Raske on leida inimest, kes suudaks aru saada, kuhu metsakava koostamise protsess omadega jõudnud on ja mis rolli mängivad selles mitmekülgsed kaasamistegevused.

Kui mõelda, mis eristab metsakava rahumeelsemalt kulgenud, aga kindlasti ka protsessi arengult palju igavamatest arengukavadest, siis see on ilmselt kontekst. Kaasamisprotsessi algus langes ajale, kus konflikt asjaosaliste vahel oli end juba lahti kerinud. Peeter Vihma ja Arho Toikka (peagi ilmuv[1]) analüüs näitab, et ühelt poolt majanduse ehk metsanduse huvirühmad ning teisalt looduse ja kultuuri eest seisvad huvirühmad jagunesid juba kava koostamise alguses selgeteks leerideks. Kuigi arengukavasse kaasati viivitustega mitmeid metsaaruteludest seni kõrvale jäänud huvirühmi, ei suudetud ministeeriumis veenda protsessi mõjukaid asjaosalisi selles, et otsus peab sündima ühise arutelulaua ümber. Kahtlustavaid huvirühmi ei õnnestunud jällegi uskuma panna, et tegelikke otsuseid ei tehta suletud uste taga. Kahtlustustele võis hoogu anda ka juba tehtud töö ja mõjuanalüüside kõrvaleheitmine. See võimendas muljet, et arutelude käigus kirja pandu ei sobi kusagil mujal vormistatud arvudega.

Vastandumine, mis avalikku debatti jälginutele silma torkas ja mida teadlased ka empiiriliselt tõestada suutsid, ei piirdunud siiski vaid kava koostamises osalevate organisatsioonidega. Osaluspraktikate poolest tavatu protsess kohtus vastasega, mis süttis ja koondus protsessi eel pillutud sädemeist – sotsiaalse liikumisega.

Sotsiaalne liikumine kui lõppematu otsing

Miks üldse rääkida sotsiaalsetest liikumistest? Sest nendega ei saa läbi rääkida samal moel kui organisatsioonidega. Kui lähtuda sotsiaalsete liikumiste uurija Charles Tilly käsitlusest[2], ei tuleks liikumisena käsitleda seda, kui keegi korraldab ühekordse protesti või siinmail nii tavapärase allkirjakampaania. Liikumine pole ka huvirühmade etendatud nägelus, mis käivitub arengukavade uuendamise rütmis. Sotsiaalne liikumine ei väljendu tegevustes, mida pika ajalooga eestkosteorganisatsioonid teevad selge plaani järgi või ootuspäraselt. Liikumiste arvuka, mitmekesise ja pühendunud liikmeskonna huvi vaidlusaluse küsimuse vastu tuleb üllatusena. Selline vastane ei tegutse keskselt koordineeritud plaani alusel, vaid kaootiliselt ja loominguliselt. Tema pahameel kestab palju kauem, kui on vaja ühekordseteks ülesastumisteks.

Laialdases metsaprotestis pole „süüdi” mitte mingi väike radikaalide kamp, vaid arvukad asjaosalised, kes on väga mitmekesistel põhjustel aktivistide kaudu ühise keele leidnud.

Tõsi, ka sotsiaalsete liikumiste isehakanud aktivistid loovad organisatsioone või tegutsevad käsikäes olemasolevatega. Vahel nimetataksegi Eestis ühendust Eesti Metsa Abiks liikumiseks. Liikumise tunnismärgiks on aga hoopis aktiivsed suhted üksteisest eraldi seisvate avalikkuste vahel, mis tagavad liikumisele palju mitmekülgsema kandepinna, kui suudaks üksik organisatsioon. Seega pole laialdases metsaprotestis „süüdi” mitte mingi väike radikaalide kamp, kes on omandanud enneolematud oskused „rahvast hullutada”, vaid arvukad asjaosalised, kes on väga mitmekesistel põhjustel lühikese ajavahemiku jooksul aktivistide kaudu ühise keele leidnud. Olgu need teadlased, loodusturismi ettevõtted, metsarestoranid või metsi kliima päästmise programmi värbavad iduettevõtted, loodushoidlikud metsaomanikud, omavalitsuste ametnikud, tselluloositehase pärast muretsevad linnaelanikud… Muidugi ka kohalikud kogukonnad, kes tegutsevad küll üsna üksinda, kuid siiski liikumisega sünkroonis. Aktivistidele annab kandepinna teiste inimeste sotsiaalne tellimus ja muidugi ka need inimesed, kelle vastu üles astutakse – kõik, kellele saab näpuga näidata kui raiemahtude kasvule kaasaaitajaile.

