Lühifilmide ja animatsiooni festival PÖFF Shorts jätkab Pimedate Ööde filmifestivali traditsiooniga tõsta esile Eesti animarežissööride loomingut. Tänavu on fookus seatud kunstnikule ja animaatorile Mati Kütile.

Aastal 1947 Tallinnas sündinud Mati Küti eredaim lapsepõlvemälestus on see, kui ta teatas oma vanematele, et tahab saada kunstnikuks. Peres tekitas see hämmingut. Nad küsisid: „Miks? Miks sa seda peaks tahtma?”. Enamasti ei saadud sellest aru. Ühel päeval jättis ta oma kunstilised püüdlused kõrvale ja läks õppima energeetikat, kuid see tee jäi lühikeseks. „Ma ei tundnud end seal hästi,” ütleb ta. „Kord soovitas üks kunstiõpetaja mul kursus avada ja mõnda aega maalimist õpetada. Pärast seda ei tahtnud ma tõesti enam tagasi energeetika juurde minna.” Niisiis loobus ta energeetikaõpingutest ja sukeldus animatsioonimaailma.

Mati Küti loomingut võib iseloomustada sõnaga sürreaalne. Kui küsisin Kütilt, kust ta inspiratsiooni ammutab, vastas mees, et suur osa tema filmide kujunditest on pärit unenägudest. „Mul on märkmik, kuhu neid üles kirjutan,” ütleb ta. „Paljud mu unenäod on põgenemisest, neis pole värve ning ma ei kuule kedagi rääkimas.” Suur osa Küti loomingust on tumedates värvitoonides ega kasuta mõtte edasi andmiseks traditsioonilist dialoogi. Filmid nagu „Une instituut” ja „Substantia stellaris” peegeldavad tema sünget unemaailma. „Ma usun, et unenägudel on tähendus, sest kuigi mõnikord hommikuti ärgates sa neid ei mäleta, võivad nad päeva jooksul meenuma hakata. Unenäod ei kao kuskile.”

Unenägude päevavalgele toomine ja nendega kunstiteose loomisel töötamine tähendab tuua päevavalgele meie enda elukogemuse tõeline, sügav ja individuaalne olemus. Film „Põrandaalune” näitab meile elu erinevaid kihte – lineaarset ja käegakatsutavat pealispinda ning täiesti teistsugust maailma, mis eksisteerib selle all ja pakatab absurdist.

See ongi see maailm, kuhu Kütt maalides jõuda püüab. „Oma filmides plaanin kõike ette, sest töötan paljude inimestega koos, aga maalides ma tihti lihtsalt alustan – teen lõuendile täpi ega tea, kuhu sealt edasi liigun. Vahel tekib idee mul juba peas nagu palavik, aga tavaliselt ma lihtsalt hakkan pihta.”

Küti maalid on värvilised, kummalised ning tundub, nagu leiaks ta tõelise vabaduse ja eneseväljenduse just maalikunstis. „Kui sa maalid, siis ei seisa produtsent sul selja taga ega ütle, kuhu värvi peaks lisama või millist tooni peaks kasutama… Mõnes mõttes sobib see hästi ka mu filmitegemisega.” Lisaks sellele, et filmi tegemine on maalimisele hea väljund ja vastupidine protsess, kasutab ta enda maale ka oma animatsioonide taustal või inspireerivad need lausa mõne tema filmi sündi.

Küti filmid on tihti üsnagi sünged ning tema arvates on hädavajalik, et kunst kujutaks ka meie eludes valitsevat pimedust. „Päike ei saa kogu aeg paista,” sõnab ta. „Kui režissöör puudutab nii-öelda kuu pimedamat poolt, on väga selge, mida ta sellega öelda tahab.” Pimeduse kaudu saavad kunstnikud esile tuua jõude, millele me allutatud oleme, ja visata nalja ühiskonna kummaliste reeglite ning nende järgimise üle. Hea näide on Küti film „Sprott võtmas päikest”, mis räägib loo mehest, kes pärast oma materialistlike soovide täitumist kannatab. „(Mu filmid) peegeldavad maailma minu ümber. Mõnikord on päris maailm palju kohutavam kui õudusfilmid, aga ma üritan ka huumorimeelt säilitada, on väga oluline seda mitte kaotada,” ütleb Kütt.

Ainulaadse energia ja kummalise visuaali tõttu on paljudel Mati Küti loomingut raske mõista. Ent Kütt ei näe probleemi: „Mulle meeldib looming, millest on raske aru saada. Sa näed ja püüad vastuseid leida … Ja kui leiad, oled sellest midagi õppinud.” Kütti huvitab kõige enam, kuidas kunst sümboliseerib inimlikkust ja seda, mis meid üksteisest eristab. „Kunstniku stiili peaks vaatama loomingu pealmise kihina, siis on näha mingit uut vaatenurka,” seletab ta. Kui oleme vabad välimistest ja sisemistest pingetest, suudame Küti sõnul luua midagi, mis on inimkonna ehe peegeldus. Kunst peaks olema isiklik nägemus tegelikkusest, mitte selle täpne edasiandmine.

Kui küsisin, milline on tema arvates kunstipärane vaade elule, rõhutas Kütt hoopis, kui oluline on see, et me kogu oma loomingu keskel ei unustaks, kes me oleme. „Ma olen eelkõige inimene ja alles siis kunstnik,” sõnab ta. „Ma olen pereinimene. Mul on lapsed ja naine. Ei saa töösse kinni jääda ja lasta sel end defineerida.” Kütt jääb igasuguse sildistamise ja mainekujundamise suhtes ükskõikseks. „Mõned kunstnikud üritavad oma loominguga maailma muuta,” ütleb ta. „Mina sellesse ei usu. Ma tahan õpetada inimesi vaatama sügavamale, panema tähele asjade sisu, mitte niivõrd vormi või kuju.” Tema jaoks on tõeliselt elatud elu selline, kus me oma inimlikkust pidevalt taas avastame, aktsepteerime ja uurime.

Mati Küti retrospektiiv linastub Kinomajas 23. novembril kell 16.

Sophia Bazalgette on kunsntik ja animatsioonihuviline Californiast, kes elab Tallinnas.