Ilmselt paljud meist on mõelnud viimastel aastatel – või varemgi – vähemalt korra, et kui peaks juhtuma halvim, siis kuidas saaksin mina Eesti kaitsesse panustada. Või kõigepealt: kuidas oleks julgem olla, kuidas saaksin tunda end kindlamini, et vajaduse korral oskaksin midagi teha?

Minu Kaitseliiduga liitumise lugu sai seemne 2008. aasta suvel. Olin sõitnud Gruusiasse oma tüdruksõbrale külla ja vaevalt kohale jõudnud, kui algas sõda. Ühel ööl, pärast pikkade kütuse- ja toidupoejärjekordadega õhtusest Thbilisist läbijalutamist, kirjutasin koju sõpradele kirja ega teadnud, missuguse võimukorraldusega linnas ma hommikul ärkan. Olin solidaarsusest paigale jäänud, evakuatsioonibussid olid läinud, kuid tegelikult ma midagi peale hakata, kuskilt otsast aidata ei osanud. Välismaalasena võõra riigi kriisis ongi ehk sellist mõistmist – kuidas riigikaitse ühiskonnaga põimub ja millised on siin üksikisiku võimalikud rollid – palju tahta, kuid mõttes võrreldavat kriisi koju kujutledes avastasin, et ma ei teadnud, kuidas see süsteem kodumaalgi õieti korraldatud on. Kui paljud üldse teavad, mida sellises olukorras peale hakata?

Kui oleksin ajateenistuses käinud, siis kodumaal mingi püssiga roll mul vast oleks, eeldatavasti ka aim süsteemi toimimisest. Aga neid rolle peaks ju ometi olema laiemalt, rohkem kui „õppinud reamees reservis”?

Kui tagasilennu aeg kätte jõudis, oli sõda läbi ja tsiviillennukid jälle lendasid. Suveniiriks oli õppetund: mõistmine harjumuspärase mugava elukorralduse tinglikkusest ja haprusest. Mu hariduses oli ilmselgelt auk.

Soovide idandamine

Pärast Gruusias kogetut hakkas idanema kaks soovi: 1) mõista meie kriisi- ja kaitsesüsteemi ning enda võimalikku osa selles ja 2) õppida automaati kasutama. Võimalusi end laiemas mõttes kriisihalduse teemadel vabatahtlikult harida ehk isegi leidnuks, kuid soov number kaks oli juba üsna spetsiifiline ja kallutas mõtteid Kaitseliidu poole.

90ndatel üles kasvades olin kuulnud Kaitseliidust igasuguseid veidraid asju, millele oli lisandunud teadlikuma elu jooksul veel omajagu kriitilisi lugusid, niisiis olid mul omad eelarvamused. Teisalt oli meediapildis näha Kaitseliidu kuvandi arengut, mis näis andvat lootust, et muutuseid on ja heas suunas. Lähimas tutvusringkonnas mul kaitseliitlasi ei olnud, kuid veidi kaugemal, seltskonna servadel oli neid oma vaiksel moel jällegi hulganisti: sõbra emast kunstifunktsionäärini, õpingukaaslastest mesinikuni. Neid kontakte läks hiljem tõsisemalt liitumist kaaludes vägagi vaja, ühtpidi, et noid eelarvamusi kummutada, ja teisalt selle pärast, et Kaitseliidu online presence kodulehtede tasandil on… ütleme leebelt: napp, kuiv, ametlik ja igav. Sisuliselt öeldakse huvilisele, et tule kohale ja räägime. Aga milline on võimaluste lehvik? On see lihtsalt ajateenistuse jätk? Kui ma ei ole kindel, kas Kaitseliit on minule, kui ma ei tea, kas just minul on Kaitseliidule midagi anda, kas mu vorm ja tervis veavad välja, ja kui üldine arusaam kaitseliitlastest – „laigulises mehed püssiga metsas” – või ka viited seadustele ja määrustele ei ole päriselt piisavad, siis erilist julgustust või veenmisjõudu see online presence ei evi.

Kaitseliit on kasvanud ning püüab kasvada hõlmavamaks ja laiapindsemaks organisatsiooniks, mis pakub rolle ka neile, kellele püssiga metsas müttamine ei sobi või kes ei saa seda teha, kuid kel ometi on tahe panustada.

Mul olid õnneks need seltskonna servad, kust leidsin inimnäolist julgustust. 2022. aasta kevadel kirjutasin kodulehelt leitud aadressile, et jah, mina siin, sääraste oskustega, tahaksin ühineda. Selle neliteist aastat küpsenud liitumisteemalise kontaktivõtuga tabasin Ukrainas toimuvast sõjast tingitud suurt liitumislainet. Ühtpidi oli järgnenu kummaline: kellelgi polnud aega minuga kohtuda, liikusid mõned e-kirjad ja enne veel, kui kedagi füüsiliselt näinud olin, rääkimata millestki õieti arusaamisest, sain laohoidjalt pragada, et ma oma varustusele järele polnud läinud. Teistpidi oli ses mäsus õpetlikku, ootuseid juhtivat kvaliteeti.

