Lavastajatest abielupaari ühistööna valminud „Kirsitubaka” maailmaesilinastus toimus juba nimekal Karlovy Vary festivalil, Eesti kinodesse jõuab film 17. oktoobril.

Abikaasade Katrin ja Andres Maimiku koostööna valmis Katrini jaoks esimene täispikk film „Kirsitubakas”. Tema Balti Filmi- ja Meediakooli lõputööna valminud käsikirja põimiti päriselulisi sündmusi ja loodi armastuslugu, mis viib läbi soo üsna eestilikud, aga miks mitte ka universaalsed inimlikud stereotüübid, karuse metsamehe Joosepi (Gert Raudsep) ja noore linalaka Laura (Maris Nõlvak). Meenikunno ja Velna ning mujalgi eesti soodes ja metsades toimunud võtete jaoks ammutati inspiratsiooni nii Jaan Tättelt, Fred Jüssilt, Hendrik Relve raamatust „Eesti looduse vägi” – kuidas mätast teadlikult nuusutada? – kui oma teismeeast. Seksi, drooge ja rokenrolli siit noorteloost aga ei leia, filmis on hoopiski kohmetu, soe ja lihtne atmosfäär, mida täiustab eriti just poola päritolu helinäide. „Kirsitubakas” valmis paarisrakendina ja nõnda saavad lavastajad koos sõna ka käesolevas intervjuus.

Mu esimene küsimus on peamiselt sulle, Katrin. Mis ajendas sind „Kirsitubakat” looma?

Katrin Maimik: Algimpulss tuli tõesti minult, aga ka Andresel oli mõte teha armastusfilmi. Rääkisin talle seiku oma elust ja nii tuligi idee, et neist ühe võiks kirjutada looks, mis oleks ühtlasi mu BFMi lõputöö. „Kirsitubaka” stsenaariumit alustasin seega mina, aga edasi kirjutasime ja tegime kõike koos. Ma ei oska enam eristada, kes mida ja kui palju panustas. Väärtuslikke abimehi oli teisigi, kes nõustasid, kuidas tegelasi arendada ja kuivõrd Nipernaadi-keskne on peategelane ning mil viisil täiustada looduse nüansse, ideid saime ka otse Hendrik Relve rabaraamatust. Film põhineb minu mõningatel päriselulistel sündmustel, mis elavad linateoses oma elu. Tõsiasi, et olen teatud seigad ka reaalselt läbi elanud, annab minu jaoks juurde võimet tunnetada toimuvat ja käivitada ennast loominguliselt. Võib-olla on see alles järgmine tase – suuta kõik mittemillestki välja mõelda, sellist oskust mul ei ole. Ka varasemates töödes olen kasutanud seiku oma elust, näiteks kirjutanud ühes näidendis vanavanematest. Siis mulle öeldi, et väga tubli ja nüüd järgmise võiksid siis juba ise välja mõelda, nagu see oleks mingi mahakirjutamine elust. Praeguseks olen jõudnud sinnamaale, et elu on ammendamatu inspiratsiooniallikas ja ma ei näe põhjust, miks seda mitte ära kasutada!

Andres Maimik: Tihtipeale lähtub filmitegemine ühestainsast kujutluspildist. Minu jaoks algas „Kirsitubakas” kaadrist, kus häbelik alasti tüdruk läheb ettevaatlikult männitüügaste vahel ukerdades rabajärve ujuma. On hommikutund, natuke on veel udune. Enam-vähem sellisena see ka hiljem sündis.

Milline nägi välja käsikirja kirjutamise protsess?

K.M.: Kirjutamine on intensiivne loominguline protsess, mis on täis vaidlusi ja kokkuleppeid, otsinguid ja umbteid. Parimal juhul vallandub selline loominguline energia, mida kumbki ei oskaks eraldi genereerida. Loomulikult istusime vahetuste kaupa arvuti taga, aga stseenide väljamõtlemine ja arendamine käis ikka üheskoos. Peab ütlema ka seda, et filmi vist ei tohiks kirjutada viisil, et sa ei tea, kus see lõppeb, aga meie tegime just nii.

A.M.: Kirjutamisprotsess oli sageli kohapõhine. Meie Värska kodus on üks seitsmekilomeetrine rada, mis viib ümber järve ja läbi metsa. Soine koht on seal, sillast üle ja siis tuleb väike oja. Tihtipeale jalutasime kahekesi lapsele lasteaeda järele ning parimad stseenilahendused sündisid just selle jalutuskäigu jooksul. Valdur Mikita kirjutas „Lingvistilises metsas” vilksavatest puuvõradest, mis käivitavad sünesteetilise taju, ning draama hakkab lahti rulluma. Motoorne liikumine on kasulik ajuvereringele ning ergutab loometööd. Tuiamine võib muidugi toimuda ka kodus, üks kirjutab ja teine teeb toas ringe – me oleme nagu kaks lunaatikut! Palju olulisi sündmusi kirjutasime ka maanteelokaalides Riia lennujaamast tagasi sõites.

K.M.: Stsenaariumit koostades püüdsime meenutada, mis asjad olid teismeeas olulised. Näiteks igasugused fetišimomendid – teatud lõhnad ja maitsed, mille kaudu hakkad oma ihaldusobjekti meelde jätma ja hiljem taaslooma. Ostad raamatu, mida see inimene luges, või tõlgid laulusõnu, ning näed erinevaid sündmusi eriti tähendusrikkana, kuigi objektiivselt ei pruugi selleks alati põhjust olla.

Katrinil on võib-olla lihtsam end selle noore tütarlapsega samastada, kes loos mängib. Andres, kuidas sina suhestud kahe peaosalise, eriti just Lauraga?

A.M.: Koostöö temaga oli väga huvitav, kuid olen nõus, et mina pidin suhtlema temaga kaugemalt, kui Katrin seda tegi. Sellegipoolest, kuna Laura kaudu avanesid filmi sündmusteahelad, siis oli vaja talle kõige enam kaasa elada. Üllatuslikult oli pigem keerulisem Joosepi tegelaskujuga, kelle puhul rääkis võib-olla kahjuks ka mu poolnaljamehe taust – meespeategelane oli esialgu liialt enda karikatuur ja ta ei olnud tõsiseltvõetav. Rääkides loodusmeestest – n-ö vabadest radikaalidest –, kes alati kuhugi ära lähevad, teevad ümbermaakerareise ning teavad salakohti kusagil soodes. Nad on sedavõrd koloriitsed, et on kõigest õhkõrn joon, mida ületades nad muutuvad ülekoloriitseks. Me ju teame, mis asi on tätteism (naerab)! Tätte kindlasti ei tahaks olla iseenda paroodia, ent sellegipoolest on liikvel tema teatud kuvand. Kirjutanud valmis Joosepi karakteri, tundsime ühel hetkel, et peame sellega veel natuke lisatööd tegema. Õnneks oli meil ka väga intelligentne näitleja (Gert Raudsep – E.T.), kes taipas ära õige vaibi. Ta litsus ühtaegu ka Fred Jüssi pedaali, ent tegi seda usutavalt ja armsalt. Näiteks kui nad ronisid filmis vaatetorni ja kuulasid matkaseltskonnaga koos „vaikuse” häält. See läks üsna pateetiliseks, kuid Gert oskas selle nii välja mängida, et see ei mõjunud naeruväärselt.

Mulle tundus filmi toon kohati pastišilik, õelat nooti ma seal ei tajunud.

K.M.: Õelust me tõesti ei tahtnud, pigem soovisime näidata, miks ühele tütarlapsele võib Joosepi-taoline meeskarakter sümpaatne olla. Alguses võib tunduda, et mis tüüp see on selline!

A.M.: Mõnikord on ka nii, et tegelane võib olla omapärane, ehk isegi jabur, ent on sellest hoolimata kütkestav. Esiti tuleb ju see haisva madrusesärgiga „vanamees” noorele tüdrukule ligi, hakkab käperdama ja sunnib pekki sööma. „Sina ei pea küll dieeti pidama!” on Joosep kui antisarmi maailmameister. Ometigi, see viib kuhugi. Samuti ei olnud peategelane Laura mõeldud kordagi koomilise või noore ja rumala tüdruku klišeena.

Kui palju 17-aastast Marist juhendama pidi?

