Kui oli selge, et Raadile tuleb ERMi uus maja, hakkasid sealsed asjaosalised süvitsi ja terasemalt ringi vaatama. Mitte ainult muuseumi ja mõisapargi ümbrust, vaid laiemalt – nii linnaosa kui kesklinna kontekstis. Üks asi on arvestada algusest peale optimistlikult, et muuseumihoone on magnet ja inimesed tulevad sinna niikuinii, teine on aga seda tõmmet tegelikkuses tekitada ja soodustada, tee muuseumini pöördumatult sisse tallata. Aga mis saab siis, kui Tartu/Raadi polegi Bilbao ja ERM Guggenheim, või kas see ongi ülepea parim mudel? Või kui külastajaid on prognoositust kordi vähem? Mis saab siis, kui ollakse toimetanud vaid kõhutundest kantuna ja lõpuks selgub, et kõigil õnnetuse-huikajatel on seekord õigus?

Mis on see kõige suurem ohupunkt? Kas selleks on distants, millest tulenevalt ei satu inimesed muuseumi möödaminnes, vaid peavad selle käigu spetsiaalselt ette võtma? Ennekõike süüdistatakse Raadit ju ületamatus kauguses Tartu kesklinnast, seda ka autoga liiklemise puhul. Tegelikult asub Raadi Roosi tänava lõpus, mis on vähem kui kaks kilomeetrit pikk – oluliselt lühem Riia tänavast ja lähemal kui Lõunakeskus. Kesklinnast sõidab Raadile autoga 8 minutit, Lõunakasse mitte vähem kui 13; jalgsi on vastavad ajad 25 ja 60 minutit. Seega on liigpikk vahemaa kinni inimeste peades, sest ajalooliselt muust linnast äralõigatud Raadi ei ole saanud veel piisavalt aega, et tagasi kasvada. Roosi tänava ümbermõtestamiseks ja -programmeerimiseks on sõnastatud tegevuskava „Mälumeetrid”, mille eesmärgiks on üldisemalt linnasüdame ja Raadi vahelise distantsi mentaalne lühendamine Roosi tänava aktiveerimise kaudu. Vahemaa näilisel kokkutõmbumisel nihkub muuseum linnale lähemale ja muutub kergemini juurdepääsetavaks, seda eriti kergliiklejate jaoks. Roosi tänavast saab tänav-väljak, mis pakub soovijaile lisaks huvitavale teekonnale ajaveetmiskohti, tegevusi, vaatamist. Plaanis on lihtsad ja tavalised, kuid tõhusad programmid, näiteks põnevate objektide markeerimine, teabekandjad (mälutulbad), taskupark, pop-up-sündmused, tänavaruumi korrastamine ja ümberjagamine.

Roosi tänav oma kirevate ajalookihistustega on muuseumile igati sobivaks sissejuhatuseks. Rosenstrasse on Tartu kaartidel jälgitav alates 17. sajandist ning kuulub väljaspool südalinna vanimate tuvastatud tänavate hulka. Seega leidub seal paljudest perioodidest pärinevaid elamuid, sõjaväeehitisi, kaitsealuseid loodusobjekte ja koguni kaks kalmistut – vanausuliste ja Vana-Juudi. Mõlemad on hauahuvilistele ammu tuntud kui põnevad jalutuspaigad, kuid neisse sissepääsemine nõuab praegu keskmisest enam tahtmist. Surnuaedadest kui kultuuriobjektidest kõneldakse järjest tihedamini, seega oleks paras aeg noid aedu avalikult veidi rohkem paotada. Koostöös kalmistute valdajatega saakski soodustada huviliste pääsu kalmuaedadesse ja on kuulda, et valdajad on sellise plaaniga vähemalt osaliselt ka päri. Kogu salapära ei tasu muidugi lagedale tõmmata, sest siis kuhtub põnev määramatus argiseks tavapärasuseks. Müstika hoidmiseks võiks toimuda mõnel kuuvalgel ööl pop-up-stiilis surnuaia-kultuurikohvik koos temaatiliste ettekannetega – sobiv majake kalmistuväravas on täitsa olemas.

