Kodanikuühiskonna 2015. aasta tegijate tunnustamisel rääkis näitleja ja aktivist Mari-Liis Lill, kuidas tema Eestit näeb ja kuidas see veel parem saab olla.

Ma ei alusta täna suurte ja abstraktsete küsimustega, sest see on täpselt see, milles tänane päev ei seisne. Me ei ole tulnud siia kuulama õõnsaid valimislubadusi (kui, siis mõnda õõnsat kõnet), vaid tunnustama neid, kes on otsustanud lõpetada teoretiseerimise ja päriselt midagi ära teinud. Kes on mõistnud, et toimiva ühiskonna ülesehitamine ei käi ainult ülevalt alla, vaid ka alt üles. Sedasorti liiklus on võimalik ilma suuremate ohvriteta. Alati on muidugi roolijoodikuid.

Nii et minu küsimused on täna lihtsalt ja isiklikud.

Mind on viimasel ajal kummitanud üks lause. See on motiiv ühest Kristiina Ehini luuletusest, kus ta korduvalt küsib: „Kas mind jätkub?” Tema mure on poeetilisem – „kas mind jätkub peole ja põllule, poolvenna pulma ja haige armsama sängi veerde”. Minu probleemid on proosalisemad, aga küsimus on sama: kas mind jätkub?

Kas mind jätkub, kui ma tahan teha korralikult oma tööd, aga samas panustada ka kodukoha asumiseltsi ja oma maakoha külaseltsi ja aidata pagulasi ja toetada Eesti vähekindlustatud peresid jne. Vastus on – ei jätku. Kui tahta päriselt panustada, siis ei jätku. Ja kõige narrim näib poolikult panustada kodanikualgatustesse, mille initsiatiiv peaks tulema ju sinu enda kui aktiivse kodaniku poolt. Viilimine iseenda initsiatiivist on üks küllaltki kummaline kombinatsioon. Ometi sagedasti esinev.

Mulle tundub, et me oleme jõudnud ühiskonnana punkti, kus on võimalik just nimelt iseenda initsiatiivist viilida. Sest kui ma olen tegus kultuuriinimene, elan Kalamajas, toetan kohalikku talunikku ja tolereerin päris paljusid asju, siis selle kuvandi juurde käib ju see, et panustan natuke mõnda MTÜsse ikka ka. Aga panustan just täpselt nii palju, et annan vahel allkirja, kui on vaja (ja kui on meeles), mis säästab mind erinevatel juhtudel paljudest asjadest, näiteks nagu päriselt kohaleminemisest või päriselt detailplaneeringusse süvenemisest või päriselt oma koduranna koristamisest jne.

Kui paljud meist on pannud ennast kirja Teeme Ära talgutele, aga päriselt mitte kohale läinud? Või andnud allkirja sellepärast, et teised sõbrad andsid ka, kaasusesse eriliselt süvenemata? Või lubanud minna külakoosolekule, aga päriselt mitte jõudnud?

Kui mõni aeg tagasi küttis kirgi osade kaasmaalaste nimetamine mugavuspagulasteks, mis näis paljudele, kes on lahkunud Eestist väljakannatamatuks muutunud olude sunnil, õigustatult ebaõiglane, siis mulle tundub, et tegelikult oleme me siinsamas Eestis muutumas üheltpoolt tugevamaks kodanikuühiskonnaks, aga teiselt poolt ka korralikuks mugavikuühiskonnaks. Ja kui kodanikuühiskond koosneb aktiivsetest kodanikest, siis mugavikuühiskond koosneb mitte eriti aktiivsetest mugavikest.

Ja ma ei näita näpuga mitte kellegi teise kui iseenda peale. Ka mina olen mugavik.

Tervenemine algab tõele silma vaatamisest.

Tänapäeva ühiskonna infokülluses ja valikurohkuses ei ole nö. renessansiaja inimene lihtsalt enam võimalik. See on kurb, aga selle teadmisega saab edasi elada.

See tähendab, et tegelikult on võimalik keskenduda. Sellele, mis sulle päriselt kõige rohkem korda läheb. Tinglikult selle asemel, et anda seitsmesse kohta allkirja, võib tegelikult ühte kohta kohale minna.

Me elame ärevatel aegadel. Kõigil on hirm. Ja et seda hirmu vaigistada, karjuvad kõik nii kõvasti, kui jaksavad, sest siis on natuke vähem hirmus. Nagu pimedas metsas, lärm aitab natuke lämmatavat hirmu eemale peletada ja oma hääle kõla on vähemalt kuidagi tuttav ja kodune. Nii ka ühiskondlikus debatis: püütakse teineteisest üle karjuda nii kõvasti kui jaksatakse, sest nii on natuke vähem hirmus ja oma hääl kõlab ikka kuidagi tuttavalt ja koduselt. Loomulikult, tuleb seista selle eest, mida õigeks pead, aga lärmil ja mõistlikul arutelul on siiski oluline vahe. Diskussioon tähendab seda, et mu jutt on argumenteeritud, et ma ei muutu selle käigus väiklaseks, et ma ei ründa mitte isikut, vaid tema väidet. Ma toetan samasooliste kooselu seadustamist, aga ma ei pea õigeks, et inimesi, kes on selle vastu, sõimatakse ja ähvardatakse, lähenetakse neile nende samade vahenditega, mille vastu justkui võideldakse. Õige asja eest võideldes tuleb siiski võidelda inimlike vahenditega. Ma toetan pagulaste vastuvõtmist mahus, millega meil on võimalik toime tulla (ja see ei ole null!), aga ma ei arva, et me peaksime öistele rünnakutele kellegi nahavärvi pärast vastama uute öiste rünnakutega.

Kui me tahame Sõbralikku Eestit, siis me peame päriselt ka olema sõbralikud.

Kui me tahame toimivat kodanikuühiskonda, siis me peame päriselt ka olema kodanikud.

Vihkamine on ringikujuline. Kui sa hakkad sellega kuhugi suunas minema, siis on kindel, et see sama tunne, mille sa lendu lasid, jõuab sinuni tagasi. Mõistmine ja kaastunne on spiraalid, mis keerduvad silmapiirilt lõpmatusse. Ja seejuures mitte iseendasse sulguvad, vaid ühest tillukesest täpist lõpmatusse avarduvad.

Ma näen, et tihtipeale tahaksid inimesed aktiivsemalt panustada, aga ei tea, mis on tegelikult need reaalsed sammud, mida teha. Kuulsin Sõbraliku Eesti kontserdil mitut tänulikku ohet inimeselt, kes seisis MTÜ Pagulasabi telgi ees ja luges, mis on need asjad (lisaks intensiivsele mõttelisele toetusele), mida päriselt saab ära teha – kuhu raha annetada, kuhu kasutatud asju tuua jne. Samas on tihtipeale probleemiks ka see, et kui inimesed saavad teada, mida teha, siis tundub neile, et parem, kui ei oleks saanud. Sest nüüd tuleb ju tegutsema hakata. Ja see on alati väsitav. Nagu papagoiga, kellega näed suurt vaeva, et ta rääkima õpetada, aga siis istud öösiti üleval ja ei saa magada, sest ta muudkui vatrab ja sa loodad, et ei oleks teda kunagi rääkima õpetanud. Lihtne on olla kodanik sõnades, raske on olla kodanik tegudes.

Ma olen väga rõõmus, et sel hullumeelsel ja äreval aastal paistsid silma just need kodanikuühendused ja -algatused, kes aitasid veidikenegi seda üleüldist ärevusefooni rahustada. Ma olen väga tänulik kõigile teile siin saalis, et te olete otsustanud olla mitte mugavikud, vaid kodanikud.

Ja minu uue aasta lubadus on (kui neid veel nii viimasel minutil on lubatud esitada): teen vähem, sest kõikjale mind tõesti ei jätku, aga teen hästi. Olen mitte suurem mugavik, vaid parem kodanik.