Jeremy Macachor on Californiast Tartusse rännanud muusik ja helimees, kes iseloomustab oma loomingut ümbruskonna ning positiivsete tundmuste põiminguna.

★★★★☆

Ja ta uusim kauamängiv tõepoolest tababki midagi selle ilmumisaegse Eesti juures, serveerides seda kohalikest paar kraadi positiivsemalt.

„Daydreamin’” on unelev, hägune. Meenub siinse sügistalve lõpmatu udusevõitu niiske hallus; masendav on mängitud hubaseks. Oma koha leiab ta kusagil unenäopopi ja shoegaze’i vahel. Ühest laenatakse õhulised, hõljuvad meloodiad ja teisest muundatud vokaalid koos järelkajavate kitarridega. Sekka maitsekalt elektroonikat. Nagu osutas Talvike Mändla juba Macajey eelmise albumi „Surfing The Air” (2018) puhul, on tema heliloome pehmenemine märgatav nüüdki. Niisamuti on taas panustatud Macachori sametisele häälele üle puhaste instrumentaalpalade. Sõnad, muide, pole siin olulised nende sisulise tähenduse poolest, vaid vahendina kõlamängudeks.

Unistava loomuga helide (musternäidiseks on albumi nimilugu!), mis küll kipuvad ajuti pisut üksteisega kokku sulama, vahel seiklemiseks on siiski abiks mõned esiletõusvad maamärgid. Õnnestunult rokisemate varjunditega flirtiv „Walkin’” ja „Sleep” oma soojalt põksuvate bassirütmide ning sumedalt piiksuva sündiga. Mõni lugu jääb ehk pisut trafaretseks („Mornin’”), kuid üldiselt on album nauditav ja näitlikustab eelkõige kõnekalt, kuidas järkjärgulise eksperimenteerimise ja tähelepaneliku peenhäälestusega leitakse oma nišš.