Kui eelmisel albumil „Muunduja” lähtusid Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv veel eesti folgist, siis värske materjal on parimas mõttes maailmamuusika – rikkalik, defineerimatu ja lummuslik.

★★★★★

Pahatihti paistab eesti muusikute loomingust välja kitsas kuulamisring, kuid Maarja Nuudi puhul pole kahtlustki, et lisaks folkmuusikale, mis on tema kõige otsesem taust, on ta väga hästi kursis ka popi, moodsa klassika ja tantsumuusika kõige värskemate trendidega.

See paistis hästi välja juba eelmise albumi „Muunduja” põhisinglist „Haned kadunud”, mis kõlas kui Kivirähki „Rehepapi” ürghallis metsatalus toimuv techno-pidu. Nuut ja Kaljujärv jätkavad samalaadsete köitvate vastuoludega ka värskel plaadil, kuid lootusetuna näiva tumeduse asemel on värske materjal õhulisem ja kergem.

Kui ei teaks, et Nuut on tegelenud varem aktiivselt folkmuusikaga, siis ei oskaks seda aimatagi. Hendrik Kaljujärve pulseeriv biit koos Nuudi unenäolise inglivokaaliga kõlab pigem kui maailmatasemel outsider pop. Õrnalt võib näha Björki mõjutusi, teisest küljest meenutab ta oma pretensioonitusega ka Jessy Lanza viimase aja loomingut.

Need on õrnad virvendused, mis albumit „World Inverted” kuulates kõrva jäävad, kuid ennekõike on Maarja Nuut & Ruum omanäoline duo, keda tundub suisa kohatu kellegagi kõrvutada. Eesti muusikamaastikul pole nii rikkalikult produtseeritud moodsa tantsupopiga midagi teha, pigem peaks see plaat figureerima rahvusvahelise muusikapressi aastatabelite tipus. Ja see jõuab ka siia-sinna, ma isegi ei kahtle. Ei mäletagi, millal Eestis viimati nii hea album ilmus…