Linnakärale maapiirkondi ja väikelinnu eelistav ning seal oma asja ajav kunstirahvas on põliselanike silmis küll mõnikord veider, ent sellegipoolest tänuväärt nähtus, kes kõikvõimalikest takistustest hoolimata väsimatult asjatab ja äärealade kultuurielul hinge sees hoiab. Heidame pilgu seitsme sädeinimese tegemistele, mis toovad Eestimaa külade vahele värskendavaid tuuli.

Torma lähistel Mati Undi lapsepõlveradadel toimetavat Janno Zõbinit on kiskunud terve elu maa ja linna piirialale, aleviku mõõtu kohtadesse. Põhjus võib peituda nooruses kuulatud kantrisugemetega muusikas. Maainimeseks varem ka näiteks Kohilas ja Kilingi-Nõmmes elanud Zõbin ennast ise siiski ei pea, vaid nimetab end linnasatelliidiks.

Näiteks Kilingi-Nõmmes pesitsedes töötas Zõbin viis aastat nüüdseks hingusele läinud baari Juuksur programmijuhina. Kui teised eestlased võtsid reedel suuna maakodu poole, siis Zõbin liikus nädalavahetusteks risti vastupidises suunas. Üheskoos Ants Tõnissoniga hakati Kilingi-Nõmmes korraldama Eesti kõige indie’mat festivali Schilling. Koht oli selleks soodne, sest juba 90ndatel olid seal õide puhkenud elektroonilise tantsumuusikaga underground-peod ning kohalik elanikkond paistis aktsepteerivat erinevaid subkultuure. „Ehitajast jõmm ja punkar said asjad aetud – ühel olid oma veidrused ja teisel teised,” meenutab Zõbin. Vabakutselise vagabundi elu lõppes Zõbini jaoks kuus aastat tagasi, kui ta asus tööle ligi 2000 elanikuga Torma valla kultuuritöötajana. Zõbin jätkas Tormas teistpidi linnasatelliidi rolli. Ta tõi maapubliku ette maailmamuusikuid Egiptusest ja Serbiast. Leidus ka momente, mil rahvamaja laval oli esinejaid sama palju kui saalis külastajaid.

Teisalt on Zõbin kogenud kontserdikorraldajana ka seda, et Tallinna vanalinnas tuleb esineda pooltühjale saalile, kuid Võrus toob sama artist kokku täismaja. „Ega maapiirkonna elanik pole loomult kapseldunud. Kui kontsert teda kuidagi liigutab, siis ta ei mõtle, et see on mingi nõme alternatiivmuusika.” Zõbini arvates on maal kultuuritöös edu saavutamiseks kõige olulisem kultuuritarbimisharjumuse loomine ja kinnistamine.

Kultuuritöötajad, kes ei jäta jonni ja taovad rauda edasi ka siis, kui mõnikord on rahvast üritustel vähevõitu, kasvatavad nõnda publikut. Kiita pole aga juhud, kus vallas mitu aastat kultuuritöötajat pole. Nii läks Tormas, kus pärast Zõbini lahkumist töökoht koondati. Maal kultuurielu korraldamisest pole Zõbin veel päriselt loobunud – ta veab projekti „Ääremaade kino”, mille käigus näidatakse peamiselt Pala rahvamajas eesti filme ja publikuga on toodud kohtuma ka lavastajaid. Vana kooli värk, nagu ta ise ütleb. Sel suvel aitab ta käivitada Palal väliöökino. Lisaks on tal veel üks salaplaan, aga selle avaldamisel jääb Zõbin esialgu targu diplomaatiliseks. Ütleb vaid nii palju, et see on küll rahvusvaheline projekt, kuid mõeldud ka Jõgevamaa elanikele.