Müürileht külastas Tartu Uue Teatri kultuurikuurorti Hungerburg ja nüüd on aeg sellest raporteerida. 

Pärast Tartu Uue Teatri eskapistlikku kunstiretriiti Hungerburg on igal sellesse sügavalt sukeldunul võhm otsas, kerge hapnikupuudus ja peas võimas virvarr märkidest, tähendustest ja tõdedest. Kusjuures igaühe oma valik, kes süüvis ajaloosse, kes kunsti, kes iseendasse ja kes Eesti pikima liivaranna võrgutavasse lainevoogu. Või spaahotelli saunarituaali, kus karjuti ühiskoorina: raz, dva, tri, piiivooo! Ikkagi kuurort ja Eesti suvi, napp ja kor-du-ma-tu.

I Kuurort

Doktor Põllu ja tema medõed kirjutasid igale patsiendile lähtuvalt tema ressurssidest välja ravikuuri: päevapiletiga kolm etendust (aga ise valida ei saa), kahepäevapileti või passiga viis põhietendust ja kapaga peale muid protseduure, nagu kontserdid, näitused, linnatuurid, kunstitunnid, installatsioonid. Iga päeva lõpus turgutav after-spaa kas välikino, silent disco, tantsukooli või muu melu vormis.

Krapsti on kohal igavene võitlus FOMOga. Neil, kes koju jäid, teadmisega, et eskapistlik mull tiksub vaid viis päeva ja on siis ajastatud igaveseks lõhkema, neid teoseid enam ei näe. Võib-olla ei näe toimumispaikagi, sest ajapomm tiksub ja laamendab ka hoonete kallal. FOMO kiusas aga ka kohapeal. Kuurort on ju puhkamise masin, pagan, merevesi on ka nii soe!, aga teatripiletid (hm, mitte odavad) on olemas, kell kukub, vaja jälle minna, süstima kunstnike pakutavaid impulsse oma vereringesse.

Hungerburgi festivali peategelane, haua servalt selleks suveks ellu äratatud Mereranna puhkekodu oli omal ajal unistuste sihtkoht.

Oo, kuurort, kauge ja peibutav murevaba oaas õhu- ja soolaveevannidega, kus lauake katab end ja orkester mürtsub tantsule taustaks. Hungerburgi festivali peategelane, haua servalt selleks suveks ellu äratatud Mereranna puhkekodu oli omal ajal unistuste sihtkoht. Siia suvasuvitaja promeneerima ei pääsenud, siin puhkas vastutusrohkest tööst eliit, Nõukogude sõjatööstuse helgeimad pead. Sviitides lõõgastusid tuumafüüsikud, kes muul ajal tegelesid… kardetavasti tuumafüüsikaga. Siitsamast pilku üle jõe itta heites naabri tuumavõimekusele mõeldes teeb see meele mõnevõrra kõhedaks. Ei ole siin maalilises liivarannas ainult süütult mõtiskletud väikese Illimari üle, nagu üks  festivali audiotuuridest uitajale meenutas. Kõrvaklappide ja kaardirakendusega tuur viis Tammsaare salasuvituskohast Paul Pinna peatuspaiga kõrvalt mööda mälestuskivini Tuglase ja Illimari auks. Eskapismi on läbi aegade siin Narva-Jõesuus harrastanud kõik nimetatud ja paljud teisedki kultuuriheerosed nii meilt kui ka ida poolt. Samuti võib Narva-Jõesuud pidada meie oma Marbellaks: pikk peibutav liivarand, üleelusuurused spaahotellid ja stilistilise pillerkaarena palett villadest, 1990ndatel ei puudunud siit ka maffia ja muud rikkurid.

Kogu interdistsiplinaarne festival tegeleski vilkalt Mereranna hoones nii sümboolselt kokku mürtsatanud tormiliste ajalookihtide, hävingu ja õitsengu lainete raputava vaheldumise kui ka nende vahele hästi passiva puhta puhkamise ja jõudeelu reflekteerimisega. Kaks korda päevas köhatas Hungerburgi vokaalinstrumentaalne kollektiiv (tavaelus tuntud kui ansambel Ouu) enda ja pillide kurgud hallitustolmust puhtaks ja kehastus alkolembesteks hõbekõrideks / allakäinud imelasteks, kes lahutasid tunnise kontserdiga puhkajate meeli. Umbes täpselt nii, nagu seda tehti tollal siin sõjatöösturite sanatooriumis ja ka teatrirahva puhkekodus veidi eemal.

