Aja jooksul on nii meeste kui ka naiste karvamood ja sellekohased ühiskondlikud ettekirjutused muutunud, arenenud, politiseerunud jne, siis jälle tagasi muutunud – paiguti sinusoidina, nagu need moodsad hoovused ikka käivad. Missugused kehakarvad on eriti tabulised ning milliseid tohib ikka uhkusega kanda?

Juuksed

Inimkehal on viis miljonit karvanääpsu ehk -folliikulit, enam-vähem sama palju kui teistel primaatidel. Inimese eellane Homo erectus astus ühe teooria järgi[1] umbes 1,7 miljonit aastat tagasi kahel jalal metsast välja savanni lõõskava päikese kätte. Tihedaks ja lopsakaks muutuv peakarvastik aitas kaitsta paisuvat aju päikesepiste eest, samal ajal kui higist läikiv paljas ihu või siis vähemalt nigel karvakasvgi kehal võis aidata reguleerida hoogsalt paljuneva, koopaid asustava ja ratast otsiva, hooajalisi rõivaid kavandava, külmetava populatsiooni kehatemperatuuri.

Lühikestel militaarsoengutel on nii praktilisi kui ka psühholoogilisi tagamaid. Ajalooliselt aitas juuste eemaldamine takistada tihedalt asustatud barakkides kahjurite (peatäide jms) levikut, aga vältida näiteks ka ebasoovitavat võimalust, et vaenlane tukast haarab ning kõri läbi lõikab. Lisaks saab koos juustega eemaldada individuaalsuse, teisitimõtlemise või koguni elu(jõu) (vt Simson ja Deliila, Km 13–16). Juuste vägivaldset eemaldamist on ajalooliselt kasutatud karistuseks ja alandamiseks kõikjal maailmas, seda nii keskaegsetel nõiaprotsessidel, natside surmalaagrites kui ka paljudes vanglates tänapäevani.

Bioloogilise loogika järgi moodustavad juuksed essentsiaalse osa naisidentiteedist ning kiharate puudumist loetakse kas meditsiinilise katastroofi või radikaalse feminismi põhjustatuks.

Vastukaaluks keha-locus’tele on pealagi tabuline juhul, kui see on karvutu. Nii naiste kui ka meeste puhul peetakse kiilanemist suureks õnnetuseks, kuid mehi, kel pea kui põlveots, on lihtsalt kordades rohkem, mistõttu nulliga soeng on alati in. Androgeenid põhjustavad 85 protsendil meestest 50. eluaastaks märkimisväärset kiilanemist, samal ajal kui naishormoonid soodustavad pigem rakkudest kinnihoidmist – ecce! –, mistõttu juus väärikama eani peas püsib. Bioloogilise loogika järgi moodustavad juuksed niiviisi essentsiaalse osa naisidentiteedist ning kiharate puudumist loetakse kas meditsiinilise katastroofi või radikaalse feminismi põhjustatuks.

Näiteks kaotas minugi naiselikkus mitmete lähedaste jaoks lõplikult pidepunkti, kui lasin juuksed 6 mm teraga siiliks ajada. Kuivõrd kasvatasin samal ajal välja ka kõiki teisi karuspaiku, olen seejärel osalenud võõraste inimestega mitmetes aruteludes oma kehakarvade ja seksuaalse orientatsiooni teemal, ning kuna ma olin seda ju ise otsinud ja sellele vildakate soorollide etendamisega hoogu juurde lükanud, naudingi nüüd viimaks karvade võimu akuutsust.

Kulmud

Kulmuluu peal asub karuspaik, mis allub nõtkelt naistemoe trendidele. 20. sajandi algusest tänapäevani on puhmjas ehk „loomulik” kuju vaheldunud peeneks kitkutud siugjaga stabiilselt nii kahekümne aasta lõikes. Eelmisel sügistalvel ennustati tänavuseks kevadeks uljalt graafiliseks modelleeritud kulmude comeback’i, kuni koroonaviiruse pakutud kuudepikkune eneseisolatsioon andis suurele hulgale naistest esimest korda neokapitalistlikus antropotseenis võimaluse kasvatada üheskoos välja karvad, mida me ise kunagi näinud ei ole, kuivõrd oleme neid alates 13–14 aasta vanusest regulaarselt esimesel silmamisel eemaldanud. 1990. ja 2000. aastate moealaste tõekspidamiste järgi olid ülekasvanud kulmud lohakuse (vaesuse) märk, millest nüüdseks juba vähemalt kümme aastat kestnud puhmaskulmude trend on Eestiski oskamatuid ja laisku inimesi täieliselt säästnud.

