Heiki Kortspärn võtab raamatus „Eestluse hauakaevajate biograafiline leksikon” pihtide vahele need kodanikud, olgu nad elus või juba meie seast lahkunud, kes tema arvates oma sõnade ja tegudega eestlusele hauda kaevavad.

„Eestluse hauakaevajate biograafiline leksikon”
Koostanud Heiki Kortspärn
H. Kortspärn, 2015
440 lk

Mis võiks ühendada Johannes Käbinit, Priit Toobalit, Anna-Maria Galojani, Anu Saagimit, Mart Helmet, Jaan Krossi, Kaur Kenderit ning kõiki (sh kõige värskemat) Eesti presidente? Võimalik, et hea mõtteharjutuse käigus leiab muudki, kuid vähemalt üks ühendaja on Heiki Kortspärna koostatud „Eestluse hauakaevajate biograafiline leksikon” („EHBL”), mis ilmus koostaja väljaandmisel 2015. aastal ning sisaldab koos eespool nimetatutega artikleid kokku 424 inimese kohta…

Pealkiri tekitab esmapilgul segadust. Kui tegemist oleks „Eesti hauakaevajate biograafilise leksikoniga”, oleks asi märksa selgem; kujundlik ja aimatavalt hinnanguline „eestluse hauakaevajad” aga kõrvuti „leksikoniga”, mis sõna üldtähenduse järgi peaks viitama teatmeteosele, mõjub kummaliselt. Eestikeelseid biograafilisi leksikone, nii siin koostatud kui ka tõlgitud teatmikke, on meie raamatukogude andmebaaside põhjal mitusada ning temaatiliselt ja valdkonniti on pilt väga mitmekesine – alates kirjanikest, muusikutest ja ühiskonnategelastest kuni ehituse võtmeisikute, matkajate ja sotsialistliku töö kangelasteni. Seega, miks mitte ka „eestluse hauakaevajad”, eriti kui see sõnapaar võiks viidata isikutele, kes on ühel või teisel viisil piiranud eestlaste võimalusi rahvuslikuks enesemääramiseks.

Rahvusraamatukogus on Kortspärna leksikon leidnud oma koha teatmesaalis ja ühiskonnateaduste saalis, aga ka näiteks parlamendi lugemissaalis. Muuseas, lisaks rahvusraamatukogule on õige mitu eksemplari olemas ka Tartu Ülikooli raamatukogus, ehkki praegu remondi ajaks ära pakitud. Niisiis võib eeldada, et tõenäoliselt läheneb igasuguste taustateadmisteta lugeja raamatule kui teatmeteosele, otsides sealt ühtlasi teatmekirjandusele iseloomulikke komponente. Esmapilgul paistab, et ta ei pea pettuma – artiklid on tähestikulises järjekorras, neis leidub rohkelt andmeid näiteks erinevate „eestluse hauakaevajate” hariduskäigu, ametite ja tunnustuste kohta, raamat on varustatud indeksi ning eessõnaga, kus selgitatakse nii leksikoni tausta kui ka koostamispõhimõtteid.

Edasi läheb asi aga imelikuks. Vähegi uudishimulik lugeja sirvib ilmselt eessõna esiti diagonaalis ning asub ahnelt uurima indeksit, otsib ja leiab sealt rohkelt avaliku elu tegelasi (võib ka juhtuda, et sõpru või tuttavaid), kergitades nähtavasti sageli kulmu või sattudes lausa segadusse. Eeldusest, et valik esindab mingit hõlpsasti äratuntavat poliitilist vaadet või programmi, tuleb kiiresti loobuda. Viimase aja avalike arutelude taustal, kus esinevad sageli märksõnad „polariseerumine”, „vastandumine” või „mustvalge lähenemine”, eriti teemade puhul, mis on mingil viisil seotud rahvuse või rahvuslikkusega, mõjub Kortspärna leksikon vägagi värskendavalt – sinimustvalgeid varjundeid on siin niivõrd palju, et silme ees läheb kirjuks. Lugeja kas paneb seejärel resigneerunud ohkega raamatu käest või süveneb eessõnasse.

Sinimustvalgeid varjundeid on siin niivõrd palju, et silme ees läheb kirjuks.

Lõikudes, mida võiks mõista kui koostamispõhimõtete selgitust, on kolm rõhutust. Esiteks peab inimene olema leksikoni pääsemiseks piisavalt tuntud. Teiseks on pühendatud võimalikult palju tähelepanu kõrgematele ametikohtadele, arvestades nende mõju- ja otsustusjõudu, ning samas võetud vaatluse alla siiski ka meie seast lahkunuid, et nende lapsed oma vanemate tegude pärast võimalikult palju piinlikkust tunneksid. Kolmandaks loetletakse tingimused, millest vähemalt ühele vastamine on taganud pääsu leksikoni. Neid tingimusi on kokku 19, NLKP liikmesusest ja Euroopa Liitu astumise pooldamisest kuni erakonna vahetamise, avalikkusele valetamise, joobes juhtimise ja põhiseaduse rikkumiseni. Tingimuste loetelu aitab pealtnäha segases üldpildis mingil määral orienteeruma asuda – selgub ka näiteks, et üsna kerge vaevaga on leksikoni pääsenud suurem osa neist, kes kirjutasid alla 2015. aasta 14. septembril ajalehes Postimees ilmunud avalikule kirjale „Avatud ja rahumeelse ühiskonna eest”. Seesama kiri on leksikoni lõpus, kus leidub mitmesuguseid lisamärkusi, ka täies mahus koos Heiki Kortspärna kommentaariga ära trükitud.

Artikleid lähemalt vaadates ja võrreldes torkab silma suur mahuline varieeruvus, mis enamasti on seotud sellega, kui mitmele tingimusele keegi vastab ning kui palju materjali on koostaja leidnud süüdistuste illustreerimiseks. Peab samas tõdema, et läbi töötatud materjali hulk on olnud ilmselt õige suur ning hõlmab nii ajakirjandust, teatmeteoseid kui ka mitmesuguseid veebilehti. Paraku on allikaviidete esitamine kõike muud kui järjepidev. Artiklid erinevad ka kompositsiooni ja retoorika poolest: kui mõnel puhul on Kortspärn piirdunud haridus- ja töökäigu kirjeldamisega, lisades sellele veel paar infokildu ning lõpuks „süüdistuspunktid”, siis teistel juhtudel pakutakse rohkelt tsitaate ja refereeringuid ajakirjandusest ning põimitakse nende sekka ka Kortspärna enda kommentaare või lausa pikemaid arutlusi. Sealjuures pole emotsioone ohjeldatud ega väljendust vaos hoitud, näiteks: „Mõtlen murelikult sellele, kui palju halba ta enda elus veel teha võib” (lk 219) või ka „Siin ei ole muud, kui et… kus on mu püss?!” (lk 237). Koostaja retoorikast, mis vaheldub teatmeteoselaadsete informatiivsete lõikudega, annab aimu ka ühe juba eespool mainitud leksikoni pääsemise tingimuse, avalikule kirjale allakirjutamise kommentaar erinevates „leksikonikirjetes”: „Avalik (viha)kiri (Pm.14.09.15) pedeseaduse Euroopa elunormiks sundimise sidumine pagulaste ahnusrändega Euroopasse ja Eestisse. Harimatuse, ajuloputuse ja reeturluse musternäidis.”

