Kui koostöös Hendrik Kaljujärvega valminud albumid „Muunduja” ja „World Inverted” üritasid paigutada folgialget tantsumuusikasse, siis Maarja Nuudi esimene sooloplaat alates 2016. aastast on pisut raugem, samas ka eksperimentaalsem.

★★★★☆

Mõnes mõttes liigub Nuut värskel kauamängival „Hinged” tagasi sinna, kus ta loominguline teekond albumi „Une meeles” juures pooleli jäi. Uue materjali käimalükkavaks jõuks on taas pärimus – või üldisemalt öeldes juured –, mida ta kümne loo käigus enda jaoks lahti mõtestada üritab. Kuigi suuresti inspireeris Nuuti tema vanaema talukoht, ei huvita teda siiski tolmune ja kopitanud folk, vaid ammuste aegade, inimeste ja kohtade side tänapäevaga. Oma perekonna ajalugu uurides on ta leidnud midagi uut ka iseendast, seega on pärimus antud juhul pigem inspiratsiooniallikas kui konkreetne muusikaline keel.

Võimalik, et eespool mainitu tõttu mõjub ka „Hinged” pisut liiga isiklikult. Muusikalised killud, kus minimalistlik elektroonika ja ingellik uduvokaal segunevad džässi ja psühhedeeliaga, on küll intrigeerivad ja tugeva emotsionaalse laenguga, kuid kuulajana ei oska ma neile kuidagi õige nurga alt läheneda. Aga ehk peakski „Hingi” võtma kui 40-minutilist meditatiivset ja introspektiivset kunstiteost, mis oma tiheduse ja jõuga vajabki aega seedimiseks? 

Küll aga kuulan seda plaati ikka ja jälle juba puhtalt produktsiooni pärast – on hämmastav, kuivõrd rikkalik on see muusikaline ruum, kuhu Maarja Nuut kuulaja juhatab. Kusagil käivad kilinad-kolinad, ootamatult hõljub ringi müstiline vokaal, mis sosistaks sulle justkui salamahti kõrva, eikusagilt murravad sisse troopilised tantsurütmid. „Hinged” näitab, kui lai on Nuudi loominguline spekter. Kui tahate, võib seda nimetada moodsaks klassikaliseks muusikaks, aga samavõrd on see free jazz, ambient techno või dream pop. Valige ise, mis kõige paremini meeldib.