Kulmud on jällegi drag queen’ide ja king’ide arsenalis üks kõige tõhusam vahend, millega luua ülestereotüpiseeritult naiselikku või mehelikku näogeograafiat. Tihti liimivad etenduskunstnikud selleks karvad pulgaliimiga vastu otsaesist ning puuderdavad need tugevalt üle, et muuta originaalkulm märkamatuks (nn blocking), seejärel modelleerivad nad pliiatsiga uue kaare mitu sentimeetrit kõrgemale või vastavalt madalamale. Tõhusam, kuid pikas perspektiivis tülikam variant on kulmud iga kord ära raseerida.

Kindlasti ei raseeritud aga eelmise sajandi kuulsaimaid kulme, mis kuulusid ühtaegu nii Leonid Brežnevile kui ka Frida Kahlole. Vastavalt valitsevale trendile kasvatan minagi praegu oma kulme puhmjateks ja rõõmustan iga nende kahe kummalise karvase tõugu vahele lisandunud udeme üle.

Kõrva-ninakarvad

Kõrva- ja ninakarvad eksisteerivad nähtavasti ikka veel vaid vanuigi (vt vanaisad), kuid küll eemaldavad ka noored inimesed sõltumata soost nüüd ja tulevikuski katseks neist mõned silmatorkavaimad – kas või selleks, et tunda esimest korda toda „magusat valu”, mida teatakse ka kui „kes kannatab, see kaua elab” ja „ilu nõuab ohvreid”. Kõige karvutumad on inimesed teatavasti juveniilses arenguetapis.

Näokarvad (habe, vuntsid, bakenbardid)

Meeste esimene piimavunts tähistab teisese sootunnusena seksuaalse reproduktiivsuse käivitumise algust. Habemeajamist on käsitletud kosmeetikatööstuse reklaamistrateegias püha initsiatsioonina mehelikkuse vennaskonda. Hipster-habemete edul võib olla pistmist ajaloolise austusega habemete kui elutarkuse ja erudeerituse sümbolite vastu.

Alfaisane Charles „Epic Habe” Darwin seostas[2] tootlikku karvakasvu evolutsioonilise primitiivsuse ja seksuaalsusega, millest saab eugeeniliste tendentsidega segades keeta nakatavaid rassistlikke teooriaid. Seetõttu pole siledaks raseeritud cis-mehed[3] tõenäoliselt isegi kursis, mil moel nende näokarvastik kasvab, samas võivad afab-mehed[4] seda lõikuspidu teinekord suure naudinguga vältida. Kehtib võrrand raseeritud = tsiviliseeritud = puhas = kõlblas… Movembri kampaania utsitab mehi avastama neil lasuvat raseerimis- ja kannata-ära-kohustust ning teadvustama, et sihverplaadil kasvavad karvad võivad juhtida vahel tähelepanu peasüsteemi riketele.

Naiste esimeste näokarvadega lööb aga välja menopausi stigma, mis on konstrueeritud vihjetest klimakteerilistele vaevustele, vananemisele, fertiilse ea lõpule jne.

Kaela-, käe-, nibu-, selja-, kõhu- jne karvad

On hulk karvu, mida avalikkusele teadaolevalt naiste kehadel ei eksisteeri. Vähemalt nii arvavad neist enigmaatilistest karvadest tihtipeale naised ise. Meeste puhul on need praegu veel võrdlemisi ebaolulised karuspaigad, kuid trend liigub ka üleni depileeritud maskuliinsena esitletavate kehade suunas. 18. sajandil pidasid kolonistid jällegi Ameerika põliselanike keha üleni raseerimise tava barbaarseks.

Karvad kaenla all

Minu viimase paari aasta lemmik-kiiksutrend on vikerkaarevärvilised kaenlaalused. Punastel vaipadel välgutavad hõlma alt karvu (mõne erandiga valged) popstaarid eesotsas Miley Cyruse ja Madonnaga (Madge jõudis 80. aastatel kuuluda ka kulmude mittekitkujate leeri). Tänavuseks „küsitavaks” moeröögatuseks on pikkade varrukatega pluusid, mille suured väljalõiked paljastavad kaenlaalused[5]. Sealne naljakas võsa on veel üks kätte võideldud locus, kus naised saavad patriarhaadikiusu-mängude auks prassida, kuid enne voodoo-salgu eemaldamist poliitilise protsessi kaabult tuleb võtta arvesse asjaolu, et kaenlaalustele jmt karvadele lisanduvad teised tähendusest tiined asjaolud (nt kehakaal, nahavärv, sotsiaalne klass, LGBTQIA+ kuuluvus jne) suurendavad stigmat eksponentsiaalselt. Heledakarvalisi kiitsakaid valgeid naisi kujutatakse vähem ohtlikena kui neid, kes on karvased, tumedad, tursked, voolava sooidentiteediga.

Kõige tõenäolisemalt tekkis palju kirgi küttev kaenlaaluste karvade kohastumus inimkasuka mustris uue püstise kehaasendi tõttu, mis põhjustas endisest palju rohkem jäsemete hõõrdumist vastu korpust – ja vaat et hauduma ei lähe! Samasugune kaitsefunktsioon on ka…

…kubemekarvadel

Inimesed erinevad vooderdatud bikiinipiirkonna poolest paljudest imetajatest, kelle hargivahed kipuvad, vastupidi, vähem karvu kasvatama, mis hõlbustab turvaliselt kauguselt võimaliku partneri suguelundite välist vaatlust ja seksuaaltervise hindamist. Lisaks sellele, et kubemekarvad takistavad hõõrdumist, märgivad need, nagu ka kaenlaalused karvad, seda, kus asuvad higinäärmed, mis suudavad paisata karvade abiga mööda pikka ja selle võrra suuremat pinda kergemini õhku feromoone, mida on tarvis paarilise meelitamiseks. Uuringute järgi on „meeldiv kehalõhn” ikka veel kõige mainitum omadus, mida inimesed teineteises otsivad[6].

Karuspaigad võiksid saada maagilisteks talismanideks, mis aitavad töötada läbi traumat, mille tagajärjel on saanud karvailu ideaaliks valge ja paljas, sile ja noor, jõuetu ja femme.

Vastikustunne, mis aga kehaeritiste odööridega seostub, on tugev emotsioon, üks primaarsetest. Evolutsiooni ajaloos märgib see instinkti, mis takistab roiskunud toidu või raibete söömist, kuid vastikust saab ka akulturatsiooni abiga sisse harjutada, nagu on juurdunud arusaam kubemekarvadest kui millestki lodevast. Olgu võrdluseks Feministeeriumis ilmunud intervjuust ehtekunstnik Timothy Veske-McMahoniga arutlus ühest autori prossist, mille valmistamiseks ta kasutas omaenese rinnakarvu ja mis tekitas vaatajate seas saginat. „See tekkis, sest inimesed olid natukene üllatunud ja samas pidid otsustama, kas nad on päri mõttega, et need on päriselt kellegi keha karvad, täpsemalt rinnakarvad. Näiteks, kui pildi peal oleks olnud minu pealae karvad või habemekarvad, oleks reaktsioon olnud teistsugune. Käekarvadest isegi mõeldakse teistmoodi kui rinnakarvadest. Sest kuidas rinnakarvu tavaliselt kogetakse? Pigem intiimses olukorras.”[7]

Puberteedieas ennustavad karvad seksi ja noor inimene kasutab karvastikumoodidega tutvumiseks kindlasti ka pornot. 2000. aastate brazilian’i trend on argielus veidi lahtumas ning asendumas tervislikuma kubemepiirkonna hügieeniga, mis tähendab vähem raseerimist, kääritööd või sootuks loomulikku puhmast – ‘80s coming back! Kubemepiirkonda säästab siivsus, kuna on sõnadetagi selge, et see on privaatne ning harva eksponeeritav. Nii ei olegi arutu eeldada, et teisel inimloomal püksis karvastikku leidub. Küll muutuvad automaatselt ebasoosituks kõik karvad, mis suspedest välja turritavad, tuharatele või, jumal hoidku, reitele hiilivad. Pornos ei paista sellist tervislikku kubet aga kuskil. Standardi järgi on näitlejad eelpuberteetiliselt paljaks lihvitud, samal ajal kui karvased armatsejad liigitatakse seksitööstuses fetiši alla, s.t normist kõrvalekalduva menüüjaotusse. Karvane on perversne, on karneval.

Standardi järgi on pornonäitlejad eelpuberteetiliselt paljaks lihvitud, samal ajal kui karvased armatsejad liigitatakse seksitööstuses fetiši alla, s.t normist kõrvalekalduva menüüjaotusse.

Ehk võivad moega kaasas käivad rõõm ja vaimustus uudsuse üle osutuda sama produktiivseteks, kui rakendada toda entusiasmi näiteks inimkeha karuspaikade ilustamiseks. Kas siis värvimise, karvadesse lõigatud „tätoveeringute”, unibrow-aianduse või peaaegu moest kadunud vajazzle’i ehk kubemepiirkonda kaunistavate karvamustrite ja sädelevate kivikestega. Karuspaigad võiksid saada maagilisteks talismanideks, mis aitavad töötada läbi traumat, mille tagajärjel on saanud karvailu ideaaliks valge ja paljas, sile ja noor, jõuetu ja femme, kaks ja ainult kaks erinevat sugu, üks karvane, teine sile, üks mees ja teine naine.[8] Karv on seks, mis on võrdsel määral nii nauding kui ka vastikus ja teatab tagamõtetega lähenejale: „Ettevaatlikult nüüd!”[6]

Säärekarvad

Karuspaik, mis sai moeobjektiks 20. sajandi alguses rõiva alt vabanedes. Varem polnud sellega suuremat muret, kuid läbi ihaldusväärse nailonsuka kumades omandas see üha uut ja uut tähendust. Vaid paarikümne aastaga sajandi alguses tähistati see locus nii ära, et säärte raseerimisest sai lahutamatu osa naiste igapäevarutiinist ja identiteedist. Meenub seik keskkoolist, kus mu lemmikõpetaja kandis tumedaid sukkpükse, millest paistsid läbi karvased sääred. Toona sai tema autoriteet meie, noorte naiste silmis seetõttu võimsalt vigastada. Nüüd oma võsastunud alajäsemeid vapralt piieldes püüan tabada oma pilgus internaliseeritud soorolli.

Mugavus ei ole „enese käest laskmine”. Ja loomulikult on ka inimesi, kellel ei kasva, keda ei huvita, kes on lihtsalt laisad või elavad polaaraladel.

Vabatahtliku vastuhakuga kehakarvade trendidele pistetakse rinda saavutatud stigmaga, mille päästikuid on võimalik ise ära tunda ja soovi korral vältida. Kahjuks muutuvad mõned trendid vaat et eksistentsiaalse stigma jõuväljadeks, mis tähendab, et saavad justkui kaasasündinuiks, dogmaatilisteks. Eaga kasvab mõistus ja sellega koos julgus stigmale vastu hakata. Esialgu on vajalik ja ehk heagi proovida ära kõik: depileerida, raseerida, elektrolüseerida, koloreerida, muidugi on lubatud ka mitte hoolida. Mugavus ei ole „enese käest laskmine”. Ja loomulikult on ka inimesi, kellel ei kasva, keda ei huvita, kes on lihtsalt laisad või elavad polaaraladel.

Pärast juukselõikusega naiselikkuse ja mittenaiselikkuse piiri ületamist ei ole mul kõikides situatsioonides enam võimalik naisena esineda, kuid piisab ka teadmisest, et tundes end ise lõbusa karvase cis-naisena, muutuvad kõik minu karvarituaalid ja -presentatsioonid, olgu siis karvased jalad, siilikas või keiser Wilhelmi vuntsid, mida jõuluvana käest endale kindlasti palun, samuti naiselikeks.

Varbakarvad

#Frodo, #weird, #kink, #puppies, #cosplay #jne

* Karuspaik = karva-locus

[1] How to be Human: The reason we are so scarily hairy. – NewScientist, 04.10.2017.
[2] Darwin, C. 1871. The Descent of Man.
[3] Cis – ladina keelest tõlgituna „siinpool”; cis-sooline inimene esitab enda sünnijärgset sugu.
[4] Afab – akronüüm väljendist „assigned female at birth” („sünnil naiseks tunnistatu”). Samas on akronüümi amab tähendus „assigned male at birth” („sünnil meheks tunnistatu”).
[5] Pitcher, L. 2019. Exposed armpits is the questionable new trend for 2020. – Vice, 19.12.
[6] Miller, L. 2014. Why Are We Grossed Out by Women With Armpit Hair? – The Cut, 26.06.
[7] Veske-McMahon, C. 2018. Pärlikee on päris … hetero. – Feministeerium, 23.04.
[8] Basow, S. A. 1991. The Hairless Ideal.

Kaisa Ling on loomuliku inimkarvastiku eestkõneleja. Ja palju muid asju.

Alana Proosa on fotograaf ja kunstnik, kelle loomingu fookuses on peamiselt inimese soolisus ja kehalisus. Kaisat pildistades rõõmustas ta, et tõeliselt hea on kohata kedagi, kes tundub olevat prii nendest rohketest kehalis-esteetilistest normidest ning raamistikest, mille meedia ja ühiskond on meile peale surunud.