Helilooja Matis Leima on võtnud ette äärmiselt pretensioonika ülesande: mõtestada heli ja selle ülimuslikkust printsiibina, millest saab alguse muusika.

★★★★☆

Seda on tehtud kuuldemängu formaadis, kus heliloojast peategelane isa (Marius Peterson) ootab oma seitset poega laiast maailmast koju, et nad vastaksid küsimusele, kuidas ja kas üldse saab üks muusika teisest väärtuslikum olla.

Materjali puhul resoneerib Schopenhaueri arusaam muusikast kui ülimuslikust kunstivormist, mis ei ole ideede, vaid tahte enda tõmmis. Foucault’ diskursuseteooriale tuginedes toimub vestlus alati mingi ideoloogia raamides, mistõttu „Ülem heli” pöörab tähelepanu ühiskonna ja muusika muutuste paradigmale. Kumb on kumma teenistuses? Kas muusikast on saanud pelgalt manipulatsiooni tööriist või on heli ülimuslikkusest jäänud siiski midagi alles? Kas muusikas on veel kontakt millegi kõrgemaga? Oskuslikult on toodud välja (elu)keskkonna konflikt, kus naturaalne loodus(heli) võitleb artefaktiliste heliallikatega, futuristide estetiseeritud müra vankumatu esiletõusuga, millega me üha rohkem harjume. Kas John Cage’i arusaam vaikuse võimatusest on lihtsalt paratamatus või vajab mõiste „vaikus” uuesti sõnastamist? Ülesehituslikult järgneb igale loole eelmist või järgmist iseloomustav sõnaline peatükk, hoides narratiivina koos seda muusikalist paletti, mis avab Leima ruumi ja milles tema mõtted on kui subjekt enese märgisüsteemis.

Tänu Matis Leima tugevale pärimusmuusikataustale kõlavad plaadil setu leelo, torupill, parmupill, karmoška ja Lähis-Ida rütmid. Eri stiilid on viidud kas kooskõlla või pigem otsitud suhet vastuolude kaudu ja seetõttu on „Ülem heli” intrigeeriv ning pöörab tähelepanu muusikale kui elu mõtestamise viisile. Kas kõik on ikkagi nii iseenesestmõistetav, isegi muusika?