Inglise keeles on sõna void, mida ei ole otseselt võimalik eesti keelde tõlkida. Lähim vaste oleks „tühjus”, aga see seostub pigem millegi negatiivsega (emptiness).

Muusikas on sõna void tihti omistatav techno’le, sest selle 4/4 taktis basstrummi saatev sügava kõlaga voolavus tekitab sellist meeleolu, et kuulaja tunneb ühel hetkel sõnulseletamatut puhtust. Ka Nuudi ja Ruumi debüütalbumil on void’i potentsiaali, rääkimata sellest, et nad on ka ise techno mõjule viidanud.
Kuid selle potentsiaali taga on ka mitmed ohud. Plaadi kõla on põhjamaiselt üsna läbivalt sünge, kuigi leidub ka hellasid ja helgeid momente. Ülesehituselt on plaat pigem lineaarne, puuduvad järsud üleminekud või teemavahetused. Tekib pilt järjepidevast kõndimisest sügavamale metsa. Kuid see kutsung minna „Muundujaga” aina sügavamale jääb minu silmis pidevalt poolikuks. Läbiv ambient põhjustab keskendumisraskusi. Äkki meie ajastu värk. Lisaks tekib ka efekt stiilis „oota, ma olen seda juba kuulnud”. Rahvamotiividel põhineva plaadi puhul just mitte kõige halvem variant, aga meenub kohe näiteks kõlalt hästi sarnane Jed Kurzeli „Macbethi” soundtrack.

„Muunduja” tugevus seisneb aga eelkõige heas koostöös Nuudi ja Kaljujärve vahel. Viimase taustad on jõulised ja kõlavad hästi. Plaat on teadlikult (või alateadlikult) ehitatud nii, et vokaalidega prevaleerivate lugude vahele jääb mitu instrumentaalpala, ning hämmastav on, kuidas Nuut kõigest justkui pidevalt kõrvale astub. Kuulaja jäetakse kahekesi ainult muusikaga. Ei loe see, kelle teosed need on. Kõik sulab ühte ja muutub hääbuvaks, õrnaks – void’likuks. Sellel rajal püsimiseks ja selle mõistmiseks tuleb aga tohutult pingutada.