Loomingu Raamatukogu ilmutas valiku esseid Marcel Proustilt, gasellisilmadega kirjanikult, kelle raamatud on väärt varastamist. Marcel!

Marcel Proust
„Valik esseid”
Loomingu Raamatukogu 28–30/2015
152 lk

1.

Mul on viimasel ajal olnud harjumuseks jääda ennastunustavalt vaatlema fotosid ammusurnud kirjanikest. Iseäranis portreesid, mis vahest kõige selgemini annavad edasi isiksuse tundelaadi värviregistrite erinevaid toone ja viibimist tolles surmalähedases tundmatuses, mida on hakatud kutsuma üksinduseks. Otsida kõigepealt igast näost üles miski, mis annaks ehk vaid aimu mõne võtme või värava – olgugi et mitmete tabade ja lukkudega suletud – olemasolemisest, et saada niiviisi omakorda uus tõuge, uus perspektiiv, et laskuda veelgi ennastunustavamalt voolavate lausete merre. Teisisõnu, otsida visuaalsest märki, mis viiks lähemale teksti olemusele – olemusele, millesse usub niihästi essentsialist, kes püüdlikult üritab leida mõnd kindlapiirilist tunnuste kobarat, mis võtaks kokku Otsingute (Marcel Prousti põhiteos, seitsmeosaline jõgiromaan À la recherche du temps perdu – toim.) essentsi, kui ka konstruktivist, kes samal ajal tunnistab kõikide nende erisuguste essentside olemasolu ja paikapidavust, aga hoiab kiivalt kinni arusaamast, et ühte ja õiget vastust pole olemas.

Hoian käes Paul Nadari (19. sajandi lõpu ühe kuulsaima prantsuse fotograafi ja karikaturisti Félix Nadari poja) 1887. aasta märtsikuus tehtud fotot 15-aastasest Marcelist, Condorcet’ lütseumi õpilasest. Sügaval koobastes pisut ükskõikse inimese mulje jätvad (ikka need marcelilikud) silmad; pisut ülespoole tõstetud ovaalse näo keskmes terava kontuuriga nina; ja siis midagi ilusat, mis paneb silmad üksisilmi justkui katkematut, igas suunas lõpetamata, üha jätkuvat nägu silmitsema – lapselikult sile põselahmakas ja teravavõitu lõuajupats; ja siis need kergelt muigel lühikesed armsad huuled, värsked ja süütukesed, mis moodustavad koos juuksepiiri ja kulmudega näo horisontaalid, näo, mis vaatab minust lakkamatult mööda üle mu parema õla (mitte sugugi nagu tollel kõige kuulsamal Otto Wegeneri fotol 1900. aastast, kui Marcel aristokraatliku esteedihoiakuga kerge üleolekuga otse silma sisse vaatab ega luba enda nägu pikemalt uurida), otsekui oleks pilk suunatud kuhugi väljapoole.

Jäigalt formaalse väljapeetuse paneb unustama pildist või ehk kusagilt pildi tagant äkki alguse saav eroslik nool, mis tungib läbi keha, paneb tundma füüsilist raputust, nagu kisuks midagi mu olemuse sügavusest üles. Pean silmas sentimeetrisuurust ala, kus pole veel päris täpselt aru saada, kas tegemist on Marceli parema kõrva – näha on vaid tema parem kõrv – või parema kõrvanuki või põsesarnaga; Issand, justkui oleks parema puudumisel kõrvalest vägisi kolju külge kleebitud! Kujutan ette astmahaige lämbumishirmus rütmilist hingamist, kuidas kõrv vaevumärgatavalt kord kõrgemale tõuseb, et välja hingates taas algasendisse naasta – nagu neil magusail hetkil, mil üritatakse oma rahulolumuiet varjata, aga ei suudeta seda kuidagi teha, nii et võiks öelda „nagu kõrvust tõstetud” (saan selle väljendi algupärast aru alles nüüd) –, kujutan ette sedagi, et Marcel pobiseb midagi kirjutamise ajal, ja seesama kõrva ja pea ühenduskoht hakkab õige vaevaliselt lausega sama rütmi võbisema.

