Kõigi maade psühhedeelilis-elujaatava ambient-muusika austajad, rõõmustage! Jeremy Macachor on saanud maha kahe uue helikandjaga.

★★★★☆

Et missugust heli need siis kannavad? Macajeylikku. Instrumentaalid püsivad mahedad, vokaalidki näikse olevat eelkõige kõlalise väärtusega – üksikuid sõnu eristada pole alati just lihtne, ent see-eest kajavad need muusikaga sedavõrd kokku, et tähendus jõuab kuulajani kuidagi intuitiivselt, iseenesest keskendumata. Samas ei saa öelda, et need oleksid eelkäijatega äravahetamiseni sarnased. 2020. aastal ilmunud „Daydreamin’” oli mõnevõrra hoogsam, „Surfing the Air” (2018) meeleolult ambivalentsem, tõsisem. Omavahel võrreldes on EPd lähedased, ehkki mitte päris täiesti ühest puust. „Transmitter” koos oma ladusa nimilooga edastab muretuid rahulikuma surf pop’i laineid. „Holy Rivers” voolab elektroonilisemalt, paljude hajusate kihtidena, hõlmates näiteks Macachori hääle asemel sämpeldatud kinofilme.

Mõnest loost oleks kodustele kirjutada rohkem, mõnest vähem. Tuleb ka märkida, et Macajey on kompositsioonilt kaunis ühtlane – puudub järsk ebakõlaline hüplikkus ühest emotsioonist ja žanrist spektri vastasotsa. Üleminekud on sujuvad, järgnev pala kasvab eelmisest välja küllalt loomulikul moel. Kahtlemata on aga oma võlu ka kontrastil: „Summer Rain” on olemuselt tõesti poeetiliselt sarnane kerge suvevihmaga, ent muusikapalana vajanuks see väljapaistvamat helistust, et mitte ümbritsevaga liigselt kokku sulada. 

Vastupidise näitena võib tuua „Pele” – nauditava kergema tribal house’i laadi pala „Holy Riversilt”, mis tõuseb kõrvalseisjate seast orgaaniliselt esile ega mõju seejuures võõrkehana. Macajey voolav ja sidus lähenemine lubabki tunnetada kuuldut hõlpsalt kui loomingulist tervikut, mitte pelgalt kui shuffle’il mängivat pealkirjastet playlist’i.

Macajeyd saab elavas esituses kuulda 7. juulil Viljandi Hoovifestivalil