Lähenevad valimised võiks olla see aeg, kui ühiskonnas toimub elav arutelu erinevate tulevikuvisioonide teemal. Kuhu võiksime jõuda ühiselt aastaks 2035? Et diskussioon väljuks nelja-aastase valimistsükli raamidest, palus Müürileht seitsme organisatsiooni esindajatel panna kirja tuleviku valimisprogrammi. Majanduspoliitikat aastal 2035 visioneerivad Tasaarengu Eesti organisatsiooni TEOkoda liikmed.

Lähenevate valimiste üks põhiteema on kindlasti majanduse „normaalseks muutmine” ehk ressursimahuka ja keskkonnale kahjuliku majanduskasvu taastamine. Tundub, et koroonaviiruse ja sõja tõttu tekkinud kriisides peituvad võimalused suuremateks muutusteks kavatsetakse raisku lasta. Rühime tagasi teele, mis on viinud ühiskonna sotsiaalse, ökoloogilise ja klimaatilise katastroofi servale. Jah, samal ajal lubab pea iga poliitik ka suurt rohepööret, kuid seegi pole praeguses käsitluses muu kui „rohelise majanduskasvu” strateegia, mis tugineb suuresti statistilistele trikkidele ja veel leiutamata tehnoloogiale. Jätkusuutlik majanduspoliitika peab tunnistama ressursside piiratust ja õigluse printsiipi – kasvada ei saa lõputult ega teiste arvelt. Just sellist vaadet levitab mõttevool nimega tasaareng. Seades tugeva kahtluse alla majanduskasvu ülemvõimu ühiskonna edukuse tähtsaima mõõdupuuna, kutsub tasaareng vähendama tööstusriikides (nagu Eesti) demokraatlikult ja juhitult ületootmist ja -tarbimist, et saavutada seeläbi keskkondlik jätkusuutlikkus, sotsiaalne õiglus ja inimeste heaolu. Järgnev majandusprogramm pakub oma piiratud mahu juures välja vaid mõned mõtted: miks ja mida mõõta näiteks SKT asemel, kuidas lühendada töönädalat ja säästa otsustavalt materiaalseid ressursse ning mille arvelt saaks seda kõike rahastada.

SKT asemel heaolu mõõtmine

Eeldus, et SKT peab pidevalt kasvama, käib vastu nii keskkonna kandevõimele kui ka pikas perspektiivis inimeste heaolule. SKT kasv korreleerub Maa ressursside kasutamise intensiivsuse ja keskkonna reostamisega ning on peamine põhjus, miks me peame pistma rinda selliste nähtustega nagu kliimamuutused, ökosüsteemide häving, ressursside ammendumine, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine jne. SKTd võivad kasvatada inimese ja keskkonna seisukohast ka väga ebameeldivad sündmused, nagu looduskatastroofid või sõda, samas ei mahu sinna universaalsed ühiskonna heaolu indikaatorid, nagu eluks vajalike sotsiaalsete teenuste kättesaadavus kõigile, vaimne tervis, puhas elukeskkond jne. Heaolu kasv pidurdub ka teatava jõukuse määra saavutanud lääneriikides, mis annab mõista, et jätkuv rahanumbrite kasvatamine enam keskmisele elanikule midagi juurde ei anna, küll aga hakkavad kuhjuma probleemid. Negatiivse nähtusena tõstavad üle kindla piiri rikastunud ühiskondades pead sotsiaalne ja varaline ebavõrdsus. Igasugune ebavõrdsuse kasv ühiskonnas toob aga teadupoolest kaasa turvalisuse, õnnetunde ja rahulolu vähenemise. Inimeste heaolu nimel ei ole mõtet kasvatada SKTd üle teatava künnise, mille paljud läänemaailma riigid on juba ületanud. Siit jõuame tõdemuseni, et ühiskondlikku heaolu, õnne, rahulolu saab mõõta ka muul moel ning Eesti peaks võtma SKT asemel kasutusele alternatiivse mõõdiku. 

Jätkusuutlik majanduspoliitika peab tunnistama ressursside piiratust ja õigluse printsiipi – kasvada ei saa lõputult ega teiste arvelt.

Toome näiteks Uus-Meremaa alternatiivse mõõdiku otsimise teekonna. Esmalt valiti välja 69 indikaatorit, mille eesmärk on kirjeldada aspekte, mis muudavad inimesi õnnelikuks ning tagavad neile hea ja kvaliteetse elu. Seetõttu toimus nende valimine elanikega aktiivselt suheldes. Eeskujuks võib võtta mõne juba välja töötatud mõõdiku, näiteks valida ÜRO jätkusuutliku arengu indikaatorite vahel. Teine variant on töötada indikaatorid välja ise, tuginedes riigi eripärale ja vajadustele. Eesti puhul võiks olla üheks mõõdikuks kindlasti vaimne tervis, mille näitajad on praegu väga kehvad, eriti noorte seas. Uus-Meremaal kasutati valitud indikaatoreid elanike heaolu mõõtmiseks ja saadud tulemusi võeti arvesse riigieelarve koostamisel. Nii saab suunata riigi raha esmajoones neisse valdkondadesse, mis aitavad võimalikult palju inimeste heaolu suurendada.