„Mälumeetrite” pall on hetkel Tartu linnavalitsuse käes. Järgmine samm peaks olema tänava projekteerimiseks tingimuste paikapanemine ja projekteerija leidmiseks pakkumiste võtmine. Eelnevalt-paralleelselt tuleks parima lahenduse saamiseks mõistagi kujunduskonkurss korraldada, kuid mingite asjadega saaks algust teha juba nüüdki. Tarvis on vältimatuid sekkumisi, mis hõlbustaksid liiklemist; prioriteedid tuleks tänaval ümber jagada: teede laiused peavad tekkima kergliiklejast, mitte autost lähtuvalt, äärekivid tuleks lasta alla või teha muudmoodi ratastel liiklejatele sõidetavaks („mees relaka ja betoonipangega”), luua kergliikleja eelisõigusega tänavalõigud jne. Tänavamööbel ei pea olema ülikallis ja edev, kuid tegemist võiks olla siiski originaalloominguga Raadi jaoks. Peab vältima disniländistamist, kitši ja ülepakkumist. Need on muidugi üldised tingimused, mis peaksid kehtima mis tahes välisruumi puhul, kuid mille vastu Raadil just eriti eksida ei tohi – teekond, mis päädib maailmatasemel tipparhitektuuriga, peab ise vähemalt samal kõrgusel seisma. Just keskkonnatundlikkus ja selle tundlikkuse säilitamise vajadus nõuaksidki professionaalset sekkumist, et odavsehkendajad hoobilt kõrvale jääksid. Seega tuleks viia ellu tänava/piirkonna kujundus/arhitektuurikonkursid!
Rääkides Roosi tänavast räägime mõistagi tervest linnaosast. Kuigi kuvand näib olevat vastupidine, toimub piirkonnas üsnagi palju. Kuna aktiivsuspunktide vahel on ka ohtralt emotsionaalselt söötis maad ning üldine tihedus on pigem madal, jäävadki kõlama ennekõike tegelikkuses katteta märksõnad „tühermaa, garaažid, mõrvarkoerad, koledaatšad”. Eelmisel suvel ERMi ja Tartu Uue Teatri koostöös toimunud suveetendus „Naised valitsevad maailma” oli üks esimesi otseseid liigutusi selles suunas, et tühemikku laiemalt kodustada, näidata seda viibitava ja nauditavana. Selleaastase Draama raames etendub Roosi tänava lennuangaaris MTÜ R.A.A.A.M.-i „Tühermaa”, luues siiakanti sattumiseks jälle uue ja hea – ning ka kultuurse – põhjuse.

Päris suur osa Roosi tänava kontaktivööndist kuulub sõjaväelastele, kellel on militaristlikult sirgjoonelised plaanid: alale kerkivad kuni seitsmekorruselised hooned sõjakooli tarvis. Kuigi esimese ehmatusega võib tunduda, et kultuur ja kaitsejõud ei sobi kokku, võib tulemus olla hoopis vastupidine. Esiteks on ka sõjaväelane kultuuritarbija ning majadesse mahub neid palju elama. Teiseks on sõjaväelased väga head peremehed, kes nii enda territooriumil kui ümbruskonnas korda hoiavad. Kolmandaks aitab riigikaitsjate sedavõrd suur kontsentratsioon ning ööpäevaringne kohalolu muuta Raadi üldist ohtliku geto kuvandit – isegi kui sõdur pidevalt tänaval ei kola, on ta lähedal ja lisaks on sellel küljes ka järjepidevuse maiku. Raadi on oma tegevuste paljususega ehk parim näide multifunktsionaalsest keskkonnast, kus toimingute erilisus ja mõtete paljusus sünergiat toodavad, mitte osapooli ei lahuta. Nii et mida kirjum, seda parem.