Mereranna eliitpuhkekodu teise korruse päikeseterrassilt, mida omal ajal igal hommikul viksilt männiokastest puhastati, viib sildgalerii randa. Seal, nagu maailma iga teisegi kuurordi liivarannas, toimub igal päikeselisel päeval suur suveteatri-show ja rannafestival. Kes otsib uskumatutes poosides uusi nurki viimase kehaõnaruse ühtlaseks pruunistamiseks, kes kaevub liiva kui päikse kätte sattumisest ehmund metsavend, kes patseerib ja eksponeerib.

Joel Väli lavastuses „backtothebeach” suunati valgus homo sapiens’i kummalisele käitumisele liivases elupaigas veekogu lähistel. Või mis suunati, valguskunstnik oli päike – see Narva-Jõesuus ülistatud tegelane, kelle auks linnavalitsuse töötajate eestvõttel(!) Mereranna puhkekodu juurde lausa oma park loodi. „backtothebeachi” publik juhatati kindlatel aegadel rohtunud galeriid pidi puhkekodust rannapoodiumile istuma ja pilku rannale heitma – et tunda ka edaspidises elus rannamelu elukunsti näitelavana. Pahaaimamatute suvitajate vahele paigutunud hoogsad etendajad vaid võimendasid commedia dell’arte tegelaste kombel tavalist rannaelu. See osa lavastusest oli haarav ja väga naljakas, ülejäänud – tegelaste saabumine, erasaare ehitamine ja päästepaadiga merele seilamine – jäid veidi hõredaks. Aga mere ja möödalöntsimise vahtimine on ju kah puhkus, etendajate pakutud uuest vaatevinklist veel eriti.

II Retriit

Tartu Uue Teatri väljahõigatud retriidisildiga klappis Hungerburgil selgeimalt Andreas Aadli lavastus „Club Paradise” Mereranna puhkekodu diskosaalis. Ruumilummus jäi seal küll visuaalselt kogemata, sest kogu lavastuse jooksul kandsid vaatajad nii kõrva- kui ka silmaklappe. Kui mõni teatrisõber vaid selleks etenduseks Narva-Jõesuusse sõitis, siis ega ta ei näinudki festivalil midagi ega kedagi.

Samas meeldis mulle Postimehe suvereporteri Lisanna Lajali festivalikajastuse pealkiri „Kõrvaklappide pähepanek avab vaatajate vaimsed silmaklapid”. Just nagu igasugu muudel naiste, meeste, jooga, väe või mõne muu tahu turgutamiseks mõeldud retriitidel, aidati ka siin osalejal vahtida iseenda sisekosmosesse, üritada võtta kontakti enda olemuse eri tahkudega, ületada tõrkeid ja vabastada end väärikuse krambist (kujutle kümneid alternatiivkultuurifänne päise päeva ajal valges toas tuiates Caatri „O Si Nenele” kaasa huilgamas!). Ja, last but not least, aidati võib-olla ka saada riivamisi kontakti võõraga su kõrval. Kas sa kardad, et midagi võib juhtuda? Kas sa kardad, et midagi ei juhtu?

Retriit kuulub inimesele, kes on teinud otsuse, et vajab just seda praegu oma ellu ja see on piisavalt tähtis.

Võib ka olla, et etendajate nõutud kõrva- ja silmaklapid siiski just aktiveerivad osaleja vaimsed silmaklapid või aktiveeruvad muud laadi tõrked. Näiteks ebamugavus, mis tuleneb harjumatusest ja soovimatusest enese sisse vaadata, eriti veel „teatris”, kus elamus peaks justkui tulema väljast ja olema osaltki visuaalne. Või tõrge, mis seostub kontrolli käest andmisega. Või näiteks minu puhul pimedas või pimedana liikumisega seotud kerge foobia, millest osalusteater eneseületusest hoolimata päriselt ei vabastanud. „Club Paradise” oli minu protseduurilistis juhuslikult esimene, mõjus lausa sümbolina, et festivalimulli libisenu suruti momentaanselt hella võmmuga otse kesk ebamugavustsooni.

