Euroopa kaasaegse kunsti rändbiennaal Manifesta toimus tänavu ühes maailma noorimas riigis, alles 2008. aastal poolametlikult iseseisvunud Kosovos. Riigi habrast ajalugu ja osalist tunnustamatust (nt Venemaa ja Hiina poolt) festival ei häbenenud. 

Kuuldes, kuhu olen teel, kahtlustas üks sotsiaalteaduste magister, et ta on mõnest geograafiatunnist puudunud – ta polevat sellisest kohast varem kuulnudki. Eks ma isegi teadsin vaid seda, et Serbiale naaber ei meeldi ja välisministeeriumid riigi põhjaossa reisida ei soovita. Vastupidi ootustele ei mõjunud see keerulise taustaga riik aga sugugi peldikuna. Serbia-Kosovo piiri ületamise hetkest olid teed represseerija omadest märgatavalt paremad ning pealinn Pristina oli puhas, nooruslik ja kihav.

Korrused täis lagunenud luksust

Manifesta külastaja ei saanud end väikeriigi pealinna pealtnäha muretust vaibist kaua petta lasta. Rahuliku euroopalikkuse eksponeerimise asemel sidus festival omavahel temaatiliselt Pristina tühjad majad ja sõja märkidega riigi ühiskondlikud kitsaskohad. Paljud festivali toimumiskohad olid ajale jalgu jäänud nõukogudeaegsed sotsialistliku brutalismi stiilis hooned, mis kõikusid kasutuskõlbmatuse piirimail.

100-päevase Manifesta üks fookus oli seisma jäänud ja räsitud ruumide elustamine. Teostega täideti suur spordihall ehk „nooruse ja spordi palee”, 60ndatest kasutuna seisnud Türgi hammam ja endine kirjastuse hoone. Vana lagunevat kino kasutati üle 30 aasta taas filmi ekraniseerimiseks, kusjuures puuduvad istmed asendati toolidega kohalike inimeste kodudest. Endise tellisetehase varemetesse kutsus festival eksperimentaalarhitektide kollektiivi raumlaborberlin, et katsetada koos kohalikega ökolinnaku loomist.

Rahuliku euroopalikkuse eksponeerimise asemel sidus festival omavahel temaatiliselt Pristina tühjad majad ja sõja märkidega riigi ühiskondlikud kitsaskohad.

Festivali keskus asus kunagises sotsialistlikus unistuses, endises viietärnihotellis, mille luksuslikkust tärn tärni haaval üha väiksemaks taandati. Nüüd sarnaneb see oma katkiste akende ja aegunud interjööriga pigem kummituslossiga. Grand Hotelilt eemaldatud tärnid laotas hotelli ja ümbritsevate majade vahel laiali kunstnik Petrit Halilaj, et kunagised luksuse tähised nüüd endaga sümboolset valgust kannaksid. Iga hotelli korrus oli pühendatud ühele teemale: migratsioon, vesi, ränne, kapital, armastus, ökoloogia, spekulatsioon, üleminek. Kõik korrused olid laetud sotsiaalpoliitiliste küsimustega, mis koondusid ühe katuse alla: mis rolli saab kunst mängida ühiskondlikes protsessides? 

Juhend pankadelt raha saamiseks

Mõtlemapanevaid ja mõju avaldavaid teoseid oli peanäitusel palju. Kritiseeriti nii kapitalismi kui ka sotsialismi, käsitleti kliimakriisi ja ökoseksuaalsust ning uuriti armastust, mille olemuse dikteerib patriarhaalsus. Roma päritolu Selma Selman lammutas videoteoses koos perega rikkust sümboliseeriva Mercedes-Benzi. Driton Selmani kirjutas kilekottidele armastuskirju teoses „I wish you were a plastic bag so that you could be eternal”. Doruntina Kastrati lõi ehitusjääkidest kivise maastiku, et saaksime juba enne Marsile kolimist selle pinnal kõndimist harjutada. Beth Stephens ja Annie Sprinkle pidasid ultrameeletuid performatiivsusest ja seksuaalsusest kihavaid pulmi, abielludes eri loodusnähtustega.

Suur osa kunstnikest oli pärit Balkani maadest ja käsitles kohalikke küsimusi. Migratsioonikorrusel uuris Driton Hajredini videoteostes „SIN” (2004) ja „SIN 2” (2022) katoliku kiriku pihikambris preestrilt, kas sündimine kosovo-albaanlasena on juba olemuslikult patu sooritamine. Kosovlasi justkui karistataks katkematult, praegu näiteks maailmast isoleerimisega. Tõepoolest, eurooplasel ei ole Kosovosse sisenemisega mingit probleemi ka siis, kui pass on tegemata, nemad aga meie poolt ilma viisaprotsesse läbimata külastada ei saa. 

Kuuendal ehk kapitalikorrusel asunud Nuría Guëlli teos „Displaced Legal Application #1 Fractional Reserve” andis publikule otsesed suunised antikapitalistlikuks vastuliikumiseks – seinal olev skeem ja jagatud brošüür „How to expropriate money from the banks?” kirjeldasid samm-sammult pangast n-ö alegaalsel (s.t ei legaalsel ega ka illegaalsel) viisil raha tekitamiseks. Teos on sõna otseses mõttes rikkaks saamise juhend, mis tõestatult toimib.

Grand Hoteli korruseid ja ülejäänud linna läbi käies imestusin, kuivõrd suurel määral kandis peaaegu iga teos endas sotsiaalsete murekohtade fragmente. Poliitilised olid tööde puhul nii temaatika kui ka loomeprotsessid ja woke oli kogu biennaali üldine korraldus. Festival algatas näiteks linnaruumisekkumisi, mille käigus muudeti tänavaid ligipääsetavamaks ja kasutamata raudteeala rohelust täis jalakäijateeks. Platvormi pakuti festivalidel muidu alaesindatud Balkani kunstnikele ja igale poole pääses sisse tasuta.

Grand Hoteli korruseid ja ülejäänud linna läbi käies imestusin, kuivõrd suurel määral kandis peaaegu iga teos endas sotsiaalsete murekohtade fragmente.

Kohati ei eksponeeritudki kunsti, vaid vaatamiseks oli koht ise. Ühes festivali punktis, Hertica koolimajas, tegutses üheksakümnendatel illegaalne underground-kool. Erinevalt Eestist ei järgnenud Nõukogude Liidu sõprusriigi Jugoslaavia Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi lagunemisele mitte iseseisev Kosovo, vaid verine tagakiusamine. Kosovo albaanlastel keelati muude repressioonide kõrval ka kooliskäimine ja seega organiseerisid kosovlased oma mitteformaalse haridussüsteemi mitmetes eramajades ise. Nüüdseks poolhävinud Hertica oli üks sellistest sala-/erakoolimajadest. Teoste asemel olid seal eksponeeritud videointervjuud kunagiste õpilaste ja õpetajatega.

Wokeless kunst Lääne perifeerias

Pankadelt raha skeemitava hispaania kunstniku Nuría Güelli sõnul on kunst kui vihmavari, mille varjus ja toel viib ta ellu oma vastuolulisi praktikaid. Seadusandluse hämaramas osas tegutsedes pakub selgitus „kunstiteos” õrna õiguslikku kaitset. Avalik-õiguslikud kunstiinstitutsioonid, kes Güelli enda juurde töid tegema kutsuvad, rahastavad ta tegemisi riigi kaudu. Riigi rahadega lõi ta teose, millega ta uuris maksuparadiisi. Teose eelarve hõlmas Panamasse ettevõtte loomist ja hiljem selle heategevusorganisatsioonile annetamist. Tema üks varasem teos „Humanitarian Aid” sai alguse konkursiga Kuubal, mille järel oli kõige ilusama armastuskirja kirjutanud kohalikul mehel võimalik Güelliga abielluda. Abielu pidi kestma kuni Euroopa Liitu jõudmise ja abikaasa kodakondsuspaberite jõustumiseni. Abielu lahutati kunstimuuseumis ja kogu protsessi kajastati eri näitustel. Võimalusi, mida saab kunsti katuse all ära kasutada, on meeletult.

Pankadelt raha skeemitava hispaania kunstniku Nuría Güelli sõnul on kunst kui vihmavari, mille varjus ja toel viib ta ellu oma vastuolulisi praktikaid. Seadusandluse hämaramas osas tegutsedes pakub selgitus „kunstiteos” õrna õiguslikku kaitset.