A.M.: Maris aitas oma rollile väga palju kaasa, vastasel juhul oleks see võinud ehk liiga pueriilsena mõjuda. Ta ise ei ole tegelikult nii nähvits kui tema tegelaskuju, pigem näib ta päriselus vaoshoitu ja viielisena. Vähemalt esialgu. Ta on nagu muinasjutuprintsess, kes kammib oma juukseid 300 korda päevas. Lõpuks panime selle filmi ka sisse. Teoses oli detailide tasand väga oluline ja saime näitlejatelt endilt nüansse juurde.

K.M.: Enamasti oli Marisel kõik olemas, teiste näitlejatega oli isegi kohati rohkem tööd. Kohtusin Prantsusmaal ühel filmifestivalil Stacy Martiniga, kes mängis kandvat rolli Lars von Trieri „Nümfomaanis”. Stacy oli võtete ajal 21-aastane ja see oli tema esimene näitlemiskogemus täispikas filmis. Ta kehitas õlgu ja ütles, et mis seal ikka nii erilist oli, oli küll väsitav, aga samas väga huvitav. Vaadates, missugune hull roll see oli, on see ikka hämmastav! Näitlejal peab olema enesekindlust ja oskust režissööriga kaasa kulgeda. Noortel inimestel võivad asjad, mis peaksid nõudma tohutult eneseületust, kuidagi eriti loomulikult ja sundimatult välja kukkuda. Võib-olla nad ei tea veel, mida karta.

A.M.: Marise enda tüüne sarm muutis Laura tegelaskuju sügavamaks kui tavaline torssis teismeline. Antud filmi puhul ongi väga oluline õige casting. Lavastaja üheks ülesandeks on luua positiivne atmosfäär võtteplatsil. Isegi kui sa ise kõhkled ning muretsed, peaksid oskama seda varjata ning looma mulje, et me kõik ajame siin õiget asja ning teeme ühiselt üht erakordset filmi. Noorele näitlejale on oluline, et teda ümbritseks turvamull, et teda hinnataks ja antaks julgustavat tagasisidet. Siis on palju suurem võimalus, et kaitsekihid pudenevad maha ja hakkab imesid sündima. Häbi publiku ees tuleb kindlasti mõttesse siis, kui on vaja paljalt kaamera ees kakerdada.

„Kirsitubakat” võib käsitleda kui kohmetut komöödiat, mis on ka mujal Euroopas jälle populaarseks saanud. Millisena te ise oma filmi naljasoont näete?

K.M.: Filmis leiduvad naljad peegeldavad kindlasti ka meie enda huumorimeelt.

A.M.: Huumori tuum on igal juhul see, et keegi on kimbutavas olukorras, aga temaga ei juhtu midagi fataalset – kukkumine banaanikoorel ei lõpe vana kooli filmides kunagi invaliidistumisega. Moodsam huumor on seevastu viidud järjest realistlikemasse olukordadesse ning üha enam käsitletakse sotsiaalseid kimbatusi. Tegelane teeb margi täis, proovib täiesti lootusetul viisil muljet avaldada või on ebaadekvaatselt enesekindel. Teisisõnu, mäng keerleb ümber sotsiaalsete koodide ja kirjutamata reeglite. Mulle isiklikult on cringe-tüüpi naljad alati istunud ning tundub, et see on mainstream’iks saanud. Varasemalt oleme kasutanud seda meie lühifilmis „Hõbepulm”, kus see on eriti teadlikult demonstreeritud ning tangot tantsitakse kolmekesi. „Kirsitubaka” tegevus toimub väikelinnas, ehk sealt pärinebki figuuride imearmas kohmetus.

Kohmetus lahenes tantsus. Milline nägi välja teie koostöö Renate Valmega?

K.M.: Leidsime, et noorel tütarlapsel peaks olema selles filmis üks asi, mis talle väga meeldib. Kuna näitlejale valmistas rõõmu flamenko, siis valisime selle. Katastroofi vältimiseks me ise tantsukava tegema ei hakanud ning palusime Renatet, kes on tõeliselt professionaalne, ent samas mitte liiga klassikaline. Tema aitas mõelda ka Joosepi tantsu.

