Uinak on puhkuse kui kategooria väikseim üksus. Selleks pole vaja ei raha ega ka kuigi palju aega, vaid natuke harjumust ja tukastamisega kaasnevat rahulolu.

Aleksander Tsapovi uinakumõtted Nõmme aedlinnast

Vihkasin teadlikus lapsepõlves uinakut nagu ilmselt suurem osa lasteaias uinakut tegema sunnitud lastest. Kui nägin vanemaid sugulasi tukastamas, valdas mind alati arusaamatus, milleks küll tegeleda sellise tobedusega. Kui juhtusin siiski lõuna ajal magama jääma, valdas mind pärast ärkamist kerge paaniline FOMO, et just nüüd ja praegu toimus midagi väga olulist, millest ma oma rumala une tõttu ilma jäin. Ometigi tekkis ka mul enesel täiskasvanuna suur kiindumus uinakusse ehk power nap’i. FOMO asendus JOMOga, hirm ilmajäämise pärast asendus naudinguga rahulikust eemalolekust. Uinak võib olla privaatne (kodune sfäär) või kõigile nähtav (avalik sfäär). Kui rannas, pargis või transpordivahendis on uinak justkui sallitud, sest need pole produktiivse eesmärgiga kohad, siis töökohal või teatris (aktiivne nauding) on uinak stigmatiseeritud ja seotud justkui laiskusega. Ometigi on kinod ja teatrid suurepärased kohad magamiseks – pimendatud ruum, suhteliselt mugavad istmed, üldiselt ohutud naabrid jne. Olen maganud kinos osaliselt ilmselt kõigi Tarkovski filmide ajal ja see vahepealne olek, mis tukkudes tekib, on lisanud nendele kogemustele meeldejäävat psühhedeelset efekti. Kultuuriuinak ongi omaette kategooria tukastamise kunstis – Kanuti Gildi SAAL, STL, Arvo Pärdi Keskus, Kino Sõprus jt jäävad alatiseks seotuks ka mälestustega ühest või teisest uinakust. Aga iga kord mõtlen ka, et ei tea, kas pannakse pahaks, et kultuuritoimetaja sedasi silma looja laseb. Las panevad, uinak läheb ikka edasi.

Kinod ja teatrid on suurepärased kohad magamiseks – pimendatud ruum, suhteliselt mugavad istmed ja üldiselt ohutud naabrid.

Kõige magusam uinakuaeg on kusagil kella kahe ja viie vahel. Liiga hiline tukastamine võib ööune rikkuda. Ideaalne pikkus on individuaalne, aga mulle on sobilik 20–40 minutit. Teadlaste sõnul on optimaalne kuskil 10–20 minutit, peamine on vältida sügavasse unne sattumist. Kognitiivne restart, mis uinakuga kaasneb, on küllaltki sõltuvust tekitav. Kui oled seda juba mekkida saanud, siis võid muidugi muutuda ka uinakute orjaks. Eesti kontorites ja avalikus ruumis sisuliselt tegelikult pole kohti, kus uinakut teha. Rand, park ja ühistransport on praktiliselt ainsad võimalused ja esimesed kaks ka teatud tingimustel vaid lühikeseks perioodiks. Kuigi uinakul ja magamisel on poliitiline mõõde – puhkus kui taastumine, et jälle produktiivne olla –, siis tegelikkuses on maailma pöörlemisest eemaldumise naudinguline tasand isiklikult märksa olulisem. Uinak on autonoomne ja jagamatu elevandiluust torn, omalaadi mikroeksiil ümbritsevast saginast.

Kuigi uinakul ja magamisel on poliitiline mõõde, siis tegelikkuses on maailma pöörlemisest eemaldumise naudinguline tasand isiklikult märksa olulisem.

Koroonaepideemial ei ole eriti plusse, mida tahaks välja tuua, aga on vähemalt üks. Kuna lennureisidel on nüüd maskikandmise nõue, muudab see lennukiuinaku hoopis mugavamaks. Kui lennukis poolpüstises asendis magama jääda, valdab mind alati ebamugavus, et kas mul on äkki loll ilme, suu lahti või tatt suunurgast tilkumas. Magav inimene kaotab oma sotsiaalse fassaadi ja magava inimese vaatamises on midagi väga isiklikku. Maski kandes on see mure murtud – suu võib lahti olla, ilmet ei näe ja kui ila peaks suunurgast tilkuma, siis mask püüab selle kinni. Mask ise on normaliseeritud ja selle kandmine muudab ka avalikus kohas võõraste pilkude all magamise kuidagi privaatsemaks.

Jonathan Crary kirjutab oma 2013. aasta raamatus „24/7 Late Capitalism and the Ends of Sleep”, kuidas unest on saanud kapitalismi jaoks viimane horisont, mida anastada. Meie ärkvelolek on täidetud lõputute stiilis osta-müü-naudi-tegutse-reisi-arene kutsungitega ja uni on teoreetiliselt veel koht, kus meid kätte ei saa. Veel! Sedasi mõeldes muutub ka iga lõunauinak poliitiliseks aktiks, mille käigus me juhtme enda kuklast välja tõmbame ja ukse sissetungijate eest lukku paneme. Seega, mis muud kui kõikide maade tukastajad ühinegem!

