Noorte maalt lahkumine pole juba ammu lineaarne protsess, vaid kirju praktika, kus toimub elu- ja sünnikoha, enesemääratluse ning tulevikuplaanide isemoodi põimumine. Välismaa eksootika ja suurlinnatulede tõmbe varjus võtab üha uusi vorme paindlik paigaidentiteet.

Sõna „mobiilsus” toob enamasti silme ette tehnoloogia arengu linnalises keskkonnas. Sisestades Google’i pildiotsingusse mõiste „mobility”, näeme pilte nutitelefonidest, kõrghoonetest, lennukitest või isesõitvatest autodest. Vähesed seostavad seda ruraalsusega. Viimasega kangastuvad pigem loodus ja traditsioonid, mida on vaja säilitada ning hoida. Nii tähistab tasuta ühistransport linnas „arengut rohelise linna suunas”, maal on seda tarvis aga maaelu „taaselustamiseks” ja „ääremaastumise ärahoidmiseks”.

Ka maanoorte mobiilsusest ei kuule kuigivõrd palju ja kui sellest räägitakse, tehakse seda nende maalt linna lahkumise võtmes. Ometi rändab mõni maalaps lasteaia-aastate jooksul kodu ja lasteaia vahet edasi-tagasi käies piltlikult öeldes sama pika vahemaa kui linnalaps koolivaheajal soojale maale puhkama lennates. Õpilaste hobitegevus viib neid regulaarselt vahel kaugemalegi ning suur osa gümnaasiuminoortest eelistab minna linna haridust nõutama (hoolimata kodugümnaasiumi olemasolust).

Lapsevanemate elustiil on statistika kohaselt samuti üsna liikuv. Vaid veidi üle kolmandiku (36,5%) maaelanikest töötas 2016. aasta seisuga oma koduvallas. Paar kümnendit tagasi oli olukord vastupidine – koduvallast väljaspool käis tööl ainult 35,4% maaelanikkonnast. Kui lisada siia teekond arsti juurde, poodi või panka (või kinno/teatrisse), siis pole just keeruline järeldada, et maaelanikel käivad argirutiin ja kilomeetrid käsikäes ning on viimastel aastakümnetel tunduvalt tihedamalt seotud kui varem.

Geograafid Mimi Sheller ja John Urry[1] on osundanud muutustele mobiilsuste uurimises, nimetades seda trendi „uueks mobiilsuste paradigmaks”. Kui seni vaadeldi nende hinnangul kohti ning liikumist eraldi probleemistikena, siis tänapäeval tuleks analüüsida pigem erinevate mobiilsuste, paikade ja sotsiaalsete struktuuride omavahelist mõju. Mobiilsuse mõiste hõlmab enamat kui liikumist, see on seotud ka poliitikameetmete ning tähendustega, mida kohtadele omistatakse. Liikumises pole ainult inimesed ja transpordivahendid, vaid ka erinevad kapitalid, tähendused, kultuurid. Näiteks Saaremaad mandriga ühendav sild oleks transporti puudutav ehitis, kuid mõjutaks ka nende igapäevaelu, kes seda kunagi ei kasuta. Muutes nii turistide kui ka kohalike liikumisharjumusi, teisenevad ka kohaliku elu sotsiaalsed ja majanduslikud aspektid.

Mobiilsust mõistetakse enamasti kiiruse, rutu ja ajavõidu kontekstis. Geograaf Tim Creswell[2] on osutanud, et mobiilsusest arusaamiseks peab pöörama tähelepanu ka sellega kaasnevale ootamisele, jõudeolekule ja igavlemisele. Inimesed, kes liiguvad palju (sh maaelanikud), peavad oma aega hoolsalt struktureerima ja planeerima. Nende jaoks muutub aeg mitmes mõttes ressursiks, mida oskuslikult kasutada. Ühelt poolt on seda napilt (sest suur osa kulub sõitmisele), teisalt on seda liiga palju (kui bussigraafiku ja koolipäeva lõppemise vahele jääb auk).

Maaelanikel käivad argirutiin ja kilomeetrid käsikäes ning on viimastel aastakümnetel tunduvalt tihedamalt seotud kui varem.