Veidi kõhklusi tekitas paradiisiklubis võimuteema: meie ukerdame siin pimesi kui ussikesed, aga viis etendajat näevad ju kõike pealt, ehk itsitavad pihkugi. Eks usaldav, end avav, retriidimeelne osaleja näeks seda läbi roosamate prillide: mina avastan end sinu loodud turvalises ruumis, sina toetad tunnistajana, aitäh ja namaste! Hoolimata „Club Paradise’i” jupikeste nautimisest jäid ette ka kriitiku silmaklapid, mis sosistasid esialgu vaikselt ja etenduse lõppedes käratasid juba valju selge häälega, et vaat dramaturg oli siit ikkagi puudu. Julge idee ja formaat, mis võidaks palju selgemast ülesehitusest, sõnaudu kärpimisest ja miks mitte ka vaprate osalejate julgemast paradiisi poole juhatamisest. Järsk külm lõpp stiilis „tuled peale, pidu on läbi!” osaleja südamesse helgust ja retriidipidajale klienti kah tagasi ei too.

III Eskapism (ja elitaarsus?)

Kunsti ja kuurorti võib mõlemat eskapismi vormiks pidada. Põgenemine argise, rutiinse, ratsionaalse, kärpimise ja kokkuhoiu maailma eest. Juba talvel, kui Uus Teater Hungerburgi välja hüüdis ja võrdlemisi kalleid pileteid ei-tea-kuhu müüma hakkas, kostis sosinaid, et no on ikka elitaarne värk. Kõik ei saa ju seda endale lubada!

Ega ei saagi. Aga eks sama kehtib iga retriidi, kuurordipuhkuse või välisreisi kohta. Kas torisema ajab usk, et kunst peab ikka ja alati kuuluma rahvale? Retriit kuulub inimesele, kes on teinud otsuse, et vajab just seda praegu oma ellu ja see on piisavalt tähtis. See vajab kübeke ka pimedat usaldust tegijate vastu. Nii ka Hungerburgi puhul, sest, tõepoolest, garantiisid seoses kunstilise õnnestumisega ühekordse maailma üsna pöörastel alustel ülesehitamisel ju ei olegi. Ette rutates, kohtuotsus tuleb õigeksmõistev: risk sai õigustatud, Hungerburg ärkas ellu, Mereranda loodud õhuline sürreaalne mikromaailm nihestas tajusid, ühe- ja erakordne eskapismimull toimis täiega. Iga loodud jupike eraldi ehk katarsisesse ei viinuks, aga eks need olidki mõeldud kokku helisema.

Üks tegija Eesti teatris klapib interdistsiplinaarse eskapismi ideega kui valatult. Renate Keerdi lavastused pakuvad võimalusi piiluda fantaasiarikka inimese alateadvusse. Eks unenäos on mõnigi meist kõva sürrikunn, aga ole nüüd nii kõva naine ja too see ka teisteni! Ja mitte hommikuse jutuvadina kujul, vaid luust ja lihast inimeste ning füüsiliste objektide abiga, viisil, mis moodustaks kunstilise terviku.

Keerdil oli sedakorda käes fantastiline mänguruum – kõrgete mändidega ääristatud mahajäetud bassein. Vanasti lasti siia otse merest soolast vett ja nii sai ka kehvema ilmaga supelda tervistavas merevees. Meenusid Berliini kaasajastamata, ebamugavalt jahedavõitu, ent suplusele lisaks ajarändu ja visuaalset elamust pakkuvad suurejoonelised linnaosabasseinid. Mereranna puhkekodus supelda enam ei saa. Ent see-eest on siin kahhelkividega kaetud katedraalis lavaruum nihkes juba ilma igasuguse kunstnikutööta. Lavastuse käigus basseini sügavamasse otsa (4 m 30 cm!) taanduv ja järsku kahhelnõlva pidi taas tõusev näitlejate rivi ajas perspektiivitunde mõnusasti sassi. Ja siis veel need basseiniservad, ülemised ääred ja välisruum, kust etendajad suurtest akendest nähtavad ja kuuldavad, ja kõrvalruumid, kujuteldav kahhellabürint, kuhu kaduda ja ilmuda. Ja see valgus – õhtustel etendustel muuseas ka suurtest akendest paistev otse-merre-päikseloojang, see Narva-Jõesuu trump, mille ta iga õhtu letti lajatab; ja lisaks prožektorisilm, mis etenduse lõpetuseks tegevuspaiga õrnalt üle kompas ja mällu talletas.