Tõusen. Lähen peegli ette. Loen rõhutatult artikuleerides, silmitsedes samal ajal peeglist oma parema kõrva liigahtusi ja püüdes tabada – paratamatult ebaõnnestudes – hingamise ja totaalse sinusoidse (saksaliku?) lause rütmi: „Sedavõrd kui lugemine mõjub õhutavalt, kui selle maagilised võimed avavad meie sisimas uksi ruumidesse, millesse me ise poleks osanud siseneda, mängib ta meie elus tervistavat rolli. Seevastu muutub lugemine ohtlikuks, kui ta meie isikliku vaimuelu ergutamise asemel proovib seda asendada, kui tõde ei tundu meile enam ideaalina, mida me suudame ellu kutsuda üksnes omaenda mõtlemist arendades ja südant pingutades, vaid materiaalse asjana, mis on asetatud raamatulehtede vahele nagu valmistatud mesi, ning meie ainus vaev on küündida end raamaturiiulini ja seda passiivselt mekkida, vaim ja ihu täielikult puhkamas.”

2.

Mis puutub minusse, siis, olles veendunud, et mu lapse nimeks peab saama Marcel, käisin kuude viisi päevast päeva peale, leides, nagu iseenda tões sügavalt veendunud inimene ikka, üha uusi põhjendusi oma väite ilustamiseks ja kinnitamiseks, sest lapse nimi peab ju olema Marcel!, kordasin iseendale, kuniks pidin leppima kurva tõdemusega, et teise asjaosalise vastuvaidlematut hoiakut pole võimalik muuta (küllap teab nii mõnigi lugeja, missuguseid dramaatilisi dialooge võivad sellised diskussioonid omandada). Pärast lapse sündi seletasin kõigile loomuliku iseenesestmõistetavusega, et nimi sai küll midagi muud, aga kutsuda tuleb teda ikkagi Marceliks, ja vahel kõige argisemail hetkil mõnele igapäevasele esemele keskendudes või vankris elu enda ees lükates – kui kasutada Õnnepalu formuleeringut – naaseb see minevikutõde olevikku, kaks aega saavad üheks, ja ma hüüan joovastuses: „Marcel!”

Just sellisele ebajumalakummardamisele rajab Marcel kriitika oma eeskuju ja uurimisobjekti, ühe silmapaistvaima viktoriaanliku kunstikriitiku John Ruskini loomingule, kelle „tõeline duell tema ebajumalakummardamise ja siiruse vahel ei leidnud aset mitte teatud eluhetkedel ega tema raamatute lehekülgedel, vaid igal minutil, nendes sügavates, salajastes, meile enestelegi niisama hästi kui tundmatutes kihtides, kust kujutlusvõime saadab meile pilte, mõistus mõtteid, mälu sõnu, see kinnitab end lakkamatutes valikutes ja mängib teatud mõttes lakkamatult meie vaimse ja moraalse elu saatusega. (…) Me näeme, et kui ilu on teoorias (see tähendab näiliselt, kirjaniku ideede sisu on alati näiline ja nende vorm tegelik) allutatud moraalsele tajule ja tõele, siis tegelikkuses on tõde ja moraalne taju allutatud esteetilisele tajule ja pidevate kompromisside tõttu veidi vildakale esteetilisele tajule”.

Ja juba järgmistel lehekülgedel tajub lugeja – kes nii kiivalt otsib kõikidest lausetest mõnd võtit või väravat, vähemalt pisitillukest märkigi, mis lubaks nüüd juba kuidagi teisiti siseneda Otsingu 2400-leheküljelisse ruumi –, et Marceli lapsepõlv on läbi, et sisenetud on Otsingu maailma, kohates juba tuttavaks saanud ja eesti keeleski hääbumise läbi teinud Baron de Charlusi, kohates selliseid lauseid nagu: „Tegelikult on kogu meie vaimujõud meie käsutuses üksnes neil hetkedel, kui me ei arva end olevat iseseisvad, kui me ei ole omavoliliselt valinud oma pingutuse eesmärki.” Nagu oleks võetud minevikust välja pildike, kus Marcel veab enda ees äsja tärganud elu.

Juba Ruskini-ainelistes esseedes on hilisem jõgiromaan implitsiitselt pidevalt kohal – Lugemispäevad on teisenenud kujul Marceli sõpradele ammu tuttav ja õieti ei eksi Õnnepalu sugugi, väites, et „õieti pole suuremat vahet, kas lugeda tema suurt romaani või neid väikeseid esseid siin”. Ja ühes teises raamatus kirjutab ta: „Lõpud on lõpuks kõik ühesugused, lõppudel pole lõppude lõpuks tähtsust muidu, kui vaid selle ühe valgel: kuidas nendeni jõutakse. Lõpetuse ingel on üks lõpmata banaalne olend. Tema võlts naeratus ajab mõnikord mul südame pahaks. Sest ikkagi ei saa ma sellest aru. Ma ei tea ega saagi teada, kas selle naeratuse taga on midagi või ongi ta see, mis ta on: lihtsalt naeratus, eimiski. Ja nimelt see mitte midagi ongi see, kuhu Proust meid aina oma lõpmata pikkades lausetes talutab. Õieti poleks neid lauseid, neid lõike ja peatükke üldse vaja. Sest nad ei vii kuhugi. Aga mis veel viiks meid nii hästi ei kuhugi? Ei kuhugi, see tähendab, enda juurde. Ja enda juurde, see tähendab, ei kuhugi.” Aga nüüd on kõik juba segamini nagu puder ja kapsad.

Ühel suvel Tallinnasse puhkama sõites elasin luuletaja Kaevatsi, keda mul isiklikult pole au tunda, korteris, mis asus kesklinna külje all, ja kuigi mul oli raamat juba varem olemas ja läbi loetud, otsustasin mingi hämara tundmuse ajel Taasleitud aja riiulilt varastada, enda omaks teha, kusjuures veel sedavõrd jultunult, et kandsin varguse talle kunagi hiljem kalgi südamega ettegi. Just see raamat on Kaevatsile armas nagu minule need laualt vastu vaatavad huuled ja iga kord tänaval juhuslikult kohtudes nõuab ta seda tagasi, aga mina – viibides jätkuvalt hämaruse vallas – pööran häbiga pilgu, põgenen sõnagi lausumata. Põgenen, sest ei suuda Marcelist loobuda. Ei nüüd ega edaspidi.

3.

Noorem Nadar on Marceli pildistanud korduvalt. Tollest fotosessioonist, kui sellist sõna võib 19. sajandi lõpu kontekstis kasutada, pärineb teinegi versioon, ehk kuulsamgi, mis on pandud raamatu The World of Proust, as seen by Paul Nadar kaanele, aga seal vaatab Marcel ainiti oma gasellisilmadega otsa, nii et William C. Carter oli öelnud: „Võimalik, et silmades on mõtlikkust – suutsid nad ju tähele panna palju rohkem, kui oleks võinud arvata ka kõige tundlikumast natuurist. Mõjuavaldav vaade ongi põhjuseks, miks kõik ta sõbrad mainivad silmi, mis võinuksid kuuluda mõnele Pärsia printsile, neid sügavaid ja kurbi, kuid läbipaistvaid nägemisorganeid.” Vabandust, ma ei kasuta korrektseid viiteid, aga mul on kasutada üksnes kunagised märkmed, raamatuid pole parasjagu käepärast. Igatahes, viimane tsitaat pärineb Toomas Raudami Prousti (ja Joyce’i?) esseest Teie, mis ilmus 2003. aastal, perioodil, mida võib Eesti perspektiivist vaadates pidada Prousti esimeseks laineks – siis peeti Tartus rahvusvaheline konverents, Raudam avaldas teisegi Marceli-ainelise raamatu, ilmus Õnnepalu tõlkes suurromaani seitsmes osa Taasleitud aeg, kõigele lisaks vahendas Tanel Lepsoo Vikerkaares eessõna raamatust Contre Sainte-Beuve.

Viimane sisaldab juba samu näiteid, mis hiljem moodustavad romaanis impulssmärgid, mis omakorda loovad ülekande mineviku naasmiseks, loovad õnnehetked – olgu neid siis neli või üheksa või neliteist. Sainte-Beuve’i – 19. sajandi mõjuka kirjandusteadlase, kelle autori elule tuginevate kirjanduskäsitluste suhtes on rohkelt kriitikanooli ka vaadeldavates esseedes; kerkis ju tema tunnuslikust lausest (avastada kvaliteetne kirjandus ka olevikust) esile kirjanikekobar, kellest tänapäeva lugeja pole ilmselt kuulnudki, samas kui Stendhali, Baudelaire’i ja Balzaci looming ei läinud Sainte-Beuve’ile korda – esseed alustas Marcel juba sajandi lõpus, tasahilju omandas tekst romaani mõõtmed, Marcelist sai tegelane. Pole midagi öelda, kõikjal Otsingu looteid täis! Lepsoo: „Proust on õpetaja. Ta lahendab näidisülesannet – ja nagu igasuguse ülesande puhul on põnev jälgida lahenduse käiku, kuni lahendus on lõpuks saadud (eriti kui vastuseks on null), kuid see ei tee siiski võimalikuks kõigi ülejäänud ülesannete kiiret ja veatut lahendamist. (…) Proust ei ütle, kuhu see peidetud on, ta ei ütle isegi seda, millal seda on võimalik kätte saada. Ta ütleb, et õnn on peidus, et selle leidmine on vaevarikas ja võib ebaõnnestuda.”

Marcel on Eestis ju täiesti kohal, mõned varasemad tõlked sekka, mõne kirjaniku tekstide sügavam taust, ja muidugi kõik need prantsuse teoreetikud, kes on Marceli maailmast läbi imbunud (Deleuze, Kristeva, Barthes jne). Marceli Valik esseid Triinu Tamme tõlkes juhatab sisse Marceli teise laine!

Esseede valiku puhul pole muud teha kui tunnustavalt kaasa noogutada, raamatuga on võimalik läbi teha Marceli areng noorpõlvest haigevoodini (viimane, Baudelaire’i essee valmis 1921. aastal, kui Marcel oli juba pea kaks aastat Hausmanni bulvari asemel Hamelini tänava maja viiendal korrusel tõvevoodis, ta suri aasta hiljem); näha nii lauseehituse kui ka mõtte arengut, konkretiseerumist, kaugenemist Ruskinist, lähenemist Otsingule; liiati on kõik valitud tekstid kirjutatud erineva lähenemisviisiga (nüüdisaja üldiste tendentside taustal esteetiliste tõekspidamiste manifesteerimisest Ruskini süvaanalüüsi ja klassikute lähilugemiseni). Marcel!

Ühel suvel Pärnus viibides – mida ma muidu mitte kunagi ei tee – istusin enne ühe armsa kaasteelise pulma Endla teatri kohvikus, olles lubanud pidada ühtlasi ühe lühikese kõne, milleks sirvisin Barthes’i Armudiskursuse fragmente (inglise keeles). Äkki avastasin, et kohe minu kõrval lauas istuvad Remsu ja Raudam. Väljudes ütles Raudam – ma mäletan, ta kõhkles hetke, aga pööras viimaks siiski pea üle oma parema õla ja nihutas ülejäänud keha järsku samas suunas; kui ma ei eksi, oli Remsu selleks ajaks juba kadunud – ihaleva pilguga: „Te, noormees, loete mu lemmikraamatut!”. Ja mina, tundes sees pakitsust ja tahtmist öelda: „Meie lemmikraamat on seitsmeosaline!” (olles seejuures täpselt koha juures, kus Barthes kirjeldab Marceli jutustaja Albertine’ile suunatud pilku), ütlesin miskipärast sõnad: „Jah, see on ka minu üks lemmikraamatuid.” Raudam lahkus.

4.