A.M.: Renate on imetlusväärne koreograaf. Kusjuures, Marisega läks tantsustseenide õppimine väga lihtsalt, kuid Gert muutus küll kohmetuks. Alguses aeti meid kõiki ruumist üldse välja ja ta ei tahtnud seda meie ees isegi läbi teha, vaid kaamera pandi kohe käima, kui nad Renatega valmis olid saanud. Tegemist on küllalt vastandlike inimestega – Maris absorbeeris, aga „aktjor aktjorovitš” Gert hakkas kohe mõtlema ning lähenes stseenidele väga analüütiliselt.

Kuidas on kehakeel eesti filmides muutunud ja missugune on see „Kirsitubakas”?

A.M.: Kindlasti on kõige märgatavam muutus see, et näitlemismaneer on kujunenud tunduvalt realistlikumaks. Uued koolkonnad on peale tulnud ja oluline on märkida, et ka filmide sisu on tõsielulisemaks muutunud. Mõnda aega tagasi olid filmimaailmas üleüldiselt väga trendikad linateosed, mille puhul ei saanud hästi aru, kas tegemist on dokumentaali või mängufilmiga. 60–70ndate traditsiooniline suund, kus näitleja tõmbas kopsud õhku täis ja hakkas näitlema, mõjub tänapäeval sihitu manerismina ning liigse näpuga näitamisena. Vaadates kõiki meie kuldaja legendaarseid näitlejaid alates Voldemar Pansost, võib nentida, et no küll ikka näitlesid! Ja ka salvestustehnika oli selline, et kõigil tekkis veel ka n-ö porgandihääl.

K.M.: Kõik oleneb ka teemast, millest film räägib. „Vanadesse armastuskirjadesse”, kus on loodud Valgre maailm, see sobib. Näitlejad peavad kohanduma vastavalt sisule. Žestid ja miimika on kahtlemata muutunud vabamaks ning seda taotlesime ka „Kirsitubakas”.

A.M.: Vanades eesti dokfilmides on inimesed kaamera ees samuti justkui lõksus, nagu nad oleksid kinni seotud. Ilmselt tuleneb see ühiskondlikust formatsioonist: ütled vale sõna ja kaod igaveseks. Samas on ka üksikuid mängufilme, mis ei ole senini kaotanud oma värskust, minu jaoks on nendeks näiteks „Keskea rõõmud” või „Tätoveering”.

Millises etapis te muusika valisite?

A.M.: Stsenaariumisse on sisse kirjutatud Ewa Demarczyki lugu. Ühe pala pidime autoriõiguslikel põhjustel välja vahetama, see oli Marise tantsustseenis.

K.M.: Lõpulugu, Stuart Staplesi „Leaving Feeling”, oli meie kindel soov, hoolimata sellest, kui palju see maksma läks, me igal juhul tahtsime seda! Originaalmuusika tegi meie sõber Sten Šeripov. Ta oli komponeerimise ajal välismaal ja saatis valminud filmimaterjali põhjal helirea. Muusika lisandudes tundub see alguses täiesti võõras – oled juba harjunud teost ühtmoodi nägema, ent kokkuvõttes olen väga rahul. Treileris on samuti Steni muusikat ning mitmelt poolt on küsitud, et mis lugu see on, näiteks Venemaalt on juba kirjutatud.

Kas eesti filmides tehakse product placement’i? Nägin filmis näiteks erinevaid Apple’i tooteid.

A.M.: Mitte eriti. Värska vee pudel oli meil pudelimängus, aga see oli rohkem naljaga pooleks, nad andsid meile vett.

K.M.: Üldiselt seda püütakse vältida ja see on pigem soovimatu nähtus. Mäletan, et kui esimesed eesti seriaalid tulid, siis neis oli küll erinevaid tooteid vaat et igas stseenis sees. Diroli pakk pandi keset lauda ja seda näidati siis ikka väga suurelt.

A.M.: Seda näeb pigem televisioonis, kinos ei ole product placement’i efekt nii suur. Eesti ettevõtted on ise nii väikesed, et veeretavad iga senti peos, enne kui selle kuhugi investeerivad. Vaevalt et turunduse perspektiivist esimesena kino pähe turgatab, aga sõltub ka produtsendi veenmisoskusest. Mis puudutab suuri brände, siis neil on paremaid kohti kui eesti filmid, kuhu oma raha paigutada. Minu filmides on küll olnud sellist toetust, aga enamasti ei ole kombeks seda avalikustada.

K.M.: „Kirsitubaka” toetajad on Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital. Rahast ei piisa vist kunagi, aga me planeerisimegi väikese eelarvega filmi. Ja valmis ta sai. Eelarve sisu minu meelest ei dikteeri. Väheste näitlejatega on võimalik teha filmi väga soodsalt. Järgmises filmis, mis räägib isa ja poja suhetest, on meil plaanis lõpetada uputusega! Meri tungib maale. Produtsent haaras selle peale muidugi kahe käega peast kinni. Praegu oleme sellega alles käsikirja loomise järgus, meid valiti ka ScripTeasti programmi töötuppa seda arendama. See on tõesti suurepärane võimalus ja ehk leiame sealt ka sponsoreid.

A.M.: Eks sellega peab ka ettevaatlik olema, et uued partnerid liialt sisu dikteerima ei hakkaks.

Milliseid võttekohti operaator kasutas? Mõned nurgad olid ikka kuskilt väga kõrgelt üles võetud.

K.M.: Mihkel (Soe – E.T.) tahtis ronida!

A.M.: Ta on tegelenud alpinismiga ja nii kui tuli võimalus kuhugi turnida, sinna ta kohe ka sööstis, kallis tehnika seljas, nagu väike ahvipärdik. Produtsent üritas teda vaos hoida, et ta ilma julgestuseta kuhugi ei läheks.

K.M.: Vaatetorni stseeni ajal pani ta vöö ümber ja rippus koos kaameraga väljaspool torni ja filmis. Mina ei suutnud seda vaadata (naerab)! Nii palju, kui vähegi suutsime, püüdsime kõike ühe kaadriga teha. See oli raske, aga minu meelest seda väärt. Ja sellega kaasnevad ka riskid – hiljem enam väga palju muuta ei saa, vahelt lõigata ja rütmi tihendada. Materjal on selline, nagu ta on.

A.M.: Kui võtteplatsil midagi untsu läheb, tuleb otsast peale alustada. Näitlejatel samas võib olla kergem rolli sisse elada ja emotsioone tajuda, selle asemel et erinevaid võttenurki kakskümmend korda uuesti teha. Valitud meetodi puhul tuli väga täpselt paika panna kaamera liikumine ja tegelaste positsioonid ning eelnevalt läbi mõelda, mida vaataja igal ajahetkel näha võiks soovida. Katkestamatuses on oma võlu, sest see tugevdab dokumentaalset kohalolutunnet.

Kui te järgmist filmi ka koos plaanite, siis võib arvata, et teil oli koos mõnus filmi teha.

K.M.: Täitsa talutav jah.

A.M.: Elasime üle.

K.M.: Tegelikult on koos väga hea teha, üksi enam ei viitsikski. Kui ühel mõte ei liigu, siis teiselt ikka midagi tuleb. Võtteplatsil on oht muutuda kaootiliseks, aga ka see läks üllatavalt sujuvalt ning saime üksteist toetada.

A.M.: Õnneks oli tegemist ka lihtsa filmiga, ei olnud palju näitlejaid ega arvukalt erinevaid võttepaiku. See on tinglikult noortefilm, aga ilma klassikaliste komponentideta, seal ei ole seksi, drooge ega rokenrolli.

On hoopis poola muusika. (Kõik naeravad)

Kuidas te režissööridena üksteist täiendate?

A.M.: Katrin, mida ma sinu käest õppinud olen? Ära vaata mind sellise pilguga.

K.M.: Väga põnev, ma ootan vastust.

A.M.: Praegu, kui ekraanil kujutatakse kõike – nagu ütles William Blake, et liialdused on tee tarkuse templisse –, positsioneerisime meie ennast sellele vastu. „Kirsitubakas” isegi ei suudelda, palju toimub ekraani taga. Püüdsime leida vibratsiooni, mis ei ole ekstsessiivne, vaid pigem sissepoole pööratud. Professionaalses mõttes on väga hariv ja edasiviiv sellist filmi teha. Katrin on psühholoogiliselt pädev ja peenetundeline, minu lahendused on teinekord liiga lihtsakoelised ja rohmakad. Katrinil on silma detailidele ja nüanssidele, õrnadele kujunditele ning tal on tohutus koguses emotsionaalset intelligentsust.

K.M.: Saada mulle ka pärast see salvestus!