Linnakärale maapiirkondi ja väikelinnu eelistav ning seal oma asja ajav kunstirahvas on põliselanike silmis küll mõnikord veider, ent sellegipoolest tänuväärt nähtus, kes kõikvõimalikest takistustest hoolimata väsimatult asjatab ja äärealade kultuurielul hinge sees hoiab. Heidame pilgu seitsme sädeinimese tegemistele, mis toovad Eestimaa külade vahele värskendavaid tuuli.

Olles kasvanud üles perekonnas, kus üks vanematest on füüsik ning teine andnud käe majandusele, on kunstnik Timo Toots olnud tehnoloogiaga sina peal juba alates 80ndatest, mil kõik pidi enamasti ise ehitama. Seetõttu leidus Tootside majas isetehtud arvuteid, raadioid, satelliitvastuvõtjaid ja muud rariteetset kraami. Lastetoast saadud inspiratsioon on jäänud Tootsi saatma siiamaani ning üheks selle väljenduseks on Otepää looduspargis asuvas 1928. aastal ehitatud talus paiknev projektiruum MAAJAAM, kus käivad residentuuris eesti- ja välismaised kunstnikud, kes tegutsevad tehnoloogilise kunsti temaatikaga. „Ideeks on võtta pigem linnades arendatav tehnoloogia ning rebida see kontekstist välja, paigutada see sohu või oja kaldale ning vaadelda seda uue nurga alt,” kirjeldab Toots 2013. aastal ilmavalgust näinud idee olemust. Kuigi varem on tehtud töid viidud nii linna kui ka jäetud vaatamiseks kohapeale, siis juba juuli lõpus saab MAAJAAMas näha 11 kunstniku näitust „Metsikud bitid”, mis laotub laiali talu ümbruses asuval maastikul. Kuna projektiruum asub hajakülas, kus inimeste elupaigad on üksteisest suhteliselt eraldatud, on Timo sõnul füüsilist kogukonda raske moodustada, kuid selle suve üritusega proovitakse end Otepää elanikele rohkem tutvustada. Üks Timo installatsioon „Lennuvalvur” on samas naabrites elevust tekitanud küll: „See on kolmest ruuporist koosnev seadeldis, mille kaudu hõigatakse välja iga ülelendava reisilennuki sihtkoht. Tänu sellele, et heli levib tuulega mõnikord paremini, jõuab see ka naabrite hoovile. Kommentaarid on igati positiivsed!”

Kuna MAAJAAMa soojustatud stuudio on alles talveperioodiks valmimas, veedab Toots seal praegu ainult suved, mis siiski iga aastaga aina pikemaks venivad. „Põhjuseid on mitmeid, kuid tähtsaimateks võib pidada keskkonda, privaatsust ja vabadust. Samuti annab see teistsuguse lähenemise nii kunstiprojektidele kui ka elule laiemalt,” ütleb ta.