Nädalase tööaja tuntavalt lühendamine

Mitmed riigid ja piirkonnad, nagu Uus-Meremaa, Island ja Šotimaa, on juba seadnud majanduskasvu asemel sihiks heaolu. Üks tuntuim heaolu kasvatamise meede on neljapäevase töönädala kehtestamine ilma töötasu vähendamata. Neljapäevase töönädala eksperimentides osalenute stressitase vähenes, tervis paranes ning töö- ja eraelu olid rohkem tasakaalus, sealjuures jäi tootlikkus samaks või isegi paranes. Eestis võiks madalal rippuva õunana anda töötajatele esmalt tagasi kõik need riigipühad, mis langevad nädalavahetusele. Teiseks, kuna paljude neoliberaalide arvates on Eesti avaliku sektori muidusööjaid liiga palju, võiks kehtestada neljapäevase töönädala katseprojektina esmalt avaliku sektori asutustele. Nii põhjusel, et seda on avalikus sektoris lihtsam proovida, kui ka selleks, et saada teada, kas riik suudab pakkuda avalikke teenuseid ka vähendatud tööajaga. 

Eestis võiks madalal rippuva õunana anda töötajatele esmalt tagasi kõik need riigipühad, mis langevad nädalavahetusele.

Raiskamise vähendamine

Adume tehnoloogilise innovatsiooni ja efektiivsuse kasvu piire. Seetõttu on möödapääsmatu tegeleda otseselt ja süstemaatiliselt ressursside raiskamise vähendamisega, kui soovime päriselt jätkusuutlikkuse poole püüelda. Siin on konkurentsitult madalaimaks õunaks toiduraiskamise vähendamine. Tuleb keelustada toiduainete äraviskamine kaubanduskettides – see motiveeriks kaupmehi hindu langetama ja oma ressursse paremini planeerima, vähendades seega survet ka toidu tootjatele. Soodustada tuleb ka toidujagamist kogukondlike algatuste kaudu ja avalikes toidukappides. Veel parem oleks turundust üldse tugevalt piirata – kui väheneb võimalus kunstlikult nõudlust tekitada, hakkab kaskaadina vähenema ka pakkumine. Tagatipuks tuleb keelustada ka tehnoloogiatoodete planeeritud iganemine, pikendades jõuliselt garantiiperioodi ning tehes kohustuslikuks toodete parandamisvõimaluste pakkumine. Oskused kauakestvate toodete loomiseks on olemas, kuid praegu pole tootjatel motivatsiooni sellega tegeleda. 

Roheline maksureform

Eesti peab nihutama tulevikus vältimatult oma maksubaasi tööjõu maksustamiselt keskkonnamaksude suunas, s.t maksustada tuleb neid tegevusi, mis keskkonda saastavad ja kasutavad meie rahvuslikku rikkust ehk siinseid loodusvarasid odava toorainena. Paljude ettevõtete konkurentsieelis tuleneb sellest, et nad on saanud kasutada piiramatult selliseid ressursse nagu vesi, puhas õhk, toitainerikas muld või mineraalid. Tootmisliinidelt väljuvate toodete hinnas tarbitud põhjavee hulk ega õhku paisatud süsiniku kogused reeglina ei kajastu. Keskkonnamaksude kaudu on võimalik kõik need välised kulud toodete hinda sisse arvestada, et kaitsta siinset looduskeskkonda, vähendada ületootmist seal, kus see on baseerunud ainult odaval sisendil, aga samas jätta inimestele ka väiksemate tööjõumaksude kaudu rohkem raha kätte ning innustada ettevõtteid konkurentsivõime säilitamiseks innovaatilisi lahendusi otsima. Eeskuju näitab seekord Taani uus valitsus, mis kehtestas ettevõtetele kõrge süsinikumaksu, et lappida Euroopa Liidu heitmekvootide puudujääke. Taani kehtestatud hind 100 eurot CO₂ tonni kohta jääb alla ainult Rootsi ja Šveitsi süsinikumaksudele. Taani maksustab muuseas ka veekasutust, prügi põletamist ja ladestamist, rääkimata automaksust. Variante, millest rohelist maksureformi alustada, on mitmeid. Eesti valitsusel on aeg võtta keskkonnakriisi tõsiselt ja saata ettevõtjatele maksupoliitika kaudu selge signaal selle kohta, milline tootmine on väärtustatud ja tulevikku vaatav.