Siinkohal võiks lõpetada tõdemusega, et nähtus, mida võib seostada näiteks ka ühe osaga veebikommentaariumist – isikliku frustratsiooni väljaelamine ja enesehinnangu tõstmine solvangute ning kõige ja kõigi süüdistamise kaudu –, on lihtsalt saavutanud mammutliku vormi ning leidnud tee raamatukaante vahele ehk „raiutud raamatusse”, kui kasutada Kortspärna väljendit. Ometi – nimede juurde tagasi tulles – ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et leksikonist leiame ka artikli ei kellegi muu kui Heiki Kortspärna enda kohta. Põhjendusena võib välja lugeda eeskätt selle, et oma tegevusele ja väljaütlemistele vaatamata pole ta suutnud teha midagi otsustavat eestluse päästmiseks (lk 128). Lisaks on eessõna ja indeksi vahel lisaleht pealkirjaga „Raamatu autori tähtsaimad järeldused”, mille all antakse muuseas trükitähtedes teada: „Kõige suurem eestluse hauakaevaja oli ja on iga eestlane eraldi ja eesti rahvas tervikuna…” (lk 8) Niisiis, kas pole ehk kogu leksikoni kujul tegu hoopiski peene iroonia või lausa huumoriprojektiga?

Mõningast traagikat võiks näha Kortspärna ennastsalgavas kirjatööski – mure on siiras ja töötahe suur, kuid jääb mingil põhjusel laiema kõlapinnata, dialoogi ei teki, tõsiselt ei võeta.

Arvesse tuleb võtta aga koostaja tausta ja varasemat tegevust: ta on avaldanud kolm köidet pealkirjaga „Eestlase saatus” (2003, 2008 ja 2014), raamatu „Kaitseliitlase saatus” (2015) ning luulevihiku „Mina olen Eesti valu” (Maria Martini pseudonüümi all 2002; teine, täiendatud trükk 2016). Kortspärna seniste kirjatööde maht ja programmilisus ei jäta võimalust kahelda motivatsioonis ja siiruses. Tekib isegi mingisugune assotsiatsioon Urmas Vadi romaaniga „Tagasi Eestisse”, kus väliseestlase Kaupo Männiste käsikiri mõjub ühtaegu naljakalt, tüütult ja traagiliselt. Mõningast traagikat võiks näha Kortspärna ennastsalgavas kirjatööski – mure on siiras ja töötahe suur, kuid jääb mingil põhjusel laiema kõlapinnata, dialoogi ei teki, tõsiselt ei võeta.

Patriotismil on hulganisti võimalikke vorme ning Kortspärna süüdistustega ühe või teise inimese aadressil võib kas nõustuda või mitte nõustuda, niisamuti tema arusaamaga eestlusest. Isegi leksikoni emotsioonirohke ja kohati hüplik väljenduslaad võib mõnele lugejale sobida ning see, kas mõnda tekstikohta vaadelda solvangu või nalja või lihtsalt ahastuses inimese südametäiega väljaütlemisena, sõltub lugejast ja vaatepunktist. Siiski jäävad „EHBLis” silma mõned tsitaadid, mis ühegi kandi pealt vaadates pole enam ei koomilised ega ka traagilised: mõnes artiklis viidatakse jälitustegevusele, kavatsusele füüsiliselt karistada (tõsi, sellest otsustati küll loobuda) ning lisamärkuste rubriigis pealkirjaga „Halamise-kurtmise ja soigumise asemel: mida ma teeksin, ette võtaksin?” soovitatakse igal eestluse säilimisest huvitatud perel varuda relvi ja laskemoona. Eriti ebameeldivalt mõjub sellisel taustal aga juba eespool viidatud järelduste lehel sedastatu: „Leksikoni on paigutatud suvalised isikud, kes aegade jooksul ja ka uurimise ajal mu pilgu alla sattusid ja keda ma pidasin vajalikuks kivisse… vabandust… raamatusse raiuda. Isikute valikul olen lähtunud nii süü suurusest kui ka isiklikust sümpaatiast-antipaatiast.”

Kui erinevad väärtushoiakud, maailmamõistmise viisid ja poliitilised seisukohad võivad olla vaieldavad, väideldavad, argumenteeritavad, siis süsteemitus ja suvalisuse deklareerimine, isegi kui seda tehakse kirglikult, pole seda mitte. Eriti juhul, kui suvalisus ühendatakse rahumeeli vihjetega võimalikule füüsilisele vägivallale või koguni üleskutsega relvi soetada. Siin pole võimalik ei vaielda ega väidelda – kui, siis ehk diagnoosida, aga igal juhul ümber märksõnastada, näiteks märksõnaga…