Eesti kohalikku kaasaegset kunsti vaadates väga tihti tugev sotsiaalne või poliitiline laetus silma ei hakka. Võrreldes Kosovoga võib ehk öelda, et oleme omadega niivõrd palju paremas kohas, et ei vaja põrandaalust vastukultuuri, et kompenseerida ja lappida kokku seda, mille riigijuhid jätavad tähelepanuta. Mõneti kindlasti – represseerituna on kunst vabaduse teel vajalikum kui läänelikke privileege nautides. Manifesta ongi oma olemuselt sotsiaalsest aktivismist laetud festival, mis peab oluliseks ühiskonna kitsaskohtadele tähelepanu pööramist, kuid sellegipoolest paistab sotsiaalpoliitilisus olevat trend ka maailma ja Euroopa kunstis üleüldiselt. Üks kaaskunstnik märkis paar aastat tagasi veidi nina kirtsutavalt, et kui teoses puudub vasakpoolne statement, siis praegusel ajal enam Euroopa festivalidele ei saagi.

Võib-olla on Eesti oma perifeersuses maailma kunstitrendidest maha jäänud ja mõne aasta pärast on säärased temaatikad valdavad ka siin. Või siis siinne kultuur on täiesti isesugune ja liigne wokeness meie kunstnike töödesse ei sobitugi. Kohati olen ka ise tajunud, et liiga konkreetne seisukoht või „vastus” tõmbab töö väärtust alla. Ehk on see mu enda keskkonnast mõjutatud ja õpitud hoiak, aga näiteks tundsin end veidi solvatuna, kui ühte mu algelist kontseptsiooni Prantsusmaal residentuuris ekslikult nn artivism’ina (art + activism) tõlgendati. Kammoon, see on ikkagi kunst, mida ma teen, mitte sotsiaaltöö. Tundub kuidagi, et aktivismi puhul tehakse kunstilisele väärtusele allahindlust, ja toimemehhanismid on selle puhul täiesti teised. Nagu üks teine kolleeg poliitilist kunsti kommenteeris: „Ütled lihtsalt oma arvamuse ja kõik – mõttetu.”

Agenda kui lisajõu allikas kunstis

Arvan, et see on normaalne, kui tundub siiani, et sotsiaalsed probleemid ei sobitu meie kaasaegsesse kunsti.

Manifesta kontekstis mõjusid varjamatut meelsust kandvad teosed ja temaatikad aga ootamatult terviklikult ja huvitavalt. Poliitilisus kõnetas kohati jõulisemalt kui niisama tilulilu. Hakkas isegi tunduma, et veidi loll on ajada mingit süvadiipi kontseptsionaalset uhhuud, kui iraani naised vabaduse eest surmani võitlevad. Biennaali järelkajana jäid vägagi kõlama Kosovo ja Balkani riikide ajalugu ning see oli kindlasti hea platvorm poliitiliste ebaõigluste adresseerimiseks. Mulle eneselegi üllatuseks ei jäänud aga selle kõige kontekstis kunstilisest väärtusest sugugi puudu. Pigem sütitas festival inspiratsiooni, valgustades võimalusi, kuidas ja mida saab kunsti kaitsva katuse all maailmas ära teha.

Vägivaldselt ei pea muidugi poliitikat igasse konteksti suruma. Arvan, et see on normaalne, kui tundub siiani, et sotsiaalsed probleemid ei sobitu meie kaasaegsesse kunsti. Oleme Ida-Euroopa mässajad, kes on vahelduseks valitseva võimuga rahul. Või siis snoobid, kes näevad kunsti iseseisva üksusena, mis ei nussi oma kvaliteedi säilitamiseks avaliku sfääriga. Täielikult ei ole artivism mind endiselt ära osta suutnud. Kinnituse sellele, et ühiskondliku status quo torkimine võib omaette (kunstilist) väärtust kanda, olen aga saanud küll. Lisaks võimuvahekordade potentsiaalsele nihestamisele võib sotsiaalpoliitiline agenda anda kaasaegsele kunstile omalaadse jõu, mida sotsiaaltööga naljalt segi ei aja.

Torkimiseks-surkimiseks ei pea kohe pankadelt raha võõrandama. Seda saab teha ka ilusal ja üsna kahjutul moel, nagu Luz Broto teoses „Meet a local/visitor. Swap a copy of your house key”. Teos oli üleskutse, mis, nagu pealkirigi reedab, pakkus võimalust kohalikul ja külastajal koduvõtmed omavahel ära vahetada. Kuigi võti oli mõeldud pigem radikaalseks suveniiriks kui kasutamiseks, panid mõlemad pooled võtme kõrvale kirja oma koduaadressi. Sellega kinnitasid nad nii maailma usaldust kosovlaste (kui imelike mitteeurooplaste) vastu kui ka õõnestasid üldist inimlikku usaldamatust. 

Liisbeth Horn on vabakutseline töötu, kes tänab festivali külastamise võimaluse eest Eesti Kultuurkapitali.