Post-traumaatilise stressihäire ravis terendab silmapiiril lootuskiir, milles mängib peaosa aastakümneid keelu all olnud MDMAl põhinev psühhoteraapia. 

Olete palutud MDMA-teraapia seansile. Teid juhatatakse privaatsesse ruumi, mis meenutab pigem elu- või magamistuba kui kliinilist haiglakeskkonda. Valgustus on timmitud meeldivalt sumedaks, seinal ripub Van Goghi repro, nurgas seisvale lauale on paigutatud abstraktsed kujukesed ja pisike bonsai ning seina äärde diivan, millele on laotatud tekk. Laual on ka silma- ja kõrvaklapid, juhuks kui olete otsustanud võtta kuulamiseks kaasa muusikat. Soovitatavalt midagi lõõgastavat – instrumentaalset, ambient’i või klassikat. Uks sulgub ning ruumi jäävad lisaks teile kaks terapeuti, mees ja naine, kes on valmis saatma teid sel kuni kaheksa tundi kestval seansil, et vaadata otsa traumale.

See on lühike kirjeldus situatsioonist, mis võib olla juba paari aasta pärast uus reaalsus post-traumaatilise stressihäire (edaspidi PTSH) ravis. Selle peategelaseks on just nimelt MDMA, ecstasy põhitoimeaine, millel on stimulandi ja nõrga psühhedeelikumi omadused. Kui MDMAst rääkides kipuvad esimesena kangastuma pildid peokeskkonnast, siis see lugu vaatleb MDMAd kui miljonite PTSH all kannatavate inimeste võimalikku pääseteed häire küüsist, mis tekib mõne traumaatilise sündmuse üleelamise järel ning mida iseloomustavad näiteks korduvad mõtted ja mälupildid läbielatust, õudusunenäod, võõrandumine, traumat meenutavate sündmuste vältimine, emotsionaalne tuimus jne. Põhjus, miks üldse käsi psühhoaktiivsete ainete poole sirutada, peitub selles, et ravi antidepressantidega jääb 40–60% puhul PTSH patsientidest tulemusteta.

Juba 70ndatel ja 80ndatel rakendasid USA psühhoterapeudid MDMAd patsientide ravis selle introspektiivsust ja suhtlust soodustavate omaduste tõttu.

MDMA tagasitulek

MDMA kasutamine psühhoteraapias ei ole tegelikult midagi uut. Juba 70ndatel ja 80ndatel rakendasid USA psühhoterapeudid MDMAd patsientide ravis selle mittehallutsinogeensete ning introspektiivsust ja suhtlust soodustavate omaduste tõttu, kuigi ametlikult polnud seda ravimina tunnustatud. Samal ajal tegid teadlased ka paljulubavate tulemustega katseid MDMA efektiivsuse tõestamiseks. Kuna 80ndatel hakkas kasvama ecstasy kasutamine rekreatiivsetel eesmärkidel ehk peodroogina ja see teenis endale isegi hüüdnime „pintsaklipslaste LSD”, suurenes ka selle tervisele negatiivse mõju avaldamise risk. Nii lisatigi MDMA USAs 1985. aastal keelatud ainete nimistusse, kus ootasid toona juba ees LSD ja marihuaana, viidates selle märkimisväärsele kuritarvitamise ohule ja vähesele meditsiinilisele potentsiaalile. Kuid need, kes uskusid MDMA kui ravimi võimesse, ei andnud alla. Ühingu Multidisciplinary Association for Psychedelic Studies ehk MAPS asutaja Rick Doblin on üks neist, kelle eestvedamisel jätkati seitse aastat pärast MDMA illegaalseks kuulutamist selle kliiniliste uuringutega, millega on jõutud nüüdseks kolmandasse faasi. See tähendab, et juba lähiajal võib MDMA-teraapia saada ametliku kasutusloa. „Ravimiuuringutel on esimene, teine ja kolmas faas. Kolmas neist on otsustav. Selle käigus kogutakse lõppefektiivsuse ja ohutusnäitajaid seoses sellega, kas see tõesti sobib, ning neid võrreldakse standardravi või platseeboga,” selgitab mulle Confidos töötav psühhiaater Viljar Veede ning esitleb andmeid: 2021. aastal avaldatud MDMA PTSH kolmanda faasi uuringus oli pärast teraapia läbimist PTSHst paranenuid 67%, võrdluseks platseebogrupis 32%. Kokku manustati MDMAd/platseebot patsientidele kolmel korral, millele lisandus 12 tavapärast teraapiaseanssi.

Kohtumine koletisega

Põhjuseid Viljariga sel teemal vestlemiseks on mitmeid. Oma töös on ta lisaks kõigele muule huvitatud just psühhedeelse psühhoteraapia kasutamisest psüühikahäirete ravis ning peale selle on tema ja ta kolleegide algatusel kutsutud Confidos ellu ketamiinravi. Kuigi ketamiini on rakendatud meditsiinis ravimina juba pool sajandit ja Eestis võeti see psühhiaatrias esimest korda kasutusele Pärnu ning seejärel Tartu psühhiaatriakliinikus, on Confido esimene asutus lähiregioonis, mis pakub ketamiinravi ambulatoorse teenusena. Erinevalt MDMAst on ketamiini peamiseks vastaseks ravimitele mittealluv depressioon. See tähendab, et depressiooni on üritatud ravida mitme eri toimeainega antidepressandiga, mida on kasutatud piisavas annuses ja piisavalt pikalt, kuid tulutult. Viljar selgitab, et ketamiini manustamine toimub tavaliselt väikses koguses ja veeni kaudu. „Depressiooni ja psüühikahäirete puhul tekivad aju neuroplastilisuses probleemid – inimene jääb rigiidselt oma mõtetesse kinni, mistõttu ta kogeb pidevalt samu tundeid, mõtteid ja aistinguid. Ketamiin tekitab neuroplastilisuse akna ja juba mõne tunniga võib näha aju mikrotasandil muutuseid. Rakkude neuronitevahelised ühendused hakkavad taastuma,” selgitab Viljar ketamiini toimet, ent tõdeb, et konkreetselt PTSH ravis on ketamiini toetavat teaduspõhist infot veel vähe. 

PTSH puhul kestab trauma kogu aeg edasi, kuigi traumeeriv olukord on ammu möödas, selgitab psühhiaater Viljar Veede.

Miks aga MDMA PTSH ravis sõelale on jäänud ning suuremaid edusamme näitab? Viljari sõnul alustati MDMA kui ravimi väljaarendamisega juba 2000. aastal. „PTSHle on omane näiteks traumaatiliste mälestuste taaskogemine. Probleem ongi selles, et trauma kestab kogu aeg edasi, kuigi traumeeriv olukord on ammu möödas. MDMA on aga selline aine, mis võtab ajus suurel määral ära hirmukeskuse reaktsioonid. Inimene on teraapia ajal suhteliselt selge mõistusega, aga tema hirmureaktsioonid on pidurdatud ja need ei takista enam nii tugevalt traumaatilise mälestuse taaskogemist. Tavalises teadvusseisundis läheb inimene tihti blokki, ta kehalised reaktsioonid on nii tugevad kuni dissotsiatsioonini välja, et ta ei suuda seda niimoodi kogeda, aga MDMAga saab inimene n-ö turvise, et minna selle koletise, selle mälestuse juurde ja temaga kohtuda, nii et inimene teab, et ta ei saa haiget,” kirjeldab Viljar MDMA mõju. Ta lisab, et näiteks ketamiin ja teised tavalised psühhedeelikumid, nagu seentes leiduv psilotsübiin või LSD, sarnast kaitset ei anna. 

See ei tähenda aga, et MDMA üksinda kogu töö ära teeks. Veede ütleb, et üldjoontes on MDMA-teraapia olemuselt suhteliselt sarnane tavalise PTSH teraapiaga, kuhu on integreeritud mitu seanssi ravimiga: „Seda tehakse tavateraapias samamoodi, et inimene nii-öelda valmistatakse ette ja ta hakkab seda mälestust külastama ning kogeb kehalisi reaktