17. oktoobril leiab Tallinnas klubis Ulme aset plaadifirma Processed õhtu, mille eesmärk on esitleda artiste nii Eestist kui välismaalt. Peagi kolmeaastaseks saav Processed on väljastanud praeguseks kaheksa helikandjat, seda nii faili-, CD- kui vinüüliformaadis. Üritustesarja esimesel peol astuvad üles plaadifirmat vedav Margus Löve alias 1DERL&, live-etteastega Mihkel Maripuu alias Compound Minerals ning väliskülalisena Rootsist pärit Mattias Fridell, kelle jaoks on see esimene kord Eestit külastada. Mattias Fridell on Lõuna-Rootsis resideeruv produtsent ja DJ, kelle muusikat on ilmunud alates 2000. aastast, sealhulgas plaadimärkide AFFIN, Labrynth ning Naked Lunch alt. Lisaks enda loomingule tuntakse teda ka andeka remiksijana. Kuna sajaprotsendiliselt muusikale pühendunud Fridell tegeleb muu hulgas masterdamisega, võib tema settides kuulda suure tõenäosusega veel ilmumata pärleid teknomaastiku suurnimedelt. Margus Löve tegi Fridelliga paar sõna juttu, et tema muusikaline teekond paberile panna.

Kus sa Rootsis täpsemalt paikned?

Ma elan Rootsi lõunaosas ja olen end alati selle regiooni ja näiteks Taaniga rohkem seotuna tundnud kui näiteks Stockholmiga.

Su esimene plaat tuli välja aastal 2000. Kuidas sa seda 14 aastat kestnud rännakut kirjeldaksid? Mis inspireeris sind üldse muusikat tegema?

Ma arvan, et mul on väga vedanud, sest olen saanud tegeleda sellega, mida ma kõige rohkem armastan. Loodan, et see jätkub samamoodi! Olen aastate jooksul teinud koostööd väga paljude suurepäraste inimestega ning mänginud mitmetes erinevates riikides suurepärastele auditooriumitele. On päris keeruline seda kõike kokku võtta. Muusikast hakkasin ma huvituma tänu sellele, et kasvasin üles perekonnas, kus muusika oli kesksel kohal – meil oli igal pool väga palju plaate ja instrumente. Mu enda maitse hakkasin kujunema koolis, kus sain tuttavaks oma sõpradega, kes seda huvi minuga jagasid. Varajases teismeeas meeldis meile plaate ostmas käia ja uut muusikat avastada. Seda, et tahan ka ise muusikaga tegeleda, pani mind mõistma vanemate süntekal jämmimine ja selle lindistamine kassettmakile. Kohtasin sõpru, kes seda huvi jagasid ja nii ei võtnudki kaua aega, kuni me koos muusikat hakkasime tegema. Sama ajal avastasin enda jaoks ka DJmise ning minus kujunes veendumus. (Naerab) Teadsin, et tahan end sajaprotsendiliselt DJ-karjäärile ja muusikale pühendada. Paar aastat hiljem saime sõpradega enda käsutusse arvutid, sündid ja mõned muud masinad ja nii hakkasime tootma elektroonilist muusikat selleks sobiva tehnikaga. Selle ajani olime lihtsalt sämplinud, seda kassettmakiga tagurpidi ette mänginud ning süntekate ja kitarride heli DJ-puldi või kitarri efektiplokkide abil moonutanud. Mina ja Alexander Johansson võisime mitu päeva järjest acid’it ja sellelaadset muusikat teha. Nagu sa arvata võid, polnud tee teknoni enam kaugel – varsti tegimegi ainult seda ning kõrvale mõningaid veidraid elektroonilisi eksperimente. Esimese plaadi ilmumine avas meile nii mõnedki uksed ning hakkasime plaadifirmadelt pakkumisi saama. 2004. aasta paiku läksime Alexanderiga mõneks aastaks kumbki oma teed, mina jätkasin aga täie hooga muusika tegemist. Andsin välja oma sooloprojekte, kuid mingil hetkel tüütas tekno mind ära, nii et neli aastat tegin ma seda vaid aeg-ajalt. Katsetasin pigem mitmete teiste žanritega. Lõin endale erinevad alias’eid ning ilmutasin muusikat nende nimede alt. 2009. aastal hakkas tekno mind jälle tõmbama. Samas vihkasin ma minimal’i kommertslikku poolt, nii et oma endiste lemmikartistide tegemistel ma enam eriti silma peal ei hoidnud. Tegin selle asemel teknot, arendasin mõnda aega oma nägemust minimal’ist, sõlmisin lepinguid uute leibelitega ja tundsin, et asjad liiguvad.
2010. aasta oli mu jaoks vägagi teguderohke. Lõin palju uusi kontakte, taastasin sidemeid vanadega ning produtseerisin palju uut muusikat. Taaskord ristusid mu teed ka Glenn Wilsoniga, keda alati väga austanud olen selle tõttu, mis ta tekno jaoks ära on teinud. Ta on mulle alati suureks inspiratsiooniks olnud, nii muusikalises mõttes kui kõigi oma plaadifirmadega. Hakkasime temaga tolle hetke skeenest rääkima ja lasin talle mõningaid oma lugusid. Talle meeldis mingi osa neist ning mõni aeg hiljem hakkas meie koostöö väga hästi sujuma. Tegime koos muusikat ja lõime Tonal Pathi leibeli. Glenn elustas ka legendaarsed plaadifirmad Compound ja Punish ning olin nendega ka ise lähedalt seotud. See oli nii mitmeski mõttes hea aeg. Tekno arenes paljudes ägedates suundades ja see oli tõsiselt huvitav. Kuigi ma nautisin tõelise tümakatekno tegemist, hakkasin ma selles žanris vaikselt ka aeglasemaid helisid produtseerima. Üritasin oma saundi justkui uuesti üles ehitada ja brändida, kuna tundsin end kõigi nende žanrite seas, mida ma oma nime all tootnud olin, pisut eksinuna. Mu esimene EP Gynoid Audio jaoks, mis on üks mu lemmikuid plaadifirmasid, millega koostööd teha, ilmus 2011. aasta märtsis. Samaaegselt tekkis mul aga ka väga suur stress ning pidin kuueks kuuks aja maha võtma, et taastuda. Sel ajal tegin ma muusikat ainult siis, kui tundsin, et mul selleks jõudu on. Aasta lõpu poole pidin ma endiselt asja vaiksemalt võtma, kuid olin rohkem hakkamist täis. Mulle jäi üha enam külge redutseeritud, „räpane” ja aeglasemat sorti saund, millel oli rohkem dub’ile omast tunnetust ja gruuvi ning ma olin sellega päris rahul. Järgnevatel aastatel töötasin ma nii klassikaliste kui uute leibelitega ning tegin mitmeid remikse ja EPsid. Eriti lahe oli, et vinüül jälle populaarseks sai. 2013. aasta, kui ma väga palju kontserte andsin ja uusi plaate välja andsin, oli mu jaoks eriti tore ja ma olen endiselt sellel rajal.

