Majandusabi on muutunud meie ajastu üheks suurimaks ideeks ja ideaaliks. Valitsuste edukust hinnatakse selle järgi. Bill Gates on pärast Microsofti ülesehitamist pühendanud sellele oma elu, Bono ja mitmed teised kuulsused teevad kampaaniat rahasummade suurendamiseks.

Levinud on arusaam, et vaeste riikide toetamine on rikaste riikide ajalooline kohustus. Eelmisel aastal kasvas arenguabi maht läbi aegade kõrgeimale tasemele, maailma vaeseimatesse riikidesse läks teele 134,8 miljardit dollarit. Kuid palju on ka neid, kes seda paradigmat kritiseerivad. Tuuakse groteskseid näiteid, kuidas vaeste riikide majanduste edendamiseks mõeldud summad on läinud hoopis kleptokraatlike valitsejate Šveitsi pangakontodele, ning viidatakse uuringutele, mille järgi majandusabi ja majanduskasvu vahel puudub seos. Mitmed teoreetikud väidavad aga, et majandusabi ei anta altruistlikel kaalutlustel, vaid see on hoopis relv jõukate riikide arsenalis, et edendada oma poliitilisi huvisid.

Majandusabi ja selle taga seisvate motiivide hindamisel eristub kolm põhilist koolkonda: (neo)marksistid, idealistid ja realistid. Marksistid peavad majandusabi keskseks motiiviks rikaste riikide ja vaeste riikide eliidi majandushuve. Nende jaoks on majandusabi ajaloolisel ekspluateerimisel põhineva põhja-lõuna võimusuhte uus vorm, mis säilitab või süvendab majanduslikke lõhesid rikaste ja vaeste riikide vahel. Idealistide jaoks põhineb rahvusvaheline suhtlus eelkõige koostööl ja ühiste eesmärkide nimel töötamisel. Mõned idealistid käsitlevad majandusabi puhtalt heategevusena, kuid on ka neid, kelle arvates on täpne ja kaalutletud majandusabi vahend, mis aitab vaestel riikidel tulla toime globaalse kapitalismi tingimustes. Rõhutatakse üleilmastumisega kaasnevat positiivset mõju vaeste riikide majandustele. Realistlik mõttevool välistab igasuguse altruismi ning vaatleb majandusabi poliitilise vahendina, mille eesmärk pole majanduslik abi ega ka majanduslik areng. Selgete motiividena nähakse rahvusriikide strateegilisi huve. Kui majandusabiga kaasneb ka reaalne majanduskasv, siis on see igati positiivne, kuid see pole esmane kaalutlus.

Rahvusvaheliste suhete realistliku koolkonna üks olulisim teoreetik Hans Morgenthau nägi mittepoliitilise abina vaid humanitaarkatastroofide puhul osutatud välisabi. Kõik muu on tema arvates „hind juba osutatud või osutamisele kuuluvate poliitiliste teenete eest”. Demokratiseerumisprotsessi ja kriitilise avalikkuse esilekerkimise tõttu ei saa valitsused jätkata varasematel sajanditel toimunud pistisemaksmist, vaid peavad andma rahavoogudele mõjuva põhjenduse. Morgenthau sõnade kohaselt on „majanduslik areng muutunud ideoloogiaks, millega raha- ja teenuste ülekandeid rahuajal ratsionaliseeritakse ja õigustatakse”. Taoline näitemäng, kus riikidevahelisi tehinguid esitletakse majandusabina, võib viia olukorrani, kus „doonor ja saaja ei suuda eristada müüti reaalsusest”, nii et kui eesmärgina esitatud majandusarengut ei tule, hakkavad osapooled süüdistama üksteist: „doonor saajat ebaefektiivsuses ja saaja doonorit ihnuses”. Morgenthau ennustus 1962. aastast on prohvetlik.

Hea viis majandusabi taga olevate motiivide uurimiseks on jälgida USA, kõige enam majandusabi andva riigi, käitumist ÜRO Julgeolekunõukogus. USA jaoks tehniliselt kõige lihtsam viis riikide häälte mõjutamiseks Julgeolekunõukogus on kahepoolse abi andmine. Summad, mida Ühendriigid on valmis kulutama sobivate hääletustulemuste saamiseks Julgeolekunõukogus, sõltuvad suuresti kõne all olevate küsimuste olulisusest. Mitte iga aasta ei too kaasa rahavoogude suurenemist Julgeolekunõukogu liikmetele, kuid kui riigi liikmeksolek Julgeolekunõukogus juhtub olema maailmapoliitikas olulisel aastal, võib ta oodata majandusabi suurenemist kuni 77 protsendi võrra. Võtame näiteks 2003. aasta, mil maailma tähelepanu keskmes oli Iraagi küsimus. Kuna Aafrika grupi riigid panevad omakeskis rotatsiooni paika juba mitu aastat ette, oli teada, et 2003. aastal asuvad Julgeolekunõukogu liikmeteks Angola ja Kamerun. Riikide mõjutamist alustati juba 2002. aastal. Kui aasta varem oli Angola saanud majandusabi 78 miljoni dollari väärtuses, siis 2002. aastal saadi juba 111 miljonit. Ametiaja esimesel aastal abistati Angolat pea 156 miljoni dollariga, teisel aastal 127 miljoniga. Kolmel aastal pärast nõukogus istumist rahavood aga vähenesid ning teele läks vastavalt ainult 74, 39 ja 34 miljonit dollarit. Sama pilt joonistub välja ka Kameruni puhul: majandusabi tipp saavutati ametiaja esimesel ehk 2003. aastal, mil saadi pea 17 miljonit dollarit, järgmisel aastal saadi 13 miljonit ning kolmel aastal pärast Julgeolekunõukogu ajutist liikmesust vastavalt 12,7 miljonit, 8,5 miljonit ja 6 miljonit dollarit. Kaks aastat enne Julgeolekunõukogu liikmeks olemist saadi aga kõigest 3,5 miljonit dollarit.

