakub ju ka Maailmafilm – filmid kogu maailmast, eksootilistest kohtadest, inimestest, situatsioonidest. Hoides oma afektiivseid ja akadeemilisi ambitsioone kenasti tasakaalus, on Maailmafilm juba 14 aastat järjest toiminud teistsugususe maaletoojana, mõtete miksijana, ideedegeneraatorina.

Tanel Saimre on filmitegija, rändur, tehniline kirjutaja ja kanakasvataja. Ta on omandanud magistrikraadi visuaalantropoloogia erialal Tromsø Ülikoolis Põhja-Norras ning töötanud aastaid Maailmafilmi „emafestivali” Nordic Anthropological Film Associationi valikukomisjonis ja organiseerijana. Ta väntas ka ise antropoloogilise filmi „Küberkohvik kõrgustes”, mis linastus Maailmafilmil 2013. aastal.