Paljud produtsendid asutavad mingil hetkel oma plaadifirma. Kuidas sinuga oli?

Jaa, ma tegelesin samuti sellega. Õigemini sellest kõik algaski. Mina ja paar teist inimest lõime umbes 15 aastat tagasi niiöelda ühenduse. Korraldasime pidusid, meil oli stuudio jne. Mõni aeg hiljem otsustasime, et teeme oma plaadifirma. Kuna mina ja Alexander Johansson olime need, kes kõige rohkem produtseerimisele keskendusid, tegime esimese EP tarbeks mõned lood. Selle hetkeni polnud me veel kunagi oma materjaliga piisavalt rahul olnud, aga nüüd pidime me lugude muutmise lõpetama ja otsustama, et nüüd on need valmis. Plaadifirmat tehes pidi asi kindel olema. Peale mitmeid vigu, uusi kogemusi ja majanduslikke probleeme õnnestus meil plaat valmis saada ja välja lasta. See osutus päris edukaks – mitmed DJd mängisid seda ning mõnda aega saime pakkumisi teha lugusid ka teistele plaadifirmadele. Meie leibeli alt oli ilmumas veel plaate, aga see langes hetkele, mil mitmed levitajad läksid pankrotti ning meie tulevased väljalasked ei saanud kunagi teoks.

Su diskograafia on üsna muljetavaldav! Kumma peale sul rohkem aega kulub – muusika mängimise või tegemise peale? Kas sul on ka päevatöö?

Olen muusikas ilmselt piisavalt kaua tegev olnud ja see on see, mida mulle kõige rohkem teha meeldib, nii et ma arvan, et minu puhul on see üsna loomulik. Aga jah, muusika loomine nõuab kindlasti rohkem aega. Ma ei ole eriti hull esinemismasin, vähemalt mitte selline nagu ma kunagi olin. Mul on praegu rohkem võimalusi valida, kus ma esinen ja ei pea neid kõige halvemaid pakkumisi vastu võtma. (Naerab) Aga päevatöö… Sõltub, kuidas sa asja vaatad. Ma töötan 100 protsenti muusikaga, nii et ma arvan, et see ongi mu päevatöö. Enamus ajast kulub masterdamisele. Produtseerimine ja administratiivne pool tuleb järgmisena.

Mis põhimõte peitub su alias’e Consoless taga?

Selle taga ei peitu mingit sügavamat tähendust. See on lihtsalt järjekordne nimi, mis annab mulle vabaduse luua teknot pisut erineva nurga alt. Tahtsin luua pseudonüümi, mis keskenduks rohkem montoonsele ja atmosfäärilisele, kuid samaaegselt arenguga teknole. Kui mul võtab liiga palju aega, et Consolessi lugu või remiksi teha, pean end tagasi hoidma ja selle kõrvale panema, sest see polnud osa mu algsest ideest. Ma tahan, et kõik lood tuleksid võimalikult kiiresti. Nad ei tohiks mingil juhul üleprodutseeritult või liiga avangardselt kõlada, hoopis lihtsalt ja atmosfääriliselt. Imelikul kombel on Consolessi senini reliisitud ainult digitaalsel kujul, kuigi selle nime all on mul valmis nelja vinüüli jagu muusikat. Need on lihtsalt väga kõvasti edasi lükkunud.

Mis festivalidel sa sel aastal mänginud oled ja kumba sa eelistad, festivale või klubisid?

Ma mängisin suve jooksul mõningatel tõsiselt headel underground-festivalidel ja enim nautisin ma neist ilmselt Hollandis toimunud Graefenthal IV festivali. See koht on väga lahe; kogu sealse tegevuse keskmes on klooster. Päeva jooksul asuvad lavad selle ümber ning tagahoovis, öösel liigub rahvas aga sisse, kus on suur kabel, palju tube ja katakombe. Hullumeelne. Toredad inimesed, head sõbrad, hea koht ning suurepärane festival!

Olen kuulnud, et teed master’eid nii mõnelegi tekno suurnimele. See tähendab kindlasti ka seda, et kuuled paljusid avaldamata lugusid enne kui kõik teised.

Jaa. (Naerab) Seda see vist tähendab. On hea kuulda muusikat enne, kui promomaterjal väljas on. Nagu ma enne mainisin, võtab masterdamise enamuse mu ajast. See on parasjagu nišitöö ja mulle see väga meeldib. Mulle meeldib ka vähem kogenud produtsentidele tagasisidet ja soovitusi anda, et lõpptulemust parandada. Noorematel artistidel on tihtipeale väga kõrged ootused, mida masterdamine nende muusikaga teha saab – nad ootavad, justkui võiks see võluväel kõik suurepäraseks teha. Tegelikult see nii ei ole – master saab olla ainult nii hea kui mulle antud seda materjal lubab. Professionaalselt töötan antud alal praegu neljandat aastat, kuigi ühtekokku olen ma sellega tegelenud juba seitse aastat. Ma arvan, et see oli professionaalses mõttes kõige õigem suund, mille ma võtta sain. Ja muidugi pean ma ütlema, et mul on väga hea meel lisada oma klientide nimistusse üha rohkem ja rohkem tuntud nimesid.

Mida sa stuudios oma lemmiktehnikavahendiks pead?

Kas see kõlab igavalt, kui ma ütlen, et mu lemmikvidin on mu arvuti? (Naerab) Sellega saab lihtsalt nii palju asju ära teha. Või hoopis kõlarid…? Olen selles osas alati üsna kehv olnud, et mingit lemmikut välja tuua, olgu see siis tehnika või muusika osas. Ma vaatlen kõike ühtse tervikuna – ükski asi pole täiuslik ilma teiste osadeta. Pean tunnistama, et ma tegelikult täiega vihkan arvuteid, aga muusika tegemises mängivad need tänapäeval väga suurt rolli. Kõige halvem on nende juures see, et see käed-külge-tunnetus puudub.

Mida me sult Processed Label Nightil oodata võime?

Proovin alati mängida lugusid, millel on kindel karakter ja üritan luua kindla teekonna, millel on algus ja lõpp. Ma mängin päris karmi kraami, kuid segan alati hüpnootilisi meeleolusid gruuvi ja soul’iga, pendeldades vana kooli tekno ja tänapäevaste vaibide vahel. Peale selle lisan ma alati enda tehtud loop’e ja mängin enda poolt pisut teistusuguseks nokitsetud variante lugudest. Nii saan ma oma oma set’e ootamatutele radadele viia. Mul meeldib lisada nüansse, mida publik ilmselt ei oota, nii et üllatused on mu esinemistel alati omal kohal.

Kas see on su esimene kord Eestit külastada (esineda ilmselt küll)?

Jaa, see on mu esmakordne külastus ja ma väga ootan seda. Tallinn on mulle alati silma jäänud ja huvitav tundunud, kui ma sellest fotosid ja videoklippe olen näinud.

Lülitu klubi Ulme infovoogu Facebookis.