Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

See mõte teeb mulle siiani nalja, kuigi olen olnud millegi juht vist juba 1990. aastate keskpaigast. Kärkiv alfaisane, kes hommikul kodust väljudes algatuseks koerale jalaga annab nagu Bidstrupil, ma vist küll ei ole. Ilmselt arvavad endast nii kõik, ka tõelised möirgajad, kuid elu on näidanud, et ükskõik mille saavutamiseks on tõhusamaid meetodeid kui alluvatele pealehüppamine. Kuigi, et kõik ausalt ära rääkida, ükskord olen tõesti sel moel käitunud.

Olin paarkümmend aastat tagasi seotud Nõmmel Elmar Lohu projekteeritud Tiidemannide villa kohandamisega riigikantselei esindushooneks. Avastasin ükspäev, et algne eestiaegne päris kena sepistatud jalgvärav on kadunud. Võtsin siis kogu oma ülbuse kokku, tõmbasin ehitajate soojaku ukse lahti ja müristasin sinna sisse, nagu olin näinud ehitusplatsidel räägitavat, küll iga sõna tagant ilma täiteroppuseta, sest seda ma ei valda, et kus on jalgvärav. Järgnes haudvaikus, ent nädala pärast helistas ehitusjuht, et värav on tagasi. Selle olevat üks Pärnust pärit ehitusmees tõepoolest ära hiivanud ja jõudnud juba kodus saunapõrandasse armatuuriks valada. Mees olevat mitu päeva betooni lõhkunud, et see kätte saada. Seega kandis mu eneseületus vilja ja juhtimisstiil tuleb valida kontekstipõhiselt.

Selge, et võim hakkab pähe ja rikub inimest, kes ise aru ei saa, kui kaugel protsess juba on. Olen sageli kohmetu, eriti nüüd rektorina, kui mu sõnu kuulatakse tähelepanelikult ja vastu ei söandata midagi kosta. See muudab ettevaatlikuks. Kas tõesti asjad ongi nii, nagu mulle vaid praegu paistis? Kui sõnu kohe lõplikena võetakse, ei julge suurt midagi öeldagi. Õnneks on EKA rektoraadis ja valitsuses inimesed, rääkimata kunstiteadlastest kolleegidest, tunduvalt vähem aupaklikud, st rohkem mõistlikud, seisavad alati oma tõe eest, ja meil võivad arutlused päris tuliseks minna. Usun, et teiste ärakuulamine, neil oma mõtetes selgusele jõuda laskmine on üks parimaid juhtimispraktikaid.

Võimalik, et mees- ja naisjuhtidel on erinev juhtimisstiil, kuid ma ei oska soopõhiseid erisusi välja tuua. Kunstimaailmas tegutsemise tõttu on mul olnud palju naisülemusi, kellest kõik peale ühe on väga toredad inimesed nagu ka kogetud meesülemused. Tavaliselt naiste süüks pandavat ussitamist olen kohanud meeste seas rohkemgi. Kui rektor Jaak Kangilaski kutsus mind 1992. aastal EKAsse kunstiteaduse instituuti üles ehitama, õpetas ta mulle möödaminnes paar elementaarset juhtimisvõtet ja need on siiani töötanud. Olen läbinud nüüdseks ka juhtimisalaseid koolitusi, millest on ehk midagi ka külge jäänud, kuid peamiselt tegutsen sisetunde järgi. Pead lihtsalt enam-vähem tasakaalus inimene olema ja kõiki võrdselt kohtlema. Karta on, et EKA tüüpi asutuses juhiks õppinut ei võetaks tõsiselt, sest sind kuulatakse ikka selle pärast, mida sa oma erialal tegelikult korda oled saatnud.