Roosi tänava kvartalisse ratsutajate kõrvale plaanitav filmipaviljon on klass omaette. Tsiteerides eestvedajat Raul Oreškinit: „Eesmärgiks on välja arendada filmistuudio ning käivitada filmifond, mis meelitaks kohale rahvusvahelised filmitegijad. See omakorda toob linna välisraha ning turgutab ettevõtlussektorit laiemalt (dekoratsioonid, transport, majutus, toitlustus jne). Lisaks kaasatakse tavaliselt ka kohalikke filmitegijaid, mis annab võimaluse sellel valdkonnal teha oluline arenguhüpe. Skandinaavia ja Saksamaa filmiturul liigub 485 miljonit eurot aastas. Eesti filmituru maht on 5,5 miljonit, mida on võimalik vähemalt kolmekordistada, kui siin tekib selleks vajalik taristu.” Paviljoni kõrvale luuakse lisaks ka avalik ala, kus parasjagu kasutuseta seisvad filmidekoratsioonid elamuse pakkumiseks välja pannakse. Seega on tegemist mängulise pargi-väljaku-kohvikukooslusega, mis on pidevalt uuenev ja muutuv.

Kuidas „Mälumeetritel” ja Raadil minema hakkab, selgub ilmselt paari aasta jooksul. Võib-olla on õigus Urmo Metsal, kes arvas Raadi psühhogeograafilisest kaugusest rääkides, et „Mälumeetrite” kava võib seda maad küll vähendada, aga põhiolemuslikult ei ole võimalik inimeste psühholoogiat muuta, sest spontaanselt ette võetava distantsi alla ei mahu Raadi kuidagi. Nii võib olla, aga ka mitte olla, sest kas just spontaansed sattumised on peamine, mida muuseum püüda tahab? ERM ei ole enam ainult muuseum (ja üldse on muuseumi kontseptsioon terves maailmas laienenud), vaid pigem kogum kõikvõimalikest programmidest. Neist osasaamiseks peaks oma aega vähemalt paar tundi ette planeerima, mis spontaansuse nagunii välistab. Erinevaid projekte, mudeleid, katseid, uuringuid ja statistikat uurides ei saagi kindlalt öelda, kas suurem on õnnestumise või ebaõnnestumise protsent. Kuna käin tööasjus muuseumi ehituse juures pigem tihti, siis olen läinud nii rattaga kui autoga, korra ka jalgsi, et teaksin, millest räägin. Kõige kaugemal tundus sihtkoht autoga minnes, sest Narva maantee on juba nime tõttu kaugeleviiv. Rattaga on natuke raske vahepealne tõus, tänava lõppu jõudes vaatad ringi ja otsid kohvikut (see surnuaiamajake…). Seega nii ja naa. Aga arvan praegu jätkuvalt, et kui on filmipaviljon, muuseum, vanatehnika muuseum, kohvik, äkki isegi hobused, kultuuritehas ja miks mitte ka noortekeskus, siis…

Pärast talvist Raadile suunduvat küünlamarssi kommentaariumis hulkudes hakkas silma päris palju pahuraid, kes koheselt koristamata küünalde üle kaebasid ja tänavaruumis elevuse tekitamist ka laiemas plaanis laitsid. Praeguseks tundub, et kultuuri Raadile siirdamise mõte on vähemalt mõnedesse huvigruppidesse infiltreerunud – Roosi tänaval müüdavat maja reklaamiti kui „kodu tulevasel kultuuritänaval”. Tõesti, sildi kleepimine ja lootmine, et vaid see on sündmuste käivitaja, oleks lihtsameelne. Kui aga piirkonda hakkavad kogunema vaikselt need, kes on just taolistest arengutest huvitatud, siis sellise gentrifikatsiooni baasil võib kujuneda elav, loominguline ja motiveeritud kogukond. Selline vanade olijate ja uute tulijate sulam on arenduste puhul sõbralikuks pinnaks ja omavalitsusele heaks kaaslaseks. Kogukonna-kodukandi-tänavaseltsid võivad olla tülikad, pealetükkivad ja põikpäised, kuid partnerina kohelduna asendamatud – isiklik hoolimine koob vajaliku kaitsevõrgu. Nii et jääme lootma klassi-, erakonna-, kogukonna-, piirkonna-, sisikonna- ja rohukonnaülesele koostööle.