Kuigi telereiting võib olla soliidne, siis tänavatel ja salongivestlustes ei hoita ETV kultuurisaatest „OP” rääkides keelt hammaste taga. Kenitlev, lage, veniv või suisa camp – silte, mida saatele lisatakse, on enam kui euro eest. 

See artikkel pole ootamatu või originaalne ega pretendeeri ka esimese pääsukese tiitlile. Kunstimaailma omavahelises läbikäimises on kriitika saate praeguse vormi suunal saanud nii krooniliseks kui ka võluvalt teravmeelseks teemaks – metafoorid eneseküllasele sisutühjusele on kujunemas omamoodi poeesiaks. Ott Karulini läinud septembrikuu Teater.Muusika.Kinos ilmunud kriitika saate aadressil oli põhjalik ja viisakalt konstruktiivne. Tema välja toodud ilmselgustele – saatejuht Margus Tabori trupikuuluvuse mõju kajastusvalikutele ja ERRi töötajate kultuurihuvide peegeldamine – ei pea sestap palju ruumi kulutama.

Oleme seega andmas kriitilist hinnangut, mida siristatakse vastastikku juba ammu. Erialast lähtuvalt kaitseme seda tehes kunstimaastikku ning oleme enda kriitikas loodetavasti sama mugavad kui „OP” ise oma väikekodanlikus naudingus. 

Kõrgkultuur diivanipatjadel

„OP” on prime time’i saade, suunatud juba olemuselt massile. See võiks tähendada laiahaardelist teemavalikut ja mitmekülgset kajastust ning mängimist tuttava ja ootamatuga. Seevastu näeb vaataja harva sisu, mis oleks midagi enamat „rahvuslike aarete” viljapuude kultiveerimisest. Kui eesti kaasaegset kunsti kajastati aasta lõikes pea olematult, siis kas see tähendab, et galeriides või mittestandardsetel pindadel toimuv jäetakse justkui seedimatuna toidupüramiidist välja?

Saade opereerib praegu nii esteetilises kui ka sisulises plaanis mugavustsoonis. „OPi” modernistlik stiil mõjus värskena viimati siis, kui Tõnis Vint oli vallaline – Malevitši musta ruudustikku imiteerivad pintsakud saadet kuidagi avangardsemaks ei tee. „OP” hoidub sündmuste või kultuurinähtuste kriitilisest lahtiharutamisest ja väljub haruharva üleleierdatud probleemistikest.

„OPi” modernistlik stiil mõjus värskena viimati siis, kui Tõnis Vint oli vallaline.

Kui hiljuti kajastati tänavakunsti, ei jõutud kaugemale iganenud küsimusest, et kas tegemist on kunsti või sodimisega, saamata sealjuures aru, et taoline küsimusepüstitus hoiab nimetatud kunstivormil kaelas sodimise silti ja muudab võimatuks lähenemise, mis poleks pealiskaudne. „OP” ei tööta kultuuri, vaid oma publiku meelerahu hüvanguks, luues telekas õdusat õhkkonda ja küsides küsimusi, mida keskmine keskklassi esindaja on juba endale esitanud. See ei tähenda, et olema peaks ebaviisakas või ründav. Lembit Sarapuult võiks pärida muusade teema tõstatamise asemel hoopis, miks tema naised kipuvad paljad olema, ja tõenäoliselt saaks sellele ka põneva vastuse. Mitte et küsimused stiilis „Päris palju kauneid naisi on teie pintsli eest läbi käinud, kes neist on teie muusa?” poleks 21. sajandi esimese veerandi lõpuaastatel niigi ajast ja arust.

Infotainment, nagu „OP” oma olemuselt on, taandub meelelahutuseks hetkel, kui info tuumaks on loojate argipäev ja harjumused, mitte looming. Surmava hoobi annab saatejuhtide eneseimetluslik kekutamine. Me ei kohtu kultuuriga, vaid Margit Kilumetsa ja Tabori kohtumistega kultuuriga. Mainitud pealiskaudsus heidab siin sängi ameerikaliku võltspositiivsusega, sünnitades televaataja rinnale hammasteta, kuid mürgise mao; uinutades arusaamale, et vaimuvalla epitsenter on disainipood ja piisab Draamateatris käimisest. Kultuuriruum asub aga diivanist eemal ja tõeliselt märgiline kunst sünnib väljaspool mugavustsooni.

Infotainment, nagu „OP” oma olemuselt on, taandub meelelahutuseks hetkel, kui info tuumaks on loojate argipäev ja harjumused, mitte looming.

Monokultuuri kultiveerimine

Teisisõnu on ETV vaatajal võimalik küündida maksimaalselt ehk haletsusväärse infotainment’i lävele, kus Lepland näitleb, Seeman laulab ja vana Lapin lööb trummi. Millegipärast on kutsutud kunstist rääkima korduvalt mõni krestomaatiline isik, kelle puhul kipub kainus olema küsitav. Näljasemad kultuurihuvilised on telerite eest lahkunud ja erialade asjatundjad suundunud kas ETV2 üksikute kultuuriminutite manu või sukeldunud nostalgias ERRi arhiivis 10 kuni 30 aasta tagusesse aega, kust leiab hulganisti julget ja intellektuaalselt tiinet kultuuriajakirjandust, mis ei alahinnanud vaatajat, nagu „Kultuurimagasin”, „MI”, „Ars et Vita”, „AKU” ja endine „OP!”.

Kuigi vaatajanumbrites ei pruugi viljatustendents kajastuda, muudab „OP” praegusel kujul Eesti kultuurimaastiku vaimseks ja hingeliseks kõrbeks. Saates kultiveeritakse ainult teatud tüüpi rahvusliku monokultuuri saadusi: Draama ja Endla, tõde ja õigus, Evald Okas ja Ivo Lill. Kajastatakse peamiselt kas surnud või lähikümnenditel surevaid meesloojaid. Naised saavad sõna valdavalt disainiküsimustes, niisama diivanil mingil muul teemal lobisedes (stiilis „olid lastega kodus, nüüd taas laval”) või halvemal juhul alasti mõnel lõuendil.[1]

Kuigi vaatajanumbrites ei pruugi viljatustendents kajastuda, muudab „OP” praegusel kujul Eesti kultuurimaastiku vaimseks ja hingeliseks kõrbeks.

„OPi” külalisteks on olnud viimastel aastatel läbivalt vanad kalad ja tavapärased kahtlusalused, kellega räägitakse pahatihti menutükkidest, suurkontsertidest või kunagi toimunust – mitte sellest, mis on aktuaalne siin ja praegu. Veelgi enam, külalisega vesteldes ei ole põhirõhk autori loodud kunstil, filmidel või raamatutel, vaid isiklikul elul ja hobidel.[2] Sageli sõidetakse külla suvekodusse[3], kus asjale pühendumise asemel vaadatakse muheledes üle aialapp ja köögi kujundus.

Hiljuti ilmus pikk teleintervjuu Sirje Rungega, milles kunstnik avas enda Vabaõhumuuseumisse lagunema seatud teost „Suur armastus”. Liikudes vestluse käigus Runge varajasest loomingust tänapäeva, tõstatusid saates kunstniku viimaste aastate tegemisi mõjutanud teemad: kaduvus, surm, vananemine ja depressioon. Ootuspäraselt ei näinud seda tõsimeelset – olgugi et kergelt sensatsioonilist – sissevaadet rahvusringhäälingu peamises kultuurisaates, vaid „Pealtnägijas”. Loomulikult ei kajastanud „OP” ka ühe enim rahvusvahelist tunnustust pälvinud eesti kaasaegse kunstniku Jaan Toomiku 60. juubelit. Õnneks näidati Toomikust Marko Raadi mõjusat portreefilmi ETV2 eetris, sest ilmselt on ka Toomiku looming liiga aus, sisekaemuslik ja ebamugav, et seda epateerivate noogutuste saatel diivanil tutvustada. Tundub, et „OPis” kardetakse rääkida viisil, mis jätaks vaatajale midagi järelemõtlemiseks.