Mart Juure uinakumõtted Pühajärve rannast

Minul on uinakukomme pärit lapsepõlvekodust. Me elasime maal ja kõik, kellel see vähegi võimalik oli, magasid pärast lõunat, uinak ongi maainimeste komme. Kui on näiteks palav keskpäev, siis ükski arukas inimene põllule ei lähe. Linnainimeste elurütm on teine, kui sa oled kontoris üheksast viieni tööl, siis sa ju magada ei saa. Ja kui saad, siis seda ei mõisteta. Ema ja isa tööpäeval alati tukastada ei saanud, aga vanaemad magasid raudselt. Minu jaoks oli loomulik, et pärast lõunat visati pikali ja pikutati. Paljud inimesed, kes kuulevad, et ma magan päeval, on kas üllatunud, naeravad või ilmutavad mõistmatust. Aga see on väga kasulik harjumus, sest see poolitab päeva ja teeb selle teise poole uueks. Sul oleks justkui kaks hommikut päevas. Mina joon alati pärast lõunast uinakut kohvi, pikutan voodis ja loen midagi või kuulan muusikat. Päevane uni ei ole kuigi pikk, kusagil 15–20 minutit, mitte rohkem. Kella ma helisema ei pane, organism kuidagi ise teab, et see ei ole öine uinak. Kui pean õhtul või öösel minema diskot tegema, siis magan kaks korda päevas – lõuna ajal ja hilisemal õhtutunnil ka. Tavaliselt on uinak pärast lõunasööki. Kui hommikused toimetused on tehtud, siis võtad mõnusalt asendi sisse, vaatad, mida on maailmas uudiste vallas juhtunud ja kes on mida Instagrami üles pannud. Vaatad rahulolevalt selle lusti ära ja vajud meeldivasse unne. Ma olen sattunud elus palju kokku inimestega, kes päeval magavad. Kui kell on kuskil kolm, siis ma tean, et ma ei hakka Peetrile praegu helistama, sest ta magab. Andrus ka magab mingil ajal ja ainus, kes on valvsalt üleval, on Tõnis, aga tema magab jällegi hommikul kauem.

Me elasime maal ja kõik, kellel see vähegi võimalik oli, magasid pärast lõunat, uinak ongi maainimeste komme.

Olen ka kultuuriüritustel magama jäänud. See on ausalt öeldes piinlik, aga mis teha, elu on elu ja ega ma pole ainus, kes magama jääb. Keskkond on meeldiv ja ebamugavas kohas ju magama ei jääks. See pole mingi häbiplekk ei kinole ega teatrile. Jaan Ruus läks ikka kinno, istus maha ja kui film pihta hakkas, jäi magama, magas terve filmi ja kirjutas briljantseid arvustusi. Eri Klas oli selline inimene vanemas eas, et tuli ja istus maha, jäi tukkuma ja pärast pidas hiilgava kõne, milles ta analüüsis väga asjatundlikult ja täpselt rolle, laulusooritusi ja orkestripartiid. Magamine ei seganud absoluutselt oma töö tegemist kõrgel tasemel. Motörheadi Lemmy mälestustes oli tore kild, kuidas ta oli mingil Black Sabbathi tuuril soojendaja. Lemmy meelest oli õudselt veider ja kummaline Black Sabbathi kontserdieelne rituaal. Neil oli lava taga vaikne pime ruum, kus Sabbathi tüübid tund aega enne kontserti pikali heitsid ja nagu liblikad kookonis pool tundi või tunnikese magasid, siis tõusid ülesse ja läksid lavale esinema. Lemmy jaoks oli see täiesti arusaamatu.

Uinaku kauge kuma on tegelikult kõigi kontorites töötavate inimeste lõunasöögijärgsetes unelevates lausungites: „Ohh, küll oleks hea, kui büroos või kontoris oleks voodi.”

Mul pole magamisega seoses FOMOt kunagi olnud, aga see ilmajäämise tunne ongi ilmselt iseloomulik noortele, kes maailmaelu väga hästi ei mõista. Arvatakse, et kusagil, kus mind ei ole, toimub midagi olulist ja huvitavat. Ja siis on soov olla seal ebamäärases kohas, kus see oluline või huvitav asi toimub. Kui sa saad natuke vanemaks, siis taipad, et see huvitavus või olulisus on sinu endaga kaasas. See on maailmataju küsimus.

Kui tähelepanelik olla, siis uinak on väga sage jututeema ja see võib kodudes ka pingeid tekitada. Magajaid mõistetakse vahel valesti. „Mis mõttes sa magad praegu, kuda, misasja?” Uinaku kauge kuma on tegelikult kõigi kontorites töötavate inimeste lõunasöögijärgsetes unelevates lausungites: „Ohh, küll oleks hea, kui büroos või kontoris oleks voodi.” Kõigil on see soov, aga elu seda kahjuks kõigile ei võimalda. Nüüd ollakse rohkem kodukontoris, ehk need harjumused muutuvad ja tekivad võimalused tukastamiseks. Juhul muidugi, kui kodused juhet kokku ei lase ega hakka prõmmides nõudma, et misasja, marss ülesse!

Mart Juur on uinakute aficionado.