Maria Faust Jazz Catastrophe tõmbab paralleele ööbliblikate ja armastusest pimestatute vahel.

★★★★★

Faust ei üllata enam, sest ta üllatab alati. Teisisõnu ei üllata ta oma võimega üllatada. See, et ta üllatab, on rohkem nagu reegel kui üllatus. Nii ka seekord. „Moth” on tugeva kontseptsiooniga täpselt parajalt läbikomponeeritud album, kus on jäetud piisavalt hingamisruumi spontaansusele ja heitlikkusele (iseäranis fantaasiale!) ning kus on elegantses balansis kaos ja kord. Üldjoontes on album faustlik nagu Faust ikka: vaba ja värske, emotsionaalselt laetud, kirest ja jõust nõretav, ent seejuures siiski sensuaalne ning mingit sorti tröösti otsiv, uidates ringi teatavas kontemplatiivses fluidumis.

Fausti viieteistkümnenda albumi taga on Maria Fausti Jazz Catastrophe, mis asutati 2012. aastal Kopenhaagenis. Trio koosseisu kuuluvad Maria Faust altsaksofonil, Lars Pilgaard kitarril ja Anders Vestergaard trummidel. Kõnealune album väljendab koosseisu kolmandat mutatsiooni ning on inspireeritud ööliblikatest – neist müstilistest ja viirastuslikest olenditest, keda iseloomustab ennasthävitavast jõust johtuv tung minna valguse suunas. Küsimus, miks valgus neid lummab, on küll konsensusliku vastuseta, ent paistab, et muidu kuuvalguses orienteeruva liblika kompassi võib hõlpsasti sassi ajada näiteks tehislik valgus ning nad on valmis kas või leekidesse sööstma.

Omal moel talitab sarnaselt ka inimene ning sestap on „Moth” pühendatud õnnetutele armastajatele, kes suures eufoorias valgusest pimestatutena ei adu selle hävitavat jõudu. See metafoorne paradoksaalsus on „Mothis” niivõrd meisterlikult muusika keelde tõlgitud, et näiteks albumi viimane lugu „Undine’s Purse” omandab lõppeks koos kogu albumiga sõnadesse pandamatu staatuse. See on muusika, mida tuleb tunnetada ihuga, see endast läbi lasta, veenides ringlema panna.