Siseministeeriumis küpseb seadusemuudatus, mis pöörab küsitavatele riskidele osutades ümber õpirände senised põhimõtted ja mille tulemusena kaotab riik miljoneid maksutulu. Tagatipuks võib see tuua kaasa senisest tasuta kõrghariduse mudelist loobumise. 

Meedias on olnud juttu sellest, kuidas koroonaviiruse levikust tingitud liikumispiirangute tõttu ja rahva tervise kaitset silmas pidades on kolmandatest riikidest pärit tudengite Eestisse tulek raskendatud ning nad ei pruugi õppeaasta alguseks siia jõuda. Vähem on aga saanud kajastust tõsiasi, et COVID-19 varjus on siseministeerium liikunud edasi seaduseelnõuga, mis piiraks õpirände tingimusi kolmandate riikide kodanikele märksa laiemaulatuslikult. Eelnõu on seejuures vastuolus seniste lähenemistega ja plaanitavate muudatuste rakendumine võib muuta kõrgharidusmaastikku meie kõigi jaoks.

Möödunud õppeaastal õppis Eestis üle 5500 välistudengi ja neist 62% oli pärit just kolmandatest riikidest. Välisüliõpilaste osakaal kogu tudengkonnast on viimastel aastatel küll kasvanud, kuid Eestit ei saa siiski pidada ülemäära populaarseks õpirände sihtriigiks. Õppeaastal 2016/17 oli Eesti välisüliõpilaste osakaal ELi keskmisel tasemel (8%). Siseministeeriumi algatatud eelnõuga, täpsemalt välismaalaste seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadusega soovitakse piirata edaspidi muu hulgas Eestis õppivate välismaalaste töötamist ja välistudengite pereliikmetele pikaajalise viisa võimaldamist, lõpetada võõrsilt tulnud õppuritele vajaduspõhise õppetoetuse maksmine ning ühtlasi karmistada ka õpingutejärgselt Eestisse elama jäämise tingimusi.

Tudengist terroristiks

Ühelt poolt näib, et tegu on järjekordse parempopulistliku võõravihast kantud algatusega, mis tekitab avatuma maailmavaatega inimestes kummastust ja paneb küsima, millise väärtusruumiga riikide hulka Eesti soovib kuuluda. Teisalt on aga huvitav vaadata, millega põhjendab ministeerium seadusemuudatuse vajalikkust ise ning kuivõrd usutav on see laiemas kontekstis.

Eelnõust leiab julge väite, et õpingud lõpetanud välismaalastel on keeruline meie ühiskonda integreeruda, mis omakorda võib põhjustada pettumist ning viia radikaliseerumiseni.

Nimelt on eelnõu seletuskirjas välja toodud, et kavandatavate muudatustega korrastatakse Eestis ajutise viibimise, õppima asumise ja õpingutejärgselt Eestisse jäämise tingimusi elamislubade ja viisade väärkasutuse ärahoidmiseks. Eelnõust leiab muu hulgas julge väite, et õpingud lõpetanud välismaalastel on keeruline meie ühiskonda integreeruda, sageli satutakse oodatust madalama kvalifikatsiooniga tööle ja see omakorda võib põhjustada pettumist ning viia radikaliseerumiseni. Siinkohal tahaks irooniliselt küsida, mis uuringute alusel käib protsess „tudengist terroristiks” nii hõlpsalt ning kas tööturu reaalsusega kokkupuutumine ja sellest tulenev sisemine solvumine on kuidagi eriomane kolmandatest riikidest tulnutele või peaks muretsema igasuguse õpirände pärast ning jälgima ka Eesti endi üliõpilaste radikaliseerumistendentse…

Eelnõu järgi tahetakse piirata väljastpoolt ELi pärit tudengite töötamist 16 tunniga nädalas. Väidetavalt peaks meede vähendama ohtu, et välistudengid kasutavad oma õppimiseks saadud elamisluba hoopis töötamiseks. Ei saa välistada, et sellist väärkasutust võib vähesel määral esineda, kuid ka TÜ õppeprorektor Aune Valk on öelnud, et 16 töötunni piirang pole mõistlik, kuivõrd tänu töötamisele saadud lisasissetulek on välisüliõpilastele oluline ning tegelikult ei hoia ülikool oma nimekirjas nagunii kedagi, kes õpingutele ei pühendu. Kui välisüliõpilane ei täida õppekava, kaotab ta tähtajalise elamisloa ning saadetakse koduriiki tagasi.

Kõnekas on ka asjaolu, et varem on siseministeerium just välistudengite tööturul rakendamist pigem soosinud. Näiteks on olnud aastatel 2014–2020 võimalik taotleda Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondist toetusi koolitusteks ning üritusteks, mille eesmärk on tutvustada kraadiõppuritest kolmandatest riikidest välistudengitele Eesti tööturu võimalusi. Taotlusvooru juhendis rõhutatakse, et „kvalifitseeritud tööjõupuuduse probleemi lahendamisel on välistudengite värbamine ning nende tööturul rakendamine tõhusam välistööjõu värbamisest, kuivõrd välistudengitel tekib õpingute käigus harjumus siinse keskkonnaga ehk esmane kohanemine”. Seaduseelnõu valguses tundub, et see enam justkui ei kehti või kvalifitseeritud tööjõu puudusele on leitud muu imeravim, millest avalikkuses pole siiski kuulda olnud.

Lisaks potentsiaalsete töökäte rakendamata jätmisele tähendab kolmandatest riikidest pärit välistudengite töötamise piiramine ka saamata jäävat maksutulu. Nimelt selgub Statistikaameti tehtud uuringust, et õppeaastal 2018/19 maksid välisüliõpilased Eestis töötades tulu- ja sotsiaalmaksu 8 miljonit eurot. Nagu varem mainitud, on kolmandatest riikidest pärit välistudengeid meil ligi 2/3 kõigist võõrsilt pärit õppuritest, nii et võib eeldada, et kolmandatest riikidest pärit välistudengite mõju majandusele on ligikaudu sama proportsionaalne. Tegu on üsna arvestatava rahasummaga ja laekumata jääva maksutulu küsimuse on seaduseelnõu menetlemise käigus tõstatanud ka Kaubandus-Tööstuskoda, kes ei pea välistudengite tööaja piiramist mõttekaks.

Olematu probleemi lahendamine

Vähe sellest, et kolmandatest riikidest pärit üliõpilaste töötamist tahetakse keerulisemaks muuta nende õpingute ajal, siseministeerium soovib kehtestada rangemad nõuded ka hariduse omandamise järel Eestisse jäämiseks. Kui praegu võib äsja kooli lõpetanud välistudeng taotleda lühiajalist elamisluba töötamiseks ja talle ei pea maksma erinevalt teistest välismaalastest Eesti keskmist palka, siis seadusemuudatuse jõustudes see vaheetapp kaoks ning võõrsilt pärit ja siin kooli lõpetanud vilistlane peaks hakkama saama töökohal kohe vähemalt keskmist palka. Just nii välditakse ministeeriumi sõnul radikaliseerumist.

Õppeaastal 2018/19 maksid välisüliõpilased Eestis töötades tulu- ja sotsiaalmaksu 8 miljonit eurot.

Samuti loodavad eelnõu koostajad, et palganõude kehtestamine soodustab kraadi omandanud ja Eestisse jääda soovivate välismaalaste tööle asumist oma õpitud erialal ja eeskätt valdkondades, kus meil on puudus kõrgharitud spetsialistidest. Seletuskirjas öeldakse selgelt, et „arvutiteaduste erialal kõrghariduse omandanu saaks sellisel juhul tööd pigem infotehnoloogia- ja sideettevõtetes, mitte nt toidupoes või toitlustusasutuses teenindajana”. Statistikaameti 2019. aasta uuringust selgub aga, et Eestisse tööle jäävate välisüliõpilaste osakaal on suurim (õppeaastal 2017/18 lõpetanute puhul) IKT- ning tehnikavaldkonnas ja IKT välistudengitest vilistlaste keskmine teenitud tulu on kõrgeim. Seega lahendaks seadusemuudatus probleemi, mida reaalsuses sisuliselt ei eksisteeri.

Nagu öeldud, soovib siseministeerium lisaks töötamise piiramisele karmistada ka kolmandatest riikidest pärit välistudengite pereliikmetele pikaajaliste viisade andmist. Eelnõu seletuskirja kohaselt on ajutine pereränne toonud kaasa koormuse suurenemise avalikele teenustele ning tekitab seeläbi lisakulu. Näitena esitatakse seejuures haridusvaldkond, kus KOVidele tekkis 2019. aastal Eestis pikaajalise viisa alusel viibinud laste koolitamisega lisakulu vähemalt 100 000 eurot. Kui võrrelda seda välistudengite töötamisest saadava maksutuluga, on tegu aga silmapaistvalt väikese summaga, mis ei tohiks õigustada pereliikmete üksteisest lahutamist.

Kannapööre talendipoliitikas

2016. aastal võeti ELis vastu nn tudengite ja teadlaste direktiiv, mis puudutab muu hulgas kolmandate riikide kodanike õpinguid ja seab üheks eesmärgiks neist riikidest pärit tudengite õpingutejärgse „kinnihoidmise” (retention). Ka „Eesti kõrghariduse rahvusvahelise tutvustamise strateegia 2015–2020” ühe alaeesmärgina on sõnastatud soov saavutada olukord, „kus Eestis õppiv välisüliõpilane panustaks Eesti majanduse ja ühiskonna arengusse pikemaajaliselt ning enam kui üksnes meie kõrgharidusmaastiku rahvusvahelisemaks muutmise näol”.

2018. aasta seisuga olime võtnud eeskujulikult kasutusse pea kõik stiimulid, mida on teisteski ELi riikides retention’i soodustamiseks rakendatud: Eesti haridusasutuse lõpetanud kolmanda riigi kodanikele kehtib lihtsustatud töö- ja ettevõtluslubade kord, eksisteerivad madalamad palganõuded ning neil on piiranguteta ligipääs tööturule. Rakendatud on ka täiendavaid stiimuleid, nagu kolmandatest riikidest pärit välistudengite väljaarvamine sisserändekvoodist. Tollal lubati välisüliõpilastel jääda pärast õpingute lõppemist riiki kuni 183 päevaks, kuid seda perioodi pikendati direktiivi üle võttes üheksa kuuni.

Ingliskeelsetel kavadel õppivate välistudengite õppemaksu vähenemine tähendab, et alarahastatud kõrgharidusvaldkonnas tuleb uuesti päevakorda (vähemalt osaline) tasuline õpe.

Eesti kui klassikaline nüüdisaja Euroopa riik, mida iseloomustab rahvastiku vananemine, (kvalifitseeritud) töökäte puudus ja sellest tulenev heaolusüsteemide jätkusuutmatus, ei saa lubada endale inimkapitali raiskamist, mistõttu retention on tegevussuund, mis peaks saama sarnaselt teiste edukate ELi riikidega osaks ka meie talendipoliitikast. Siseministeeriumi praeguseid kavatsusi vaadates aga näib, et pigem pööratakse tagasi kõik vastava valdkonna poliitikameetmed ning ministri taktikepi all ujutakse isepäiselt vastuvoolu, mõtlemata pikemale perspektiivile.

Ees terendab tasuline kõrgharidus

Ei saa unustada sedagi, et planeeritav seadusemuudatus ei mõjuta ainuüksi välismaalt siia õppima tulla soovijaid, vaid võimalik, et ka kohalikke tulevasi üliõpilasi. Kui praegu on eestikeelsetel õppekavadel täismahus õppides kõrghariduse omandamine tasuta, siis olukorras, kus niigi alarahastatud kõrgharidusvaldkond jääb ilma ka ingliskeelsetel kavadel õppivate välistudengite õppemaksust, ei kõla hoiatused taas tasuliseks muutuvast kõrgharidusest enam sugugi ulmelistena. TÜ puhul on välja toodud, et kolmandate riikide esmakursuslastest tudengite riiki mittelubamine tähendaks ülikooli eelarves ca poolemiljonilist auku, TalTechis õppivad ligikaudu tuhat välistudengit maksavad õppemaksu kokku umbes 2,5 miljonit eurot. Ilmselgelt on tegu suurusjärkudega, mille niisama korstnasse kirjutamist ei saa meie ülikoolid endile lubada, ja tuleb leida viis puudujääkide kompenseerimiseks. Kui võtta arvesse niigi keerulisemaks muutuvat majanduslikku seisu, oleks naiivne tõsimeeli uskuda, et riik lähiaastatel lõpuks kõrgharidusse senisest rohkem ressursse panustab. Lisavahenditeta ei jäägi aga ilmselt lõpuks üle muud kui pöörduda tagasi (vähemalt osaliselt) tasulise õppe juurde, mis ampsaks seega osa iga siinse õppida sooviva noore rahakotist.

Seaduseelnõu on saanud seni küll üsna vähe avalikku tähelepanu, ent vastuseisu sellele on avaldanud paljud olulised sidusrühmad, nagu Eesti Üliõpilaskondade Liit, SA Archimedes ja ka eespool nimetatud Kaubandus-Tööstuskoda. Mitmete muudatuste suhtes on skeptiline ka haridus- ja teadusministeerium. Arvestades kõiki vastuolusid seniste poliitikate ja lähenemistega, mida planeeritavad seadusemuudatused endas kätkevad, ning asjaolu, et eelnõuga ei lahendata reaalseid probleeme, pole reaktsioonid muidugi eriti üllatavad. Kahtlusi ei vähenda seegi, et siseministeeriumi väitel pole eelnõu aluseks olevad ministeeriumi allasutuste koostatud analüüsid ja mõjuhinnangud avalikud. Kellele on vähegi oluline hea seadusloome ning Eesti kõrgharidusmaastikul toimuv, sel tasub muudatuste menetlemisel silma peal hoida ja ehk kiigata ka lehele rahvaalgatus.ee, kus kogutakse allkirju, et püsiks välistudengite ja -töötajate võimalus Eestis õppida ning töötada.

Marleen Allemannil on magistrikraad politoloogias ja ta kirjutab aeg-ajalt meedias ühiskondlikel teemadel. Ta on tööalaselt seotud Tallinna Ülikooliga, kuid esitab selles artiklis vaid isiklikke seisukohti.