Lugeja olgu järgnevast kohe hoiatatud ja intrigeeritud. Sinihõbedane, gooti stiili meenutava kirjaga ehitud kaantega raamat „Sinine kaardivägi” on tugevalt kodeeritud, kuid võimalik, et ka šifreeritud jutustus. Salapärane mäng algabki tegelikult juba teose kaanel, kus autorina on toodud keegi tuttav, aga lätistatud nimekujuga Pāvs Matsins. Nagu selgub, toimub ka teose tegevus Läti pealinnas Riias.

Paavo Matsin
„Sinine kaardivägi”
Lepp ja Nagel, 2013

Selle nendingu juures peakski selgeid tõdesid armastav kriitik mõnes mõttes peatuma, kuivõrd kõik edasine hajub Matsinsi käe all salapärasesse uttu. Raske on hoiduda muutumast paranoiliseks tõlgendajaks teksti juures, mille keskset stiiliregistrit sobib esindama järgmine lause: „Ukse kõrvalt teadetetahvlilt võis lugeda, et Pan-Baltoonia budistliku templi ülem, Georgi risti kavaler ja Läti budistliku kiriku peapiiskop Kārlis Tennissons müüb armee mahakantud suurtükipaati Zaporožets.ˮ (lk 32) Lugeja juhatatakse maailma, mis peaks olema tuttav näiteks Viktor Pelevini loomingu austajatele. Seda täidavad apokalüptiline meeleolu, tuttavad nimed, uue ja vana, tarbimiskultuuri ja religioosse mütoloogia segamine, alkohol ning narkootikumid.

Rīgas (teoses kasutatav nimekuju) leiab aset mäss enamasti Moskova getost pärit kottpükste initsiatiivil. Kohalik ülikool on kinni pandud ja tudengitest-korporantidest moodustunud midagi vabadusvõitlejate leeri taolist. Selle seltskonnaga liituvad minajutustaja ning tema sõbrad. Tähelepanuväärne on, kui segaseks jääb jutustuse ajaloolis-realistlik mõõde ehk koht meie jagatud tegelikkuses, kust peaksime otsima vastet Matsini loodud fiktsioonimaailmale. Tõsi küll, sellist referenti ei pea me fantaasiasugemetega kirjandusele ilmtingimata otsima. Julgen öelda, et Matsini tekst tekitab siiski tugevat iha seda leida. Niisiis, kuidas satutakse meie maailmast „Sinise kaardiväe” Riiasse? Sellele on kahjuks raske vastata, sest autor on pakkunud vähe selgeid ajaloolisi ja põhjuslikke koordinaate. Esialgu oleks ehk parim määratlus, et jutustus kujutab tumedat lähitulevikku kusagil siin, üsna meie lähedal.

Kogu teksti poeetika juures on aga üks silmatorkav aspekt, mis dešifreerima ja mõistatama kutsub. See on pärisnimede rohkus. Autor on kasutanud ajalooliste isikute nimesid (neid kohati lätipärasemaks muutes): luuletaja Ernsts Ennoss, kokteil Lord Byron, läti kirjandusklassiku Aleksandrs Čaksi(1) majamuuseumi kabinetis on Puškini pilt, kohvik on nimetatud muistse egiptuse jumal järgi Osirissiks. Nimed aina tulvavad vastu. Tekib aimdus, et autoril on olnud kavatsus kasutada neid apokalüptilises võitluses osalejate ideaalide vms markeerimiseks. Nimed võivad olla ehk omavahel ka mingis kodeeritud suhtes, mis jääb aga selgusetuks. See on juba oluline puudus, sest raamatu lõppu jõudes tekib pettunud tunne – saladuskatet ei kergitatudki ja nimed jäid üksteise otsa kuhjatult lihtsalt surnult lebama.

Põhiline pinget alalhoidev tegur „Sinises kaardiväes” on sündmuste ettearvamatu hargnemine ja seega võime lugejat üllatada, keerates nii vinti tugevalt üle realismile tavapäraselt omase kujutamislaadi. Aga ka siin, nagu pärisnimede pillamise puhul, on mindud üle piiri. Ulmelis-apokalüptiline lugu vajab oma usutavuse säilitamiseks piisavalt järjekindlat püsimist maailma detailide ja tegelaste füsiognoomia juures, et lugeja jõuaks minimaalsel määral ennast selles maailmas „kodus tundma” hakata. „Sinise kaardiväe” narratiiv liigub selleks liiga kiiresti ja meeletuid uperpalle tehes. Kõigest, milles peegeldus korraks tähenduslikkus, eemaldutakse liiga rutakalt ning minnakse aina uute episoodide juurde. Need üksteisele järgnevad, üha fantastilisemaks muutuvad olukorrad ei suuda endale sündmuste keerises aga piisavalt liha kontidele kasvatada.

Liialdusi esineb Matsini ulmelises Liivimaa kroonikas ka stilistilisel tasandil. Autori kirjeldused on väga epiteedirohked; tihti leidub kohti, kus võib tunda, et autor on tahtnud ühte lausesse liiga palju kirjelduslikku informatsiooni süstida, mõtlemata piisavalt selle tähtsusele. Teose alguspoolel torkavad ühtlasi silma kummalised võrdlused, mille soovitud toime ja motivatsioon jäävad selgusetuks. „Alt hoovinurgast lehvitas Kibuvits nagu karjuv karüatiid.” (lk 22) „Maailm muutus üha pimedamaks nagu vaarao kinosaal.” (lk 27–28) „Egüptoloog norskas nagu kastreeritud kass.” (lk 17) Raske on ükskõik missuguses eestikeelses tekstis õigustada sõna „bisarne” (lk 24) olemasolu, kuid see võib tuleneda ka siinkirjutaja isiklikust maitsest.

Üldiselt liitub „Sinine kaardivägi” nüüdseks juba vana väärika dekadentsinarratiiviga, illustreerides kultuuri viimsete riismete võitlust kaose ja pimeda jõu diktatuuriga: „Kipsivabrikuga saarelt paistis kogu Rīgat tabanud vaikne allakäik kõige paremini kätte.” (lk 30) Juba tuntud ajaloolis-poliitilisi vastandusi ning lihtsustusi on suudetud edukalt vältida. Nii ei esinda kottpüksid ühtegi konkreetset etnilist gruppi, nagu ka metsik Moskova linnaosa Riias. Ülikoolirahva võitlus (nihilistidest?) kottpükstega omandab romantilise värvingu, autor ei vea aga ühtki konkreetselt tuvastatavat paralleeli tänapäeva. See päästab teose vulgaarse politiseerimise ohust. Järelejäänud kaoses jääb aga vähe pidepunkte toimunu mõistmiseks. Kes oli üldse see vaenlane, kelle vastu võideldi? Mida ta esindas, mida tahtis? Neile küsimustele on teose põhjal raske vastata, jäävad vaid oletused. Liivimaa koos vana pealinna Riiaga on ohus, me peame teda kaitsma aina uuemate vaenlaste eest. Seda näib Matsini raamat sisendavat kõige selgemini.