Kastmine ja kasvatamine

2022. aasta suvel leidsin end ühtäkki võhivõõrastega bussi pakitult metsalaagri poole sõitmast, vorm seljas ja püss käes. Tulemas oli neli päeva intensiivset õpet, sõdurioskuste kursuse Kaitseliidu variandi esimene moodul. Mul oli see automaadiga laskma õppimise soov, eksole. Tegelikult polegi sõduriõpet (või ajateenistuse tausta) ilmtingimata vaja. Kaitseliit on kasvanud ning püüab kasvada hõlmavamaks ja laiapindsemaks organisatsiooniks, mis pakub rolle ka neile, kellele püssiga metsas müttamine ei sobi või kes ei saa seda teha, kuid kel ometi on tahe panustada. Kaitseliidu tegevus näikse olevat justkui suunatud vahetuskaubale, taustaks meie kõigi ühine julgeolekutaotlus: pakud oma oskusi, aega ja teadmisi, vastu saad Kaitseliiduga seotud oskusi ja teadmisi, koos oleme tõhusamad. Lisaks laiem kontekst, „laiapindne riigikaitse” on the sõnapaar. Kõik panustavadki. Ja Kaitseliidus on selle väljund „kolme V kontseptsioon” – võitlejad, võimestajad ja võimaldajad. Esimesed on püssiga, teistel on teadmised ja oskused, millega esimesi toetada, ja kolmandad annavad vajaduse korral süüa ja peavarju. Paras keeruline värk hästi korraldada, aga põhimõttele kirjutan julgelt alla.

Mul on vedanud, leidsin kohe olemasolevas struktuuris oma koha. Laiapindsuse poole liikumine annab lootust, et järjest rohkem tahtega tüüpe leiavad oma rolli. Kuid see enda nurga leidmine võib võtta omajagu energiat ja organisatsiooni tundmaõppimist, mis omakorda ei pruugi käia kähku, aga iseenda agentsusele on kahtlemata ruumi. See on see neljas V – vabatahtlikkus. Või õigemini VU – vabatahtlik usinus.

Enda nurga leidmine võib võtta omajagu energiat ja organisatsiooni tundmaõppimist, mis omakorda ei pruugi käia kähku, aga iseenda agentsusele on kahtlemata ruumi.

Minu paariaastane kogemus Kaitseliidus on mind positiivselt üllatanud. Selles 2022. aasta metsalaagris ütles rühmaülem kenasti, et vaat, me siin pingutame korraldada, sest kui õpe on jama ja tegevuste põhjendatus arusaamatu, siis vabatahtlik järgmine kord lihtsalt ei tule. Kuid sarnast kostis ka vastsetelt maakaitseväelastelt pärast Ussisõnade õppust: nood kümneks, viieteistkümneks või rohkemakski aastaks paberile unustatud kunagised ajateenistujad, kelle pea ainus kogemus kaitsestruktuuridega oligi see ammune ajateenistus ja keda nüüd õpetasid kaitseliitlased, olid samuti üllatunud, et saab nii inimlikult, tõhusalt ja kvaliteetselt. Kipun neid uskuma, neil on võrdlusbaas, mida minul ei ole.

Kiitmine on muidugi igav ja alati on arenguruumi. Näiteks taimetoitlaste ja taimetoidu kohalt on küll mingi krõks lihtsalt veel käimata. Toidupakid taimetoitlastele on ilmselgelt olemas, kuid nende sujuv kasutamine õppustel, seda ei ole, rääkimata sooja toidu valmistamise juhtudel lihata või veganvaliku võimaldamisest. Suhtumine on paraku veel kuskil „taimetoitlane sööb salatit” tasemel. Taimetoitlane olla on Kaitseliidus võimalik, kuid kõhu poolest on ta omapäi.

Siiruviiruline sibul

Ükskord mingi õppuse aegu, olin laigulises vormis ja puha, kõndisin oma ülemusega (naine, kusjuures) kuskilt kuhugi. Ta vaatas mind veidi hindavalt ja pärimise peale tunnistas, et pangu ma pealegi vorm selga, kõik on nagu korrektne, aga seda päris õiget sõdurimõõtu ikka kätte ei saa. Ma ei võtnud hinge, täitsa okei, vorm ei teegi kaitseliitlast.

Kaitseliit on suur vabatahtlik organisatsioon, sootuks suurem kui mugav minu-oma-nägu sotsiaalmeedia mull. Erinevaid inimesi ja nende erinevaid tõekspidamisi (millest kõik sulle meeldida ei pruugi) seob ühine eesmärk julgemalt olla ja valmidus selle nimel ka veidi pingutada. Kaitsetahe ja -valmidus, millest viimasel ajal nii palju juttu on, vajavad tuge, veidi teadmisi, mingit struktuuri ja kogukonda, ja siis harjutamist, et sellest ka kasu oleks, et sellesse usku oleks. See, mis on vormi sees, ja see, mis on kaitseliitlase peas, on vormist olulisemad.

Kaitsetahe ja -valmidus, millest viimasel ajal nii palju juttu on, vajavad tuge, veidi teadmisi, mingit struktuuri ja kogukonda, ja siis harjutamist, et sellest ka kasu oleks, et sellesse usku oleks.

Gruusias istusin külalisena diivanil ega teadnud, kuidas abiks olla. Kuid ega mu kohalikud sõbrad palju paremas seisus ei olnud – ka neil polnud rolle, kuigi käed sügelesid. Võib-olla praegu on Gruusias rollijaotuse ja kriisikorraldusega paremini, ma ei tea, kahtlane, aga selleks, et Eestis oleks paremini, saan ma midagi teha.

Saan ja teen. Võib-olla nii lihtne see ongi.