Mobiilsus kui kapital

Mobiilsus ise on muutumas kapitaliks. Viktor Kaufmann ja tema kolleegid[3] on nimetanud seda „motiilsuseks” (mobility + capital = motility). Lahtiseletatult tähendab see, et oluline pole pelgalt võimalus liikuda, vaid liikumise ajastus, põhjus ja tähendus. On vahe, kas noored käivad välismaal farmis kanu kitkumas, ehitusel tööl või õppimas, aga ka selles, kuidas nad suudavad oma välismaal saadud töökogemuse (omandatud keeleoskus, sõlmitud tutvused) hilisemal eluetapil enda kasuks pöörata. Juurdepääs liikumisvõimalustele on küll paranenud kõigis ühiskonnakihtides, ent mobiilsus on endiselt klassispetsiifiline, nagu nähtub Kairi ja Mihkli näidetest.[4]

Väiksest Ida-Virumaa asulast pärit Kairi on viibinud kohaliku noorsootööga seoses noortevahetuslaagrites Bulgaarias ja Türgis ning võtnud kodukohas vastu külalisi erinevatest riikidest. Gümnaasiumisse läks ta Tartusse ning viibis neistki aastatest ühe vahetusõpilasena Norras. Tema mõlemad vanemad töötasid väljaspool valda, õde ja vend elasid Tallinnas ning selle lähistel. Kairi edasistesse eluplaanidesse kuulus ülikool välismaal ja töökoht linnas, ent ta arvas, et jääb kindlasti kodukohaga seotuks ja panustab sellesse tulevikus ühel või teisel moel.

Ühest teisest Ida-Virumaa väikekohast pärit Mihkel läks pärast gümnaasiumi lõpetamist Tartusse Eesti Maaülikooli õppima, kuid valitud eriala teda ei paelunud. Uitmõtte ajel jättis ta õpingud pooleli ja suundus sõbraga kaheks aastaks Austraaliasse, veetes selle perioodi juhutöid tehes (autojuht, traktorist, loomade talitaja, marjakorjaja). Eestisse naastes leidis ta tutvuste kaudu töö lõhkajana kaevanduses. Kodukoha patrioot ta polnud – pigem mõlgutas mõtteid uuesti välismaal leivateenimisest. Ometi töötas ta kaevanduses juba aastaid asulast lahkumata.

Need kaks näidet illustreerivad, kuidas geograafiline mobiilsus ei pruugi transformeeruda sotsiaalseks (Mihkel), aga ka seda, et sotsiaalne ja geograafiline mobiilsus ei tähenda, et koht noorest lõplikult ilma jääb (Kairi). Lisaks näitavad Kairi ja Mihkli lood, et kodukohta jääjad pole tingimata selle patrioodid, vaid viibivad seal sageli paremate võimaluste ootuses, ning seda, et lahkujad võivad olla tugeva paigaidentiteediga ja sooviga siduda oma tulevik sünnikohaga.

Juurdepääs liikumisvõimalustele on küll paranenud kõigis ühiskonnakihtides, ent mobiilsus on endiselt klassispetsiifiline.

Eneseteostuse narratiivi surve

Maanoori mõjutab mobiilsuse võidukäik mitmest aspektist. Transpordi- ja sidevahendite areng võimaldab neil pääseda kodust kaugemale kooli, hobiringi ja reisile, osaleda noortevahetustes ning ammutada informatsiooni laiast maailmast ja tutvuda eri kultuuridega oma väiksesse kodukülla elama jäädes. Liikumisvõimaluste kasv on aga mitme teraga mõõk. Koolibussi ringe pikendades saab maakool teenindada üha suuremat piirkonda ning auto olemasolu igas peres võimaldab käia aina kaugemal toimetamas. See tähendab, et väikeste koolide või poodide kinnipanek ei pruugi olla nii valulik seal juba elavate inimeste jaoks. Ent isegi kui muudatused taristukorralduses olemasolevaid elanikke kodukohast lahkuma ei pane, siis potentsiaalsetele uutele tulijatele võib kooli ja poe lähedus elukoha valikul siiski otsustavaks saada ning põhjustada seeläbi kohtade hääbumist.

Samas on tõusnud mobiilsus ka vastupidises suunas – maastikku, loodust ja kogukondi nähakse üha enam kaubana, mida „tarbida”. Kui paigal on teatud kuvand (pärandi, puutumata looduse või kogukonnaga seonduvalt), tõmbab see ligi ka linnainimesi, olgu siis kogukonnaellu panustavate suvitajate, pendeldajate või kaugtöö tegijate kujul. Kohaidentiteedid on muutunud paindlikumaks – põlised linlased panevad suvituskohas talgupäeval käed külge või maksavad seal koguni makse. Tean ka juhtumit, kus Tallinna tüdruk otsustas asuda pärast ülikooli lõppu noorsootööd vedama paigas, kus ta oli veetnud kõik lapsepõlve suved. Seega ei mõjuta piirkondade jätkusuutlikkust ainult logistiline potentsiaal, vaid ka nende „aura”, ent sageli kahe kombinatsioon, kuna need on omavahelises sõltuvuses.