Kuigi sotsiaalsed liikumised on väga sõnakad, on ometi keeruline kindlaks teha, mis on see tulevik, mida nad tegelikult näha soovivad. Miks nii? Juba viidatud Tilly rõhutab, et sotsiaalne liikumine on lõppematu otsing. See pulbitseb ja muudab pidevalt kuju vastavalt sellele, mida ütlevad vastased ja liitlased ning mida võimaldavad liikmete hetketarkus ja uued avastused. Sotsiaalne liikumine on nagu käsn, mis imab endasse, ja nagu peegel, mis kajab tagasi. Sestap pole mõtet otsida tõde liikumise sõnadest, vaid mõtestada seda rohkem kui ventilaatorit, mis puhub tee puhtaks suurematele muutustele. Poliitikaanalüütikud väitsid ajakirjas Die Gegenwart juba 1848. aastal, et sotsiaalsed liikumised pole midagi muud kui eesseisvale ajaloolisele muutusele kuju otsimise esimene etapp. Ehk siis lüke, mis ennustab muutust „metsanduse paradigmas”, nagu sõnastasid oma augustikuises pöördumises pikaaegsed metsamehed.

Sotsiaalsed liikumised pole midagi muud kui eesseisvale ajaloolisele muutusele kuju otsimise esimene etapp. Ehk siis lüke, mis ennustab muutust „metsanduse paradigmas”.

Kui identiteet peitub vastasseisus

Ajaloolistele eeskujudele tuginedes võib öelda, et sellised liikumised tekivad siis, kui valitsejatel on põhjust oma inimestega läbi rääkida. Tilly hoiatab, et kui seda ei tehta ja kui keegi võidab dialoogi vältimisest majanduslikku tulu, võib valitsev võim oodata peatset kohtumist palju riiuhimulisema seltskonnaga. Siit võib tuletada, et püüded EMA ignoreerida ja demoniseerida andsid nende toetajatele jaksu juurde. Mida väiksem on valmidus liikumisele vastu tulla, seda enam see levib, seda jäigemaks ja radikaalsemaks muutuvad selle sõnumid. Mida radikaalsemaks muutub liikumine, seda raskem on ka seni olukorda valitsenud rühmadel järele anda, sest usalduse kaotanud vastast ei veena enam selles, et „vana klikk” on valmis järeleandmisi tegema.

Kui keegi sooviks asuda usaldust taastama, oleks ta tööpõld väga lai. Globaalse keskkonnakatastroofi ootuses kasvab väikerahva hirm. Mets on arusaadav sümbol, mis sobib esindama kõike seda, mille kadu kardetakse. Nii on metsavaidlus imbunud mitmekesistesse ühiselu vormidesse. Tavaline metsatöötajagi on muutunud seetõttu kui piksevardaks. Tema peal võib oma pettumust välja elada netikommentaator ja tänaval otsa jooksnud koolivend. Ta peab tundma end süüdi, kuigi järgib ometi seadust ja ameti heakskiidetud praktikat. Kui vastasseis on jõudnud argiste suhete süvastruktuuridesse, on üksmeelt keeruline otsida isegi siis, kui keegi mõjukaist rühmadest seda teadlikult teha tahab. Vastasseis võib olla muutunud eesmärgiks iseeneses, sest selles peitub liikumise identiteet. Kui see ära võtta, kaotavad metsasõjas üksteist leidnud inimeste suhted oma mõtte. Seega, kui läbirääkimiste laua taga õnnestuks esindusorganisatsioonid üksteist kuulama panna, pressiksid tagalad läbirääkijatele peale, et need uuesti lahingusse sööstaksid. „Kuis siis nii, et me anname NEILE järele?”

Mida väiksem on valmidus liikumisele vastu tulla, seda enam see levib, seda jäigemaks ja radikaalsemaks muutuvad selle sõnumid.

Demokraatliku ühiskonna bürokraatlik kaasamisprotsess, mis on loodud kodanike erimeelsusi kokku sulatama ja toodab seetõttu rohkem mikromuutusi, ei sobi hästi sotsiaalsete liikumiste ihaluste maandamiseks. Arvata on, et üheski riigiasutuses pole ettevalmistust selleks, et lähendada vanu olijaid ei tea kust ilmunud teisitimõtlejatega. Kui seetõttu lastakse olukorral eskaleeruda, jääb kaks ebameeldivat valikut: alustada vaevalist protsessi kaevikutesse tõmbunud leeride lepitamiseks või võtta vastu otsus, mis annab liikumisele selge sõnumi, et neid on kuulda võetud.

[1] Vihma, P.; Toikka, A. (ilmumas) Limits of collaborative governance: The role of inter-group learning and trust in the case of Estonian Forest War.

[2] Tilly, C.; Woods, L. J. 2013. Social Movements, 1768-2012, 3rd Edition.

Maie Kiisel teeb sotsiaaluuringuid. Talle pakuvad huvi sotsiaalsed muutused ja ühiskond, kommunikatsioon ja sotsiaalne innovatsioon keskkonna- ning looduskaitses.