Marmormaze ei püüa oma teisel albumil kedagi jäljendada ega sabas sörkida, vaid mängib häbitult oma reeglite järgi.

★★★★☆

Mõneti jookseb juhe Marmormaze’i teist albumit kuulates kokku: miks keegi sellest plaadist ei räägi? See on 2022. aasta vaimus popmuusika, moodne ja hulljulge, piiriülene ja isegi küllalt rahvusvaheline. Kui sooloalbum „All Plugs Go To Heaven” oli võimas energiapomm, kuid selgelt magamistoaproduktsioon, siis „From the Mouth of Madness” kõlab lausa ootamatult lihvitult. Ei-ei, Marmormaze pole mingi steriilselt pakendatud popprodukt, vaid punkiv, räuskav, mässav tüüp, kes teab seejuures väga täpselt, mida ta teha tahab. 

Muusikaliselt oskab ta samas jätta väga hästi mulje, et tema looming on taltsutamatu fluidum. Emoräpp muundub ootamatult deep house’iks, siis välgatab kuskilt õrn diskopäike, aga mattub hetk hiljem jõmikate bassilaviinide alla. Kas me võime öelda, et Marmormaze on räppar? Vägisi tahaks, kuid see tundub lihtsustus ja liigne defineerimine. Tema essents on kusagil mujal, pigem hoopis hüperpopi suunal, kuid selleks on tema looming samuti liiga puhas ja sirgjooneline. Hüperit temas samas on – ühes loos võivad saada kokku 90ndad, 00ndad ja tulevikupopp, see pole mingi probleem.

Kõige enam meenutab „From the Mouth of Madness” üllataval kombel nüüdseks laiali läinud boyband’i Brockhampton – see on loll nimi, tegelikult olid nad ikkagi sõge räpibande –, kes ei kartnud samuti läbi žanrite ja ajastute tuhiseda, olla ühel hetkel kriipivalt pateetiline, aga lüüa siis järsku tantsurusikas läbi seina. Sama mulje jääb Marmormaze’i kuulates: kõik on võimalik ja iga järgmine lugu on üllatus, kõigeks peab valmis olema.