Tänapäeva indiviidi arengut ülistavad väärtused kannustavad noori üha enam uute kogemuste, kohtade, võimaluste poole püüdlema. Nutiekraanil toksates avastatud maailm tundub kutsuv, noortevahetusega koduküla väisanud brasiillased inspireerivad igatsema kaugemat. Eneseteostuse narratiiv on sügavalt juurdunud ning selle lahutamatuks osaks on kõikvõimaliku uue kogemine, mis tähendab vähemasti ajutist lahkumist kodupaigast. Niisiis mõjutavad arenenud tehnoloogia ja transport samavõrd nii jäämist kui ka lahkumist, sest mobiilsus ja liikumine on muutunud osaks täiskasvanuks saamise siirderiitusest (ja seda sõltumata elukohast).

Mobiilsus ja liikumine on muutunud osaks täiskasvanuks saamise siirderiitusest (ja seda sõltumata elukohast).

Noorte paindlik kohaidentiteet

Ometi pole ka lahkumise ja jäämise otsus mobiilses maailmas enam samasugune kui varem. Paljud noored lahkuvad küll juba gümnaasiumi õppima minnes kodust, veedavad aastaid välismaal töötades või õppides, elavad pealinnas, ent on endiselt sünnikohaga tihedalt seotud, makstes seal makse, panustades sotsiaalmeedias arenguaruteludesse, veetes seal suvesid jne. Mõni naaseb siis, kui sünnivad lapsed. Teised elavad justkui kodus, ent töötavad ebaregulaarsete intervallidega mõnes välisriigis või kaugemas linnas. Tüpaaže võib olla lõputult – selge on see, et jääja/lahkuja piire pole enam nii lihtne tõmmata.

Ka oma plaane tehes ei kujutata tulevikku ette paiksena. Sellise paindliku kohaidentiteedi näitena võib tuua Inna. Mõtiskledes oma tulevase elukoha üle, kinnitas ta, et eelistab jääda maale: „Mulle meeldib see, et olen loodusega üks ehk kui ma astun uksest välja, siis ma saan olla looduse keskel. Mind jubedalt piirab korteris elamine.” Inna ei elanud oma sünnikülas, kust ta lahkus ebameeldivate mälestuste tõttu, vaid ühes väikses asulas, ja töötas hoopis teises, sest ta ei tahtnud, et kolleegid ta eraelu kommenteeriksid. Hoolimata kirglikust kodumaa-armastusest ei välistanud ta siiski tulevikus ka välismaale kolimist, kui ta peaks oma elukaaslasega seal tööd saama. Kuigi ta leidis, et tema lemmikpaik on kuppelmaastikuga Lõuna-Eesti, soovis ta elada siiski Tallinna-lähedases maakohas, et saada osa ka linnaelu võludest.

Inna mõtisklused on huvitavad mitmest aspektist. Esiteks näitab see, et kodukohast lahkuv maanoor ei tähenda tingimata linnastuvat noort. Teiseks pole sugugi alati oluline, et noored leiaksid tööd oma elukohas – mõni pigem eelistakski kaugemal tööl käia. Kolmandaks võivad pealinna lähedus ja asukoht isegi maale jääda soovides siiski tähtsad olla. Neljandaks ei pruugi lahkumisdilemma paikneda maanoore jaoks skaalal linn/maa, vaid hoopis Eesti/välismaa. Viiendaks näitab see mõttekäik, et maanoorte kodust lahkumise või koju jäämise kavatsuste ankeetküsitlustega uurimine võib osutuda keeruliseks kõigil ülaltoodud põhjustel.

[1] Sheller, M.; Urry, J. 2006. The new mobilities paradigm. – Environment and Planning, lk 207–226.
[2] Cresswell, T. 2012. Mobilities II: Still. – Progress in Human Geography, lk 645–653.
[3] Kaufmann, V.; Bergman, M. M.; Joye, D. 2004. Motility: Mobility as Capital. – International Journal of Urban and Regional Research, lk 745–756.
[4] Siin ja edaspidi noorte nimed muudetud.

Raili Nugin on Tallinna Ülikooli sotsioloog. Tema uurimisteemad hõlmavad maanoori ja mobiilsust, aga ka erinevatel aegadel täiskasvanuks saamist ja põlvkondlikku teadvust.