Lõviosa eesti muusikast ei ole täna võimalik netist ei osta ega kuulata. Kui meie muusikapärand ei jõua voogedastusplatvormidele, siis ei ole seda tulevikus olemas.

Eesti rahvuslik eneseteadvus ja kultuuriline minapilt on läbi aegade olnud tihedalt seotud muusikaga. Jakob Hurt ja Matthias Johann Eisen käivitasid 19. sajandil ülemaalise kogumiskampaania, mille tulemusel on meie miljoni elanikuga rahval maailma suuremaid pärimusmuusika ja rahvaluulekogusid. Rahvusliku ärkamisliikumise esimesteks suuremateks massiüritusteks olid laulupeod. Me nimetasime oma iseseisvuse taastamise „laulvaks revolutsiooniks“. Arvo Pärt on enim esitatud elav helilooja maailmas. Seda nimekirja võib jätkata lõputult. Aga ometi – ja paradoksaalselt – on enamus sellest määratust pärandist meile kättesaamatu. Suletud fonoteekides luku taga, enamus sellest ERRis. Lõviosa eesti muusikast ei ole täna võimalik netist ei osta ega kuulata.

Esimesed helisalvestused Eestis tehti vaharullidele. Esimene teadaolev eesti muusikaga heliplaat salvestati aastal 1901 Peterburis. Veidral kombel on selleks hoopis skulptorina tuntud August Weizenbergi pala „Paistab sügisel ka päikene“, juudi-vene tenori Mihhail Goltissoni esituses. Heliplaatide kõrval ja järel on muusikat salvestatud lintidele, kassettidele, CDle ja paljudele teistele seadmetele. Iga üleminek on toonud kaasa katkestuse, kogu senine varasalv on tulnud viia uude formaati. Aga kõige suurem katkestus eesti muusikaloos on interneti tuleku järel tekkinud voogedastus. Valdav osa meie muusikapärandist on jäänud füüsilistele helikandjatele või failidena fonoteekidesse, millele puudub ligipääs üle interneti. See suur värav, mille kaudu me täna oma igapäevast infot ammutame – ekraaniga nutiseadmed – on eesti muusikapärandi osas lukus.

Digitarbijaist -loojaiks

Maailma üks tuntumaid mäluteadlasi, eestlane Endel Tulving, on sedastanud hüpoteesi, et kui varases eas puudub lapsel kokkupuude mõne semantilise süsteemi osaga, on tal seda hilisemas eas väga keeruline omandada. Lihtsamalt öeldes, mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Saaremaa lapsel, kes ei kuule lapsepõlves õ tähte, on seda hilisemas elus väga raske hääldama hakata. Lapsel, kes kasvab üles ilma emakeelse muusikata, on väga keeruline seda kunagi ise tegema hakata. Me oleme oma rahvuskultuuri tooli alt endalegi märkamatult ära võtnud ühe jala ja ei pane seda isegi tähele.

2020 on digikultuuri teema-aasta. Üks suuremaid eesmärke, mis me oleme endale seadnud, on aidata kaasa laste digitaalse loovuse arendamisele. Et meie järeltulevad põlvkonnad ei oleks ainult digitarbijad, vaid ka digiloojad. Digiloome, nagu iga looming, koosneb olemasoleva teadmise ja kogemuse uuenduslikust edasiarendusest, remiksist, uuskasutusest, jupphaaval lisamisest. Kui meie muusikapärandi korpus on tervikuna suures osas kättesaamatu, ei ole sellele võimalik midagi lisada, remikisida ega uuesti kasutada. Meie lapsed peavad alustama nullist ja see nullpunkt ei asu eesti kultuuriväljas. See on suure tõenäosusega ingliskeelne ja suurkorpratsioonide toode.

Ansambel Apelsin andis 1981. aastal välja oma teise plaadi, mis võib olla ühe suurema levikuga Eesti muusika helikandja maailmas. Tõnu Aare, enamuse lugude kaasautor, ei teadnud isegi, kas plaati müüdi üks miljon koopiat või enamgi. Honorari maksti Apelsinile selle eest kokku 26 rubla. Aastal 2015 andsid Daniel Levi Viinalass ja ansambel Cartoon välja loo „On and On“, mida on YouTubeis kuulatud üle 375 miljoni korra ehk mitukümmend korda enam kui müüdi Apelsini plaati. Pole selgemat tõendust, et kui meie muusikapärand ei jõua voogedastusplatvormidele, siis ei ole seda tulevikus olemas.

Niisiis, minu ettepanek selle ärahoidmiseks on järgmine – investeerime pisut raha, aega ja energiat sellesse, et läbi sorteerida ja metaandetega varustada meie suured fonoteegid, milles on failidena salvestatud suur osa eesti muusikapärandist. Investeerime sellesse, et teha see kõigile kättesaadavaks voogedastuses paari klikiga, kas ERRi portaalides või voogedastusplatvormidel. Paarisaja tuhande eesti salvestatud muusikapala kättesaadavaks tegemine maksab vähem kui üks miljon eurot. Anname meie autoritele ja esitajatele võimaluse oma loomingu eest väärilist tasu saada. Teeme selle investeeringu, et meie lapsed kasvaks digiloojateks, mitte ainult digitarbijateks.

Artikkel põhineb Martin Aadamsoo üritusel TEDxTallinn peetud kõnel.

Martin Aadamsoo on digikultuuriaasta 2020 juht.