Rahvuslikud rituaalid tähtpäevade ja ühispraktikate kujul on ühelt poolt paratamatud, aga teisalt kogukonna ühtsena defineerimise huvides ka vajalikud.

Rituaalid ja rituaalne käitumine saadavad meid sünnist surmani, need on meie igapäevased kaaslased. Paljusid argitegevusi ei oskagi esmapilgul rituaalidena käsitleda, kuna need tunduvad nii „tavalised”. Kui paneme õhtul lapsi magama või küpsetame pühapäevahommikul pannkooke, siis me ei mõtle, et täidame rituaali. Perekondlikud tähtpäevad, sõprade või töökaaslastega regulaarselt toimuvad koosolemised – neid kõiki võib nimetada rituaalideks. Need toimingud on tähenduslikud vahetutele osalejatele ning nende emotsionaalne laetus oleneb lähedusastmest tegevuse ja teiste selles osalejatega. Kuid väikese grupi rituaalsete praktikate kõrval on mõjukad suuremaid inimgruppe ühendavad rituaalid, mille all pean silmas just neid, mis on seotud rahvusega.

Rahvusliku identiteedi edasikandumise ja tugevdamise vahendiks on põlvkondadevahelised sidemed, kollektiivsel tasandil aga erinevad ühispraktikad, mis loovad ja tugevdavad „meie”-tunnet. Kindlasti on rahvust liitvateks teguriteks ühised kannatused ja vaenlane, kelle vastu koonduda, kuid ka rahulikel aegadel, kui pole kellelegi vastanduda, säilivad kogukonnad – seega peab olema miski, mis aitab neil koos püsida ja tagab nende edasikestmise. Just sellised ühispraktikad – erinevad mälestusüritused, tähtpäevade tähistamised jne –, millel on rituaalile omased tunnused, on kindel viis luua ühtsustunnet ja seda taaskinnitada. Rituaalsed tegevused funktsioneerivad kui rahvuslikud sümbolid – ühistegevused, mis kannavad edasi kultuurimälu, on regulaarse toimumise ja sümbolite kasutamisega rahvusliku identiteedi tugisambad. Nagu on öelnud Clifford Geertz, et rahvuslust kandvad ideoloogiad kasutavad kultuurilisi ilminguid kollektiivse enesemääramise protsessis väljundina, mille eesmärk on tekitada kindlate sümboolsete nähtustega seotud uhkustunnet ja lootusi, nii et neid nähtusi saaks teadlikult kirjeldada, edasi arendada ja tseremoniaalselt tähistada.[1]

Kindlasti on rahvust liitvateks teguriteks ühised kannatused ja vaenlane, kelle vastu koonduda, kuid ka rahulikel aegadel peab olema ühispraktikaid, mis aitavad kogukondadel ühiselt edasi toimida.

Muutumatud ja arenevad rituaalid

Mis on need omadused, mis iseloomustavad rituaali? Eelkõige kordus, kindel toimumisaeg ja -koht, kindlaksmääratud struktuur, sümbolite kasutamine, aga samuti kommunikatiivsus ja emotsionaalsus.[2] Muutumatus on küll üks rituaali omadustest, kuid rituaal sisaldab siiski nii ebapüsivaid kui ka kinnistunud episoode ja faase.[3] Elavad rituaalid on alatises teisenemises, need „kasvavad ja arenevad”. Seda võime täheldada hõlpsasti nii oma koduste kui ka rahvuslike rituaalide puhul.

Rituaalides toimuvad muutused kutsuvad sageli esile pahameelt, sest eeldatakse, et need peaksid olema nii, „nagu on kogu aeg olnud”, ja seda isegi siis, kui rituaal on alles üsna hiljuti tekkinud. Siin võib tuua näiteks hümni mängimata jätmise 2018. aasta saabumisel, aga ka president Kersti Kaljulaidi loobumise tema ametissenimetamise puhul korraldatud tänujumalateenistusest. Mõlemad sündmused tekitasid ühiskonnas ägeda poleemika.

Ka rituaalist osavõtjad mõjutavad oma tegevuse ja valikutega rituaali „arengut”. Kuid rituaalis toimuvad muutused siiski aeglasemalt kui teistes kultuurinähtustes ning rituaali kogukonda koos hoidev olemus jääb muutumatuks. Võib üsna kindlalt väita, et kõik rahvusega seotu on väga tundlik ja emotsionaalne, ning seetõttu on ka kõrvalekalded kindlalt väljakujunenud rituaalist üsna valus teema. Sümboolselt tähendab see justkui muutusi ka selles, mida rituaaliga saavutada tahetakse, ehk teiste sõnadega ohtu ühtsusele ja edasikestvusele.

Kui vaadata lähemalt Eesti rahvuslikke rituaale, näeme identiteedi kujundamise ja riiklike tähtpäevadega seotud kombetalitusi. Olen toonud välja mõned tähenduslikumad sündmused, aga lisaks neile on kindlasti suur hulk väiksemaid/kohalikke rituaale, mis ei ole küll laialdaselt tuntud, aga kannavad sama funktsiooni kui suured ja üldrahvalikud üritused: kinnitada rahvuslikku ühtekuuluvust, aga ka paikkondlikku identiteeti.

Rituaalides toimuvad muutused kutsuvad sageli esile pahameelt, sest eeldatakse, et need peaksid olema nii, „nagu on kogu aeg olnud”, ja seda isegi siis, kui rituaal on alles üsna hiljuti tekkinud.

Rituaalne vabakslaulmine

Võib vist julgelt väita, et Eesti identiteedi osa on laulupidu oma korduvuse (nii sündmuse enda kui ka peo elementide kordus) ja sümboolsusega. Laulupeo kui rahvusliku rituaali menu tundub aina kasvavat. Möödunud suvel toimunud juubelipidu iseloomustas nii esinejate kui ka pealtvaatajatega viimseni täis tuubitud lauluväljak ja hulk värava taha jäänud inimesi. Miks soovivad kõik sellest osa saada? Laulupeo tähtsus seisneb eelkõige rahvusliku eneseteadvuse ja ühtekuuluvustunde tugevdamises – mingiks lühikeseks ajahetkeks oleks justkui taastunud kuldaeg, s.t rahvuse liikmed tunnetavad tugevat seotust üksteisega ja käituvad kui üks organism. Laulupeo puhul on oluline 19. sajandil toimunud „rahvaks laulmine”, mis võeti 120 aastat hiljem sümboolselt eeskujuks taasiseseisvumisele ja laulvale revolutsioonile.

Kuid lisaks laulupeole on tähtsad eelkõige riiklusega seotud tähtpäevad: vabariigi aastapäev ja võidupüha. Rahvuslike tähtpäevade kehtestamine ja nendega seotud rituaalid on osa riikliku identiteedi kujundamisest. Minevikusündmuste mälestamise puhul on eelkõige oluline nende sümboolne tähendus ja seetõttu ei saa öelda, et rahvuslikud pühad kehastavad täpselt neid ajaloolisi sündmusi, mida need on algselt loodud mälestama.[4] Võidupühaga tähistatakse eestlaste võitu baltisakslaste landesveeri üle Võnnu lahingus 23. juunil 1919. Vabadussõja vaenlastest valiti välja sakslased, kelle üle saavutatud võitu hakati tähistama riikliku tähtpäevana – see oli kättemaks „700-aastase orjapõlve” eest. Karsten Brüggemann on öelnud, et autoritaarse ajajärgu kontekstis oli võidupüha tähtis eelkõige rahvuse ühendamiseks: nii nagu 1919. aasta juunis vallandus eestlasi liitev saksavastane viha, nii loodeti ka võidupüha tähistamisega taastada rahvuslik ühtsus.[5] Võidupüha rituaal sai alguse 1934. aastal ja on jõudnud mõningate muutustega tänapäeva: võidutulede viimine üle Eesti, sõjaväeparaad, pidulikud koosolekud, lipuheiskamised, pidupäevakõned.

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine 24. veebruaril on aasta tippsündmus, millel on kindlad osised, mida korratakse igal aastal. Sündmuste valik on lai ja seal leidub kõigile midagi: lipuheiskamine, vabadussõja võidusamba jalamile pärgade asetamine, sõjaväeparaad, jumalateenistus, tule süütamine Jüriöö pargis ning pidulik kontsert ja Vabariigi Presidendi vastuvõtt. Ja kõiki neid tegevusi saadavad pidupäevakõned, mis rõhutavad rahva ja riigi jätkuvust. Viimastel aastatel on tekkinud selle tähtpäeva tähistamiseks ka n-ö alternatiivrituaal ehk EKRE korraldatav tõrvikurongkäik ja isamaaliste laulude laulmine. Niisiis, kui ametlik rituaal ei sümboliseeri enam mingile grupile n-ö õigeid väärtusi, saab elustada mõne varasema või mingid elemendid sellest, aga luua ka uue traditsiooni.

Üks viimase aja suurejoonelisim sündmus on olnud Eesti Vabariigi 100. aastapäeva tähistamine. Kõik algas 16. aprillil 2017, mil täitus 100 aastat eestlaste asualade ühendamisest, ja kestab Tartu rahu 100. aastapäevani 2. veebruaril 2020. Ligikaudu kolm aastat vältavat suurüritust võib nimetada julgelt Eesti monumentaalseimaks riiklik-rahvuslike rituaalide kogumiks. Sündmus sisaldab kõigi rahvuslike tähtpäevade tähistamist ehk suurel hulgal eri rituaalsete ürituste toimumist. Sellise mastaapse paketiga jõutakse väga paljude inimesteni, aidates neil kogeda rahvuslikku ühtsustunnet ja tunnetada oma identiteeti.

Võib üsna kindlalt väita, et kõik rahvusega seotu on väga tundlik ja emotsionaalne, ning seetõttu on ka kõrvalekalded kindlalt väljakujunenud rituaalist üsna valus teema.

Laulupeotulest tõrvikurongkäiguni

Väga tähtis roll on siinkohal ka sümbolitel. Ühest küljest sümboliseerib rituaalne tegevus ise rahvuslikku ühtsust, teisalt aga tugevdab sümbolite kasutamine rituaali mõju. Rahvuslike rituaalide kaalukaimad sümbolid on lipp ja hümn, aga ka rahvuslipu värvidest inspireeritud erinevad esemed (märgid, kaelasallid, mütsid, särgid jne). Nende kasutamine näitab kuuluvust ja lisab rituaalile veelgi jõudu. Kuid sümbolitel on ka poliitiline olemus, kuna neile võib omistada ideoloogiliselt sobivaid tähendusi ja rakendada neid oma huvide väljendamisel.

Üks laialdaselt kasutatav sümbol on tuli, mis esineb nii võidupüha, vabariigi aastapäeva kui ka jüriöö tähistamisel, aga ka laulupeol, kus tule teekond ja süütamine on rituaali kindlad elemendid. Tule ja tõrvikurongkäikudega on tugevalt seotud jüriöö kui üks peatükk „eestlaste suure vabadusvõitluse” narratiivist, mis on sidus lugu sakslaste vastu peetud võitlusest ja kuhu kuuluvad tähtsate sündmustena veel madisepäeva lahing, Mahtra sõda ning Võnnu lahing.[6] Majade ja mõisate süütamine, Padise kloostri põletamine ning Bornhöhe „Tasujas” kujutatud tuledega märguandmine pani aluse tule kasutamisele jüriöö tähistamisel ning on andnud tõuke ka teistele rahvuslikele rituaalidele. Tule märkimisväärseimateks sümboolseteks tähendusteks ongi võitlus ja võit ning valguse andmine ja kandmine. Need tähendused sobituvad hästi rahvusliku rituaali meelsusega.

Rahvuslike rituaalide puhul ei ole piir osalejate ja vaatajate-kuulajate vahel nii jäik kui tavalistel kontsertidel või etendustel. Nii esinejad kui ka pealtvaatajad on rituaalis osalejad ja selline osadus aitab kaasa sündmuse emotsionaalsusele. Rituaal rõhub alati osaliste tunnetele – emotsionaalselt meeldejääv sündmus tagab kindlamalt mäletamise, rituaali elujõulisuse ning seeläbi ka kogukonna ühtekuuluvuse ja jätkuvuse.

[1] Geertz, C. 1973. The interpretation of cultures.
[2] Allandi, M. 2009. Laulupidu kui rituaal: Eesti üldlaulupeod rahvusliku kultuurimälu ja identiteedi kujundajate ja kandjatena. Magistritöö, Tallinna Ülikool.
[3] Turner, V. 1988. The anthropology of performance.
[4] Eviatar, Z. 2003. Calendars and history: a comparative study of the social organization of national memory. – States of memory: continuities, conflicts, and transformations in national retrospection.
[5] Brüggemann, K. 2003. Võidupüha: Võnnu lahing kui Eesti rahvusliku ajaloo kulminatsioon. – Vikerkaar, nr 10–11.
[6] Tamm, M. 2012. Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus. – Monumentaalne ajalugu.

Marge Allandi on õppinud Eesti Humanitaarinstituudis kultuuriteooriat ja ajalugu ning töötab praegu Eesti Rahvusraamatukogus.