Ilmselt on saate tegijad kujundanud teadlikult formaadi, mis on Mihkel Muti väljenduse kohaselt tilulilu, mitte kultuur, selle asemel et pakkuda televaatajatele progressiivset ja eripalgelist pilti Eestis juurduvast loomingulisest mitmekesisusest. Kunst kunsti pärast ei ole sama mis telesaade telesaate pärast. Meie televisioon vajab kultuurisaadet, mis tõstaks maisusesse uppunud vaataja korrakski välja muidu meediamaastikul levivast vaimsuse kriisist ning julgeks erineda teistest pakutavatest formaatidest, hoides fookust keerulistel ja abstraktsetel teemadel ning noortel kultuuritegijatel – eriti veel põrandaalustel! Kogu lugupidamise juures ei vaja vennad Piusid või Enn Põldroos seda kajastust ja vahendamist sedavõrd kui praegu meie kultuuri kas siis rahvusvahelisel või kohalikul tasandil märgatavalt edasi viivad autorid.

Meie televisioon vajab kultuurisaadet, mis tõstaks maisusesse uppunud vaataja korrakski välja muidu meediamaastikul levivast vaimsuse kriisist.

Taolisel saatel võiks olla kohustus panna silm peale teemadele ja tegijatele, mis praegu alles süttivad põlema või põlevad juba tuliselt, ning talletada tuleviku huvides intervjuusid nendega, kes saavad võib-olla kümne aasta pärast võtmetähtsusega kultuuriveduriteks, kujunevad järgmisteks Sveta Grigorjevateks, Maria Faustideks, Vahur Afanasjeviteks ja Flo Kasearudeks.

Pretsedent, et novembri eelviimase nädala saates käis külas üldist külastajaskonda arvestades haruldaselt noor ja eksperimentaalne etenduskunstnik („OPis” pärast Jevgeni Zolotkot vist ka esimene eestivene päritolu looja) Elina Masing, ei päästa ei „OPi” ega ka ERRi kaasaegse kunsti kastaneid tulest. Seniks kuni ERRi saatejuhid paluvad kriitikutel selgitada, miks „keskmisele eestlasele on raske müüa kaasaegset tantsu ja kunsti”, ning jätkub retoorika stiilis „me räägime nüüd kaasaegsest kunstist, ärge vahetage kanalit”, nagu juhtus Marko Reikopi „Ringvaates” tehtud sissejuhatuses intervjuule Veneetsia biennaali Eesti paviljoni teemadel, oleme me kultuurselt ebaküps rahvas ja kultiveerime kaasaegse kunsti suhtes stereotüüpset kitsarinnalisust. Pole imestada, et saatejuhid teevad kaasaegse kunsti kohta selliseid ebakindlaid märkusi, kui ERRi kõige mahukam kultuurisaade kardab kujutavat kunsti ja kunstnikke. Neid kajastatakse umbes üle ühe saate ning kaasaegne kunst – see kõige põnevam ja rahvusvahelisel tasandil olulisim – lubatakse „OPi” toimetajate lauale kord hooaja jooksul. 

Eneseimetluse kriitiline piir

Tilulilu tasandil ei hoia „OPi” pelgalt ahtake või pealispindne teemavalik. Kui saade võtab endale eesmärgiks miski söödavaks muuta, on seda võimalik teha tasakaalukalt ja väärikalt. Säilitada loo suhtes mingi tõsiseltvõetavuse oreool, lahutades samas piisavalt vaataja meelt, et tähelepanu ei hajuks. Kuigi „OPis” ei kaota kultuurimaastikul toimuv oma maitset täielikult, nämmutatakse teemad sellegipoolest ühtlaseks, etteaimatava tekstuuriga pudruks.

Kui saate tutvustuses järgnevad üksteisele kõnekujundid „… imetlevad suurmeistrit” ning „kõlagu trompetid ja fanfaarid”, tekib tunne, nagu vaataks mõnda Kanal 2 nädalalõpusaadet. Ennast imetlev ja tihtipeale pugev laad lõhub ennatlikult kriitilise või sisuka suhestumise võimaluse. Sama saate vaheklipis võis kuulda, kuidas saatejuht viitab magusa naeratusega Made Balbati illustratsioonile kui „hingematvalt kaunile”. Saatel puudub nii sarm kui ka erudeeritus selliste äraleierdatud stampide väljakandmiseks. Kumulatiivselt loovad sellised episoodid aga terviku, mida on lihtsalt piinlik vaadata.[4]

Kuigi „OPis” ei kaota kultuurimaastikul toimuv oma maitset täielikult, nämmutatakse teemad sellegipoolest ühtlaseks, etteaimatava tekstuuriga pudruks.