„Kahheldraali” puhul oli minu esimene, umbes pooleks etenduseks taustale kajama tõusnud kaastekst kanooniline animafilm „Kilplased”. Seitse kummalist kuldsete juustega, pigem sootuna mõjuvat innukat tegelast mustas ilmusid kaunisse mahajäetud basseini ja hakkasid end valju karjumise saatel ruumis kehtestama. Hääl oli „Kahheldraali” põhiinstrument, eristudes nii Keerdi varasematest kehakesksetest töödest. Veidi kahju, et seitsmel tihedas konkurentsis valitud etendajal hääleproffi toeks ei olnud, aga nad tegid niigi võimsa tulemuse.

Kui seitsmiku eneseväljendus jõudis tekstiliste sõnumiteni, siis alustati killukestest, nagu „täna nägin ma puid” ja „need puud olid puust tehtud”. Esifilosoof ja tema järel sõnumit kordav koor. Eks ole vaataja asi, kas näha siin antiiktragöödia koori, mis naiste traagilisele ajaloole kaasa hüüab, või hoopis sotsiaalmeedia kajakambri triviaalseid võngutusi või miskit kolmandat. „Kahheldraal” ei jäänud aga sinna kinni, vaid liikus võimsa aurikuna edasi, avastades naiste narratiivi läbi aja. Kostüümidest ja nende variatsioonidest läbiujumisega jõuti kahe tunni jooksul sootust kilplasürbist sädelevasse õhtukleiti; röökimisest kasvas karje-, hüüd-, ukulelekeeletõmme ja lahtirullitava klaveri klahviheli haaval muusika. Ei pea mõtlema pardipojast ja luigest, sest mõlemad on ilusad, aga igatahes andsid Renate ja tema seitsme võimsa etendaja vaatemäng naiste võitluse loole läbi aja ilusa ja tõstva raamistiku. Teel oli nii draamat kui ka traumat, vihjamisi lükati vaataja ette elemente ja võimalusi kõiksugu lugudest. 

IV Hungerburg

17. sajandil jäid sakslastest merehädalised siinsel rannikul nälga ja nimetasid kandi meelepahaga Näljalinnaks. See ei jäänud aga sugugi kõigest ajutiseks hüüdnimeks, vaid asula ametlikuks nimetuseks kuni aastani 1922. Näljalinna-aegse Narva-Jõesuu ajaloos on rohkelt vapustusi, mille üle imestada, mida imetleda ja tagagi nutta. Hiilgusaegade lossides, näiteks festivalipaigas asunud 1870. aastal ehitatud Itaalia stiilis imelises Villa Capriccios või kõrvalkrundi mauri stiilis suvilas oldi näljast kaugel.

Kõiki neid kihistusi ja muidugi 20. sajandi dramaatilist ajalugu adresseeris Hungerburgi festival julgelt ja eri formaatides. Audiotuurid andsid võimaluse oma tempos uidata ja avastada. Dokfilmid lisasid pildile tänapäeva linnaelanike südamliku kihi. Janek Murdi film tema emast, kunagise Narva ja Narva-Jõesuu linnapea prouast, leidis ootamatu fookuse ja suubus hoopis hoiatusfilmižanrisse; Narva jõe ääres toimetav kaluripaar ehmatas rõõmsameelse teatega, et kui jamaks läheb, tasub nende juurde pakku tulla, sest kuulid lendavad siit üle; suurepärase kohaliku restorani Franzia peakokast rääkiv dokumentaal aga eksponeeris põdra nülgimist kuvatuna sanatooriumi hiiglaslikule seinale.

Etendusformaadile lähenes aga Hungerburgi tondilosside ring, mille žanriks oli kavva märgitud arhitektuurituur ja autoriks Ivar Põllu. Tegelikult panustas kaasautorina kõvasti giidi rollis näitleja Martin Kork. Kui mõnda rahulolematut kundet kohtasin ka pärast lavastusi „backtothebeach” ja „Club Paradise”, siis selle tuuri järel olid mitmed lausa häiritud. Nähtud kohad ja kuuldud ajaloopõhjaga lood olid huvitavad, sest Narva-Jõesuu on radikaalset draamat ja pööraseid lugusid triiki täis, siin saaks disainida kümneid ägedaid tuure. Dramaturgiaelement oli Korgi tuuri lõpus kah olemas, kui reisigrupp vanast kuursaalist otse päikesesse marssis, õhutudes juhi eestvõttel tundma end vabana, nii vabana, et autoliiklus meid ei sega ja makse me enam ei maksa. Kogu muu materjal, mis pidanuks tondilossituuri kuivast ajalooekskursist justkui ägedaks ja puhtaks kunstiks muutma, oli pehmelt öeldes kahtlane. Entroopia ja arhitektuuri hägused seosed, füüsikaseadustega pahuksis isemõtleja ideed, muinsuskaitse sõimamine ja mõned vandenõuteooriad on lihtsalt liiga palju kõlanud, et seda teatrielamusena nautida.

