Kuivõrd saame me endale kahetsust lubada? Krugovaya tekst Aare Pilve tõlkes küsib ebamugavust tekitavaid küsimusi kinnisideeks muutunud enesehoole diktatuuri kohta.

Sööme koos sõbraga croissant’i, lesime vannis, vaatame katusel taevast, saadame munni selle, kes teenimatult pole seal veel kunagi käinud. Toogu sealt külmkapimagneteid. Magame. Sügame jalga. Anname sisemisele põngerjale mõned mänguasjad. Unustame, et oleme patustanud ja kassi sabast tirinud eelmises elus. Unustame, et naabrid on meie tulevased tunnismehed selles elus. Jalutame üksinda. Kujutleme, et jumal on meile seda lubanud. Eks?

Selline tunne, et on tekkinud uued normid „sa võid seda”. Otsekui me lubaksime endale rohkem (pluti-pluti, istu maha, ma pole lõpetanud) ja kordame sagedamini, et „see on ok, et sul pole nii nagu teistel”, aga tegelikult oleks šeimingut nagu rohkemgi. Ja mõnikord tahaksin pisarsilmi emmata igaüht ja ütelda „inimese moodi” (nagu väljendis „kuule, sõber, räägi nüüd inimese moodi”): „sinuga on kõik korras”. Sa võid seda. Praktiliselt kõike. 

Normaalne, kui sa pole meheliku heakskiidu nõela otsast ümber istunud kellegi näole. Sul on selleks õigus. Sul on õigus oma keha vihata. Sul on õigus kade olla. Sul on õigus teraapiasse minemata jätta. Ennast näljutada, endaga pahandada, halvad asjad ilma neid läbi töötamata maha matta. Orgasmi teeselda. Läbi sõimata oma sisemine laps. Jätta tegemata see, mida tahaksid kahetseda. 

Sest ma tean, millised hirmud ja milline endaga võitlemine on kogu selle jama taga. Ja nõnda austamegi kõike peale nende hirmude, me ei anna endale õigust neid tunda. Sa pead ju aru saama, et sa oled kaunis sellisena, nagu oled. Sa pead ju aru saama, et sa võid seksi igal hetkel katkestada. Sa pole terapeudi juurde registreerunud? Sa ju tead, et sellised asjad on vaja partneriga läbi arutada? 

See on nüüd nagu uus rasv. Selline uus fašism kõige hea poolt, kõige halva vastu. Ja me kõik roomame oma küünarnukid katki selle enesearmastuse ja omaksvõtu pasa poole, aga me roomame sinna vanade suuskadega, põlvedel, hammastega, üleni rakku roomame end, nutame, ei kuku välja ja me pole ikka veel „õiges hetkes”, vaid hetkes „raisk, sa pole õiges hetkes”. Sinuga on kõik korras. Sul on õigus jääda endaga, paigaltammuvaga, hirmunuga, meeleheitlikult ja valesti armastust nõudvaga, kõigi oma häirete ja haavumistega, õigus lausa patustada selle uue koordinaatsüsteemi vastu. Ära sikuta seda rakendit, sõbrake. Sul on selleks õigus, päriselt, mingu kõik munni.

Ma ei tea, miks nii on kujunenud ja kuidas (võib-olla on vaja) sellega võidelda, aga mul on uskumatu, liiga terav kaastunne teie kõige rohkem haavatud osa vastu. Ma tunnen seda ja see, raisk, mõjub mulle, nagu oleks see mu enda oma. Selle osa vastu, keda on sõimatud paksuks, selle osa vastu, kes on mööda vahtimist saanud, selle osa vastu, keda on narritud, alandatud, ükskõiksusega kurnatud, sunnitud tegema midagi vastumeelset, välja naerdud, kellel on vägivaldselt meik maha pestud, keda on petetud, kellel on kästud juuksed pikaks kasvatada, keda on keelitatud aborti tegema, blokeeritud, keda on unustatud. Selle osa vastu, kellele on öeldud, et ta pole piisavalt meeldiv (sagedamini väliselt). 

Ma ei käi kogu aeg ringi ega mõtle selle peale, ei, ma pole haige, aga iga kord saabub fotosessioonil see viiv, kui ma seda osa näen, ja mind haarab pisarate ja valuni soov teda lohutada ja kaitsta, ma näen seda väikest tüdrukut enda ees toolil või seda nurgelist noorukit, kes kõigest väest tahab, et ta lihtsalt, raisk, omaks võetaks. Lihtsalt omaks võetaks. Et ei tehtaks liiga ega lastaks liiga teha, sekundi jooksul ma näen järsku tüdrukut, kes 24/7 tahaks endale kuuli faking pähe kihutada selle pärast, et tal on vaja, just praegu, nii väga on vaja, et teda korraga nii armastataks kui ka rahule jäetaks. Et temaga koos lihtsalt mängitaks tema enda mänguasjadega. 

Ja kui saaks kuidagi anda seda valuvaigistit, noh, näiteks armastust, rahu ja teadmist, et sa oled üldiselt vinge tüdruk, jumal, kuidas ma seda teha tahaks. Iga kord selle kahe tunni jooksul püüan ma seda siiralt teha, ei saa teistmoodi. Ma ütlen: „Kui ilusad mänguasjad, aga kuidas nendega mängitakse? Näe, siin on minu omad, ma tõin ka kaasa”. Iga kord, kui ma sellele lihtsalt mõtlen, hakkavad mu silmad kipitama. Iga kord, kui ma sellest kirjutan, on mul miskipärast häbi. Sest tundub, et see on liiga väljakutsuv. Sest kõik saavad aru, et sellel stuudiotoolil istub tegelikult kammitud, häbelik ja pestud Maša oma mänguasjadega. Liiga vaene, vilets ja tedretähniline, et temaga keegi mängida tahaks.

Teksti saab tervikuna kuulda Diana Harteni postitantsulavastuses „Behind My Skin”. Rohkem infot leiad siit.