Ennast lolliks teha on austusväärne, kui seda tehakse asja eest. Meelelahutuse tasandil klounaad paistab kahjuks haledalt läbi. Isegi „OPi” pildikeel – staatiline, parimal juhul suures plaanis vasakult paremale sõudev kaamera – reedab saatesse seestunud antiseikluslikkust. Kõik toetab tervikmuljet, kus isegi potentsiaalselt siiras mõjub ilutsevalt ja võltsilt – Tabori lipsuheide saate algustiitrites, need we say more? Robustselt väljendudes on „OP” nagu nartsissisti märg unenägu. Tüüne ümar enesega rahulolu valitseb nagu paks udu. Kergelt klantsliku presentatsiooni taustal on saatest põnevam unistada kui seda vaadata. Milline oleks „OP”, kui seda võetaks üles käsikaameraga?

Isegi „OPi” pildikeel – staatiline, parimal juhul suures plaanis vasakult paremale sõudev kaamera – reedab saatesse seestunud antiseikluslikkust.

„OP” = „Prillitoos”

Väärika ajalooga kultuurisaatena on „OPil” olnud jõudu ja sõnaõigust nii televaataja maitse kujundaja kui ka arendajana. Vahetute loojate kaasamisega on ERR suutnud visandada minevikus meie argieludesse vertikaalset perspektiivi. Saate praegune ülesehitus, mis koosneb suvistest väljasõitudest, diivanivestlustest ja luulemängudest, läheneb kogu Eesti vaatajaskonnale nagu kultuurilistele omnivooridele. Seejuures polegi üllatav, et sama hästi võiks vaadata „Ringvaadet”, „Pealtnägijat” või „Prillitoosi”, sest nende kultuurikajastused on samaväärselt lihtsad, sensatsioonipõhised või isikukultuslikud, kohati aga isegi „OPist” tõsiseltvõetavamad. 

ETV juhtkond, toimetus ja saatetegijad võiksid meediaruumis ilmunud kriitilistele kajastustele ausalt otsa vaadates endalt küsida, kas ERR kui ajakirjandusplatvorm saab lubada endale saatest saatesse vaatajanumbrite nimel kriitilise teravuse nüristamist ja üheülbalise meelelahutusliku formaadi kopeerimist. Kultuurisaadete roll ei ole ainult kõneleda sellest, mis toimub suurtes institutsioonides ja tuntud tegijate loomingulises elus, vaid vaadelda kriitiliselt Eestis etenduvat, näitustel esitletavat ja ilmuvat kultuuri.

[1] Kriitilise teooria ja representatsiooni küsimuste vaatepunktist oli „OP” eriti kahetsusväärselt kitsarinnaline Lembit Sarapuu kajastamisel, kus naissaatejuht kasutab Sarapuu maalide puhul objektistavat retoorikat, mida kannustas omakorda kuraator A. Orn sinisilmse näitega, et „ka Louvre’is on paljad naised”. Kogu intervjuu formaat 91-aastase kunstnikuga on piinlik ja seda ei tee paremaks Kilumetsa maneer, mis jätab oma püüdlikkuses mulje, nagu Sarapuu oleks viieaastane laps.
[2] Tiit Pääsukese loomingu kõrval räägitakse ka meeste viskiklubist või Marje Metsuri lapsepõlvest ja isiklikust elust.
[3] Madis Jürgeniga elust Läänemaa metsade vahel, Eve Kasega seenel käies näitusest või Rita Raave ja Enn Põldroosiga nende aiast.
[4] „OPi” 108. osa.

Maria Helen Känd on vabakutseline kuraator ja kultuurikriitik, Eesti Kunstiakadeemia magistrant. Tänavu pälvis ta Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ning Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esimest korda välja antud aasta kunstikriitiku stipendiumi. 

Aleksander Metsamärt kirjutab ja mõtleb kunstist ning valdkonnaga piirnevatest aladest. Eraelus tarbib liiga palju suhkrut ja muid magusaineid.