Kuid Julgeolekunõukogu liikmete mõjutamine, kasutades kahepoolset abi, on mõneti probleemne. Kahepoolne abi on väga hästi jälgitav, kuna USA kongress peab iga abipaketi kinnitama – ja seda mõlemas kojas – ning nii meedia kui siseriiklik opositsioon saavad taolisi korruptiivseid praktikaid kaunis lihtsalt esile tõsta, mis võib aga tuua kaasa avalikkuse pahameele. Siinkohal tulevad mängu sellised rahvusvahelised institutsioonid nagu Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond, mille otsuste langetamise mehhanismid on avalikkuse eest varjatud. Kuigi nad rõhutavad oma tehnokraatlikku neutraalsust ja tegelemist kitsalt majandusteemadega, on nad oma olemuselt tegelikult poliitilised: nende kapital tuleb liikmesriikidelt ja aktsionäride nõukogudes istuvad riikide rahandusministrid või keskpankurid. Viiel suurimal aktsionäril, sh Ühendriikidel, on igapäevase juhtimisega tegelevates direktorite nõukogudes püsiv koht. Hääletamine ei toimu seal mitte põhimõttel „igal riigil üks hääl”, vaid mida rohkem kapitali, seda rohkem hääleõigust. See kindlustab USAle tähtsaimates küsimustes vetoõiguse. Maailmapank tunnistab avalikult, et külma sõja ajal oli nende tegevus „poliitiliselt motiveeritud”, jätkates samas, et „praegu aidatakse riike, kellel abi kõige rohkem vaja läheb ja kes saadut hästi kasutavad”.

Uurijad on järeldanud, et „nii saajariikide vajadus kui doonorriikide poliitilised huvid juhivad RVFi ja Maailmapanga tegevust”. Näiteks Zaire (praegune Kongo DV) sai ameeriklaste liitlase Mobutu Sese Seko juhtimise ajal aastatel 1960–1981 keskmiselt üks või kaks Maailmapanga projekti aastas, kuid aastatel 1982–1983, kui riik oli Julgeolekunõukogu ajutine liige, vastavalt kuus ja neli projekti, lisaks veel mitmeid laene RVFilt. Ka aastatel 1990–1991, kui riik oli Julgeolekunõukogu liige, kasvasid nii Maailmapanga kui RVFi rahavood. RVFilt saadi näiteks sel perioodil üle 200 miljoni dollari, samuti sai riigile osaks suur võlgade mahakirjutamine (pea 120 miljonit dollarit). Selle aja jooksul kogus Mobutu ise kokku 4–12 miljardi dollari suuruse isikliku varanduse.

Arengumaade mõjutamisel tulevad kasuks ka varasemalt kokku lepitud RVFi ja Maailmapanga programmid. Nimelt maksavad nad raha välja osamaksete kaupa, mille iga osa väljastamise peab kinnitama vastava institutsiooni direktorite nõukogu, kus USAl on vetoõigus. Näiteks kui Jeemen hääletas lahesõda alustanud resolutsiooni vastu, muutusid riigi suhted RVFi ja Maailmapangaga kohe halvaks ja maksed Jeemenile peatati. Riigisekretär Baker olevat isegi Jeemeni suursaadikut hoiatanud: „See oli kõige kallim „ei”, mille te kunagi öelnud olete.” Kahtlusi on äratanud ka Tansaania näide, kus iseseisvumisest kuni 1974. aastani, mil teatati oma kandidatuurist, ei olnud riigiga sõlmitud ühtegi RVFi laenulepingut. Kohe kui Tansaania sai Julgeolekunõukogu liikmeks, sai riik ka oma esimesed laenud. Julgeolekunõukogus hääletas riik 1975. aastal identselt USAga, kuid kui järgneval aastal oma hääletamispoliitikat muudeti, keeldus RVF järgmist osamakset tegemast.

Rikaste riikide majandusabi andmise motiivid ei ole alati nii selged, kui paistab. Antud argumentatsiooni põhjal näeme, et riikide majandusabi andmise kaalutluste juures on tihti väga olulisel kohal doonorriikide poliitilised huvid ja mitte alati altruistlikud kaalutlused, nagu püütakse kujutada ja mida tavaarusaamades esikohale tõstetakse. See ei tähenda aga seda, et poliitilised motiivid oleksid alati peamised põhjused, nagu väitis Hans Morgenthau. Arvestama peab ka riikide siira sooviga aidata, lisaks veel majanduslike suhete tugevuse, keelelis-kultuuriliste sidemete ja geograafilise lähedusega. Seda kõike peab kindlasti arvesse võtma ka debatis majandusabi mõttekuse üle. Kui eesmärk ei ole vaeste riikide majanduse abistamine ning edendamine, siis ei maksa taolist tulemust ka majandusabi efektiivsuse hindamisel oodata.

Emajõe Saadik on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) liikmete loodud pseudonüüm, mille alt kirjutatakse ühisloominguna valmivaid välispoliitilisi teemasid käsitlevaid artikleid.