Mul on viimasel ajal olnud harjumuseks jääda ennastunustavalt vaatlema fotosid ammusurnud kirjanike laipadest. Mõni kuu pärast „Lõppu”, täpsemalt 20. novembril – seega kaks päeva pärast kirjaniku surma –, jooksis Man Ray, samal ajal juba sagedasti dada ja sürrealistide ringkonnaga lävinud kuulus ameerika fotograaf, Jean Cocteau mahitusel Marceli surivoodile. Näeme Marceli näo vasakut poolt, mis eelmisel pildil oli varjatud. Näeme habemesse kasvanud, vohavate vuntsidega, lohku vajunud suletud silmade ja mittemidagiütlevate juustega Marceli. Kõrgele upitav nina helendab, olles suunatud pildi vasakusse ülanurka ja sealt justkui edasigi. (Tuleb taas lisada, et surivoodifotosid on mitmeid, pean siinkohal silmas seda, mis on tehtud sisuliselt Marceli pea kõrguselt, tema vasaku külje poolt.)

Panen foto tagasi lauale, võrdlen eelmisega. Korraga tunnen mingit ülevoolavat õnnetunnet, lootust – jään silmitsema Marceli vasakut kõrva, mis oleks nagu pea ja padja vahele kinni jäänud, osa kõrvalestast ülejäänud kõrvast eemale sirutumas. Lötaki! Ma muigan, kõrvad tõusevad tahtmatult kõrgemale. Sellel pildil, erinevalt eelmisest, pole tunda surma kohalolu, vaid lootust ja helgust üksnes. Võtan pildi uuesti kätte, heidan voodisse pikali, uskudes, et võin alles nüüd hakata raamatut otsast lugema.

Ja kui raamatu koostaja Marek Tamm nimetas oma suurepärases järelsõnas Marceli esseid aktuaalseteks, siis sellele tuleb kõhklemata alla kirjutada. Üritan võtta endale sama asendi, mis Marcelil pildil, tõmban sinise teki endale peale, kuulan hetke suletud silmadega iseenda rasket hingamist, ja see hingamine on tõesõna nüüd juba minu oma. Ja siis kujutan ette, kuidas ema mulle justkui ühe hingetõmbega ette loeks: „Ma usun tõepoolest, et nii nagu kõik müsteeriumid, on ka Luule tõeliselt mõistetav vaid asjasse pühendunuile ehk koguni üksnes äravalituile. Mis puutub annetesse, mida pole kunagi olnud palju, siis tundub mulle, et harva on neid leidunud nõnda vähe kui meie kaasajal. Iseasi muidugi, kui me mõistame ande all teatud valitsevat retoorikat, mis õpetab kirjutama „vabavärssi”, nagu mõni eelmine õpetas kirjutama ladinakeelseid värsse, mille „printsessid” ja „nukrusehood”, „nõjatuvad” või „naeratavad”, ja „berüllid” on kõigi päralt, siis võib tõesti öelda, et tänapäeval on kõigil annet. Aga need on vaid kumisevad, ent seest tühjad väärtuseta teokarbid, pehkinud puunotid ja roostetanud rauajupid, mille tõusulaine on kaldale uhtunud ja mille esimene mööduja võib üles korjata, kui tal selleks tahtmist on, senikaua kuni järgmine põlvkond pole neid taandudes endaga kaasa viinud. (…) See pole mitte filosoofiline süsteem, vaid teatud instinktiivne jõud, mis muudab „Macbethi” omal moel filosoofiliseks. Sellise teose sügavam põhi – nagu ka elu enda sügavam põhi, mille võrdpildiks see on – jääb ilmselt hämaraks isegi seda üha enam valgustava vaimu jaoks.”

Ootan pikisilmi, kunas Marcel jõuab Põhja-Prantsusmaale Roueni katedraali, et üles leida tuhandete teiste seast üks tillukene murenenud kujuke, mille Ruskin on elule äratanud. Unes omandab kujuke tasahilju armsad huuled, ovaalsed näojooned. Ja viimane lause, mida ema kuuleb: „Tahaks näha tema kukalt!”

18.01.2016