Ivar Põllu teine tekst ja kontseptsioon Hungerburgil toimis märksa tugevamalt. Lavastus „Mälestus-märgid” Narva-Jõesuust Narva sõitval jõelaeval hekseldas rõõmsalt lobisedes Eesti-Vene piiri nähtavate ja nähtamatute obeliskide abiga veritsevaid teemasid: ajalugu, lahingud, monumendid, tõusvad ja ebasoosingusse langevad kangelased, riigi enesekehtestamise atribuudid – ja selle kõige sürreaalsus, arbitraarsus, ehk isegi täielik mõttetus? Kas väike tubli pumbajaam jõeservas, mis töötab kogu elu, kuni nõrkeb, ei vääriks pigem pjedestaalikohta? Maria Listra ja Rasmus Kull etendajatena olid põnev valik. Live soundtrack Wagnerist metsavendade lauluni, muulil Kroonlinna poole õhkavaks Koidulaks kehastumine ja muud rollist sisse-välja hüpped nihestasid mõnuga reaalsust.

Just nagu kogu Narva-Jõesuu, on nii jõepealne kui ka vasak ja parem kallas, see Euroopat ja Venemaad eristav veeriba, nii röögatult tugevaid ja akuutseid tähendusi tuubil täis. Ka kehaline teatrikogemus on garanteeritud, sest laevalt vargselt pilku itta heites hakkab kõhus kergelt keerama. Nii et isegi vaikselt mööda jõge libisedes, ainsaks etendajaks näiteks ringlev prožektor, oleks etendus olemas. Just nii ka Hungerburgi peajumal Ivar Põllu väljendas: ega meil polnudki vaja suurt teha, Narva-Jõesuus on kõik juba olemas, keera vaid valgusvihk peale ja säti fookust.

Julge sööst Eesti kirdenurka toimis. Pärast „Serafimat” Peipsi ääres ja „Joalat” Narva Kreenholmis tõstis Tartu Uus Teater panuseid, sest siin loodi terve maailm ja pingutus „valgusvihu keeramiseks” oli tegelikult metsik. Näitlejad ja tiim elasid nädalaid või kuid lagunevas puhkekodus kesk hallituse eri astmeid, mõned võtsid numbritubades etendusformaadis tunni kaupa külalisi vastu, täitsid ühe korruse isemängiva etendusega, teise end isetootva kunstiga (AI, mis lõi ennenägematuid Ülo Soosteri teoseid) – säilitades igal pool seda kaduvikuhetke, mil inimene siit viimati lahkus.

Kui peaks medaleid andma, siis kulla saaks loojate seast mult seekord Lauri Lest. Tema 13-minutiline heli- ja valgusinstallatsioon sanatooriumi köögis, kus lagunenud ruumid pelmeenitsehhist külmutuskambriteni ellu ärkasid, raudpliitides värisemas bassinoodid, ventilatsioonišahtides korisemas vaimolendid, oli ülim nauding.

Aga kõik sai kokku ühel juhuslikul hetkel Mereranna puhkekodu kolmandal korrusel aknast välja vahtides, kui korraga karjatas keegi „Kahheldraali” poolt, klubist kostis „Paradiisi” teknobiiti, rannast lõbusaid hõikeid ja all õues sätiti seinale õhtust visuaali. Kõik on korraga ja samal ajal, kõik on jäädavalt kaduv, ilus ja talumatult kurb.

Mele Pesti uurib maailma Balti Uuringute Instituudis analüütikuna, aga on südames edasi ka kultuuriajakirjanik. Ta on tõlkinud brasiilia kirjandust, armastab hulkuda Ladina-Ameerikas ja viib inimesi São Toméle.