„Kelle seinal sooviksid veeta päeva kärbsena?” küsitakse ikka, kui tahetakse teada, kes sind inspireerib või kelle ellu sooviksid piiluda. Muusik manna avab meile heatahtlikult akna ning jutustab pungist, haavade lahtilaulmisest ja sellest, kuidas muusikat ei saa teha valesti.

Deftones, rage rap, techno, punk, Travis Scott, colombia rahvamuusika, loetleb manna oma Spotify lemmikuid viimasest kolmest aastast, mille jooksul valmis tänavu märtsis ilmavalgust näinud plaat „76tape”, lihvitud ikka koos manna truu produtsendi Markus Paloga. „Mul on kogu aeg mingid erinevad perioodid. Praegu kuulan näiteks hästi palju türgi rahvamuusikat. Mingid poplood on ka head, aga mind paeluvad just traditsioonilised rütmid.” Kui ta 2022. aastal Burger Boxis töötas, avastas ta oma bossi kaudu Ladina-Ameerika muusika, peamiselt cumbia. Nii võis klientidele toitu kätte viies kõlada manna isiklikust menüüst metal, pärast söömise lõpetamist aga colombia pärimusmuusika. „Nii mu muusikamaitse töötabki – ühel päeval üks kontrast, teisel teine.” Kontraste ei pea tikutulega taga otsima ka manna enda loomingust – seda maja hoiavad sujuvalt koos kärisevad kitarririfid, triphop’i sametine kattematerjal, RnB-vuugisegu, hyperpop’i digitaalne särts ja muidugi manna kümne eri karakteriga vokaal. 

Muusikal ei ole õiget ega valet vormi

Jutustada manna oskab. Mitte ainult oma lugudes, vaid ka väljaspool neid. Kuulan kiivalt tema huvidest, tulevikuplaanidest ning sellestki, kuidas tema juured ulatuvad vanaema liini pidi Ukrainasse ning vanaisa kaudu Gruusiasse. Sellest, kui raske tal oleks läbi lüüa näiteks Kreekas, kuna sealne muusikamaastik on väga oma ja naaberriikide keskne. Sellest, kuidas ta on õppinud ukraina keelt ja proovinud ka gruusia keelt omandada, aga kursuste vähesuse tõttu pidi ta selle keerukale „vedrutähestikule” alla vanduma.

Kui keeles ei vea, veab mujal. manna toanurgas seisab pianiino – sünnipäevakink tema elukaaslaselt –, instrument, mida ta lapsest saati iga päev mängis. Võttis iseseisvalt YouTube’i õpetused lahti ja hakkas kuulmise järgi harjutama. „Nüüd on mu comfort element mu kodus tagasi,” viitab muusik nelja aasta pikkusele katkestusele, sest lapsepõlvekodust välja kolides jäi klaver maha.

mannat on utsitanud muusikakooli minema mitu inimest, aga enda sõnul on ta selleks liiga kangekaelne. „Mul oli põhikoolis hästi tore muusikaõpetaja ja klassijuhataja, kes ütles, et Annabel, sa pead ikka muusikakooli minema, ja vanaema kommenteeris pidevalt, et sul on nii ilusad pikad peenikesed näpud, need on klaverimängija näpud,” naerab ta, aga tunnistab, et ta ei suudaks minna sinna ja kuulda, et ta mängib valesti. „Minu jaoks ei eksisteeri sellist asja, et sa teed muusikat valesti. Muusikat saab teha ükskõik kes, sellel pole õiget ega valet vormi. Vajutad tühjast kohast ühte nooti ja see juba ongi muusika algus.” 

Tema ainus muusikakoolikogemus pärineb WAFist, kus ta treenis kolm aastat häält ja enesekindlust. Väljaspool stuudiot ja lava manna teiste ees klaverit mängida ega laulda ei suuda. Ka kodus elades laulis ja mängis ta klaverit ainult siis, kui oli täiesti üksinda. Teadis, et tal on kaks tundi aega, kuni keegi koju jõuab, pani ukse seest kinni ja võtme ette. „Olen lihtsalt nii arg,” otsib ta seletust. „Ma ei ole aru saanud, mis paaniline hirm mul selle ees on, sest mul ei ole probleemi minna lavale ja laulda sadadele inimestele, aga kodus on võib-olla vorm nii toores, et ma ei julge seda kellelegi näidata.”

Naiste raev

Hoolimata muusikalise kõrghariduse puudumisest on manna jõudnud oma 21 eluaasta jooksul kolm albumit välja anda ning kinnitab, et muusikata ta oma tulevikku ette ei kujuta. Kuigi mannat nimetab ta oma südame- ja põhiprojektiks, vihjab ta siiski, et plaanib manna mullist ehk pisut välja astuda ja ka muude asjadega eksperimenteerida. „Äkki näiteks punkbändi teha?” uurin ühele kunagisele intervjuule viidates. „Absoluutselt! See unistus ja soov püsivad hetkeni, kuni ma selle bändi päriselt ära teen.” Ja  punki tahab manna teha just koos teiste naistega, sest see on kõige toorem vorm, kuidas naised saavad oma viha väljendada ja kuidas see muusikas avaldub.

Ta toob näiteks ühe oma lemmikbändi Lambrini Girls ning selle, kuidas uue laine naispunkbändid olulisi tänapäevaseid teemasid tõstatavad, olgu selleks kas või tänaval või kogemata läbi akna kiikavad pilgud lihatükihooajal, nagu manna suve alternatiivseks nimeks pakub. „Kuuled naiste generatsioonideülesest kannatuste jadast. Nad lihtsalt röögivadki südamepõhjast ja kõik naised publikus saavad täpselt aru, millest nad räägivad. Lisaks see, kuidas inimesed punkkontsertidel tantsivad ja liiguvad. Ei ole ühtegi teist žanri, kus inimesed on nii vabad kui pungi puhul. Neid lihtsalt ei koti mitte miski ja see on nii nice. Ma tunnen, et see on minu kutsumus.” Sellele kutsumusele vastamiseks otsis manna paar aastat tagasi isegi tulevasse punkbändi liikmeid, kuid sai ainult mõne vastuse. „Nüüd on neid inimesi kindlasti juurde tulnud, aga praegu mõtlen välismaale kolimisele ega taha seetõttu väga palju uusi asju algatada… Aga lähima kahe aasta jooksul olen kindlasti pungiga laval,” lubab ta.

Punki tahab manna teha just koos teiste naistega, sest see on kõige toorem vorm, kuidas naised saavad oma viha väljendada.

Oma kontsertidel on manna kogenud nii punki kui ka näilist stoilisust, ent eriti meeldib talle esineda välismaal, et näha sellise publiku reaktsioone, kellest 95 protsendil pole tema olemasolust enne õrna aimugi olnud. Sloveenias esines ta festivalil MENT näiteks inimeste keskel väikses alternatiivbaaris, kus tehti sees tobi ja joodi õlut ning tantsiti, kuidas jumal juhatab – keskkond ja vabadus, mille manna valiks iga kell suure lava asemel. Ka Põhja-Makedoonia kontsert sai pärast vestlust ühe kuulajaga täiesti uue perspektiivi, kui selgus, et liikumatus ei tähenda alati seda, et publikul on igav, vaid seda, et inimesed kuulavad ja süvenevad – seda peaks ka Eestisse esinema tulevatele artistidele vahepeal meelde tuletama. Publikuga suhtlemine on manna jaoks miski, mille nimel ta töötab. Kui ta ei saa laulmise ajal kõrvamonitoride tõttu suhelda ning publiku reaktsioone tingimata ei kuule, siis pärast live’i jääb ta alati saali, et inimestega rääkida. 

Kes on manna tegemistel silma peal hoidnud, teab, et tema loomingu vundamendiks on isiklikud kogemused vaimse tervise, ahistamise ja südamevaluga. Nii ei tõtta ta ka pärast kontserti suures õnnejoovastuses lavalt alla, sest lugude esitamine rebib lahti vanad haavad. See on miski, milleks peab teraapias treenima ja valmistuma, eriti kui on palju esinemisi järjest. „„76tape” räägib seksuaalsest ahistamisest ja väga tugevatest vaimsetest probleemidest, mis mul on olnud. Isegi kui sellele mitte mõelda, siis keha mäletab ja hoiab traumat kinni. Aga olen sellest kirjutanud ja otsustanud seda jagada ning naudin väga esinemist. See on seda isiklikum, et elan seda terve saali ees uuesti läbi,” selgitab manna. 

Sädemest saab lugu

Kui esinemine rebib haavad lahti, siis lugude kirjutamist nimetab muusik sada protsenti teraapiliseks – saad manipuleerida meloodiatega, panna sõnu ritta, nii nagu soovid. manna ütleb, et kirjutab kõik oma lood justkui alateadlikult – kuskil on mingi teemasäde, mille põhjal ta 15 minutiga sõnad valmis kirjutab, siis ta laulab need sisse ja saab alles hiljem aru, millest ta räägib. „See on nagu mediteerimine, lihtsalt istud maha ja vaatad, mis üles tuleb. Tahaks panna oma ajju mingi väikse kaamera või ajukeemia detektori, et näha, mis seal kirjutades toimub.” Kirjutamine mannale meeldib, mitte ainult muusika, vaid niisama ka – koolis oli ta lemmiktunniks kirjandus ning kui teised kirjandi kirjutamise peale oigama hakkasid, küttis manna mahu kolmekordselt täis. Algklassides kutsuti teda aga raamatuneelajaks, sest raamatukogust võetud kümme teost rändasid sinna juba kolme päeva pärast tagasi. manna nendib, et kasulikke raamatuid on tal siiski raske lugeda – tema lemmikžanriks on hoopis noorteromaanid ja tiinekadraamad.

Karaktereid kui selliseid manna oma muusikas eriti ei loo, aga lülitub erinevatesse mindset’idesse – punktiinekast jumala ja saatanani välja.

„Kui mõne artisti puhul võib pidevalt samade inimestega stuudios toimetamine muutuda ajapikku igavaks, siis Markus ja manna pole üksteisele veel jalgu jäänud,” kirjutas Jaane Tomps meie mainumbris. Kuidas see neil õnnestub? Ta ise arvab, et võti peitub selles, et mõlemad kuulavad ja proovivad väga erinevaid asju, aga lisab, et Markus on lihtsalt nii epic produ, kes oskab töötada nii paljude žanritega ja kaasa mõelda. Lihtne on teha koostööd andeka inimesega. „Ta on lihtsalt nii minu inimene. Ma ei salvesta peaaegu kunagi võõras stuudios, vaid alati kodustuudios, kus saan ennast lõdvaks lasta ja asju proovida. Mulle just meeldib, et on üks kindel inimene, kellega seda teen, sest nii on ka lihtsam ennast vabaks lasta.”

Oma viimase albumi „76tape” valmimisel sai lauljatar ka tunda, mida tähendab ühe loo kallal rassimine. Lugu „Played” pidi nimelt peaaegu plaadilt välja jääma, sest manna ega ka Markus ei suutnud välja mõelda, mis suunas sellega liikuda, aga mõlemad teadsid, et sellel on palju potentsiaali. Lõpuks hakati lugu tükk tüki haaval uuesti üles ehitama: „Alguses mõtlesin, et kui ma seda niimoodi välja surun, siis äkki see on vale, aga lõpptulemus on ülihaige. Mõte on paigas, kõla on paigas, kõik on tegelikult jube hästi. See oli esimene laul, mis ei tulnud nii kergelt, aga see on üks mu lemmiklugusid sellelt albumilt.”

Karaktereid kui selliseid manna oma muusikas eriti ei loo, aga ta lülitub erinevatesse mindset’idesse – „WOULD YOU EVER KILL FOR ME?” on näiteks kirjutatud punktiineka vaatepunktist, kellel pole veel arusaama armastusest („Kellel tegelt üldse on?”) absoluutselt välja kujunenud, see pole valusa nurga alt voolitud. „Libisen ka kontrastidesse, jumalast saatanani välja. Pigem painutan mannat ja Mariat edasi. Haigel inimesel mitu iseloomu!” 

Nii saabki otsa see päev kärbsena manna seinal, aga hea on kuulda talt lõpuks tõdemust, et kui „76tape’i” kaanel poseerib ta kinniseotuna, siis tegelikult on see album vabanemine, millega ta kõik tumedad asjad enda seest välja kirjutas. Seda kinnitab pärast viimase albumi valmimist sündinud looming, mis on ainult good vibes, enam-vähem tantsumuss, lubab manna. „Kõik kurjad asjad minus said otsa.”