Raske on aimata disainmaskide taha varjunud inimeste emotsioone, reaktsioone, vihjeks vaid silmanurkades ilmnevad varesejalad, kehahoiak, kolme kihi taha kaduv häälekõla.

★★★★☆

Õnneks loob Avicorpi CEO oma muusikaga meeldiva fooni või liitreaalsuse, mille saatel maskitagustele huvitavaid elulugusid välja mõelda, rongiaknast mööduvale hallile ja paratamatule maastikule värve juurde kruttida või tühjadel tänavatel drift’ida. Mõnes mõttes tundub mulle, et Mart ise on ühe maski maha tõmmanud, mis õõtsub kuskil raagus oksa küljes varese valvsa pilgu all. Nimelt selle vastuvoolu ujuva persona maski, mis üritas kuulajat püüdlikult tumedatele alleedele tõmmata, eksitada, väsitada – justkui teoses „1984”. Nüüd uitab ta palju peenekoelisematel radadel, jagades vahelduseks midagi, mis mõjub massidele kui uimasti „Heast uuest ilmast”. Muusika kui õrn sinine suhkruvatt, mis tuulepuhangul end taevasse kleebib ja vaikselt taas keelele tilgub – magus ja doseeritud.

Tagasi on tuttavlikud segatehnikas heliafäärid, aga seekord on pintslitõmbed vaoshoitumad ja täpsemad – pastelsete toonide vahele eksib nii mõnigi kaalutletud vääratus, tindilaik või uitemotsioon, ükski neist ei tõmba aga rajalt maha, vaid rikastab teekonda. Teos moodustab omamoodi igavikulise ringi, meelitades kuulajat kohe uuele auraalsete artefaktide avastusrännakule, mida see mikrokosmos eneses kindlasti peidab. Tore on tõsiasi, et see maailm on saadaval ka lapikul, vinüüli kujul, mis ajaga samuti endasse üha uusi krabinaid talletab. Lõpetuseks meenub mulle video, kus üks pianist mängib keset kaunist loodust vanale elevandile Debussyd. Mõnes mõttes olen „Vega Never Setsi” kuulates nagu see elevant, silmad rähma täis, ent ometi rahul.