Elementaarne rõõm Mart Avi uue kauamängitava üle on minus nüüdseks ca pool kuud asu otsinud ja „Humanista” juba aasta parimaks plaadiks kinnitanud, kuid loodetavasti jätkab teos praegu, mitme kuu ja aasta pärast endiselt enda ümberleiutamist.

Tavaliselt, kui kohtuvad artisti vaade teosest ja kuulaja süütu kõrv, on tulem kas hea või halb. Mart Avi muusikaga lisanduvad tunded on ärevus, vabanemine ja eufooria. Kõik läbisegi.

„Humanista” algab tõeliselt hea postpopihõngulise looga „The Visitor”, mis kaunisti kaasa tõmbab ja millele on haagitud targalt järele leevendav „Newman”. Järgnevad ürgse lokomotiivi hingeldused ja liigutav tujumuutus „Kupe” lõpus. „Digital Glass Dream” ja „V&B” kinnistavad kõigile pähe Mart Avi hääle loomuliku kaja ja fantoom-crooner’i tämbri. „Automatonis” domineerivad abrasiivsed sõjasarved, häiritud sonimine, eri rütmidesse sukeldumine ja itaalia artisti Clap! Clap! meenutav väetantsulõik. Step sequencer kannab koos emakeelega sisse loo „Võõras Linnas (Hic Svnt)” ning parima pala valimisel tegi puhta töö „Sanctuary Trek” – Grus grus’i hüüded ja läbi loo täpipealt tabatud vibrato rebivad transsi.

Mart Avi maailma ääreni (ja veel edasi) lai ampluaa jätkab kasvamist ja õppimist. Pürgimist sinna, kuhu teab teed vaid tema. Hoolega valminud muusika, millel on sooja hoolitsuse jälg küljes. „Humanista” on hingelt dekaadi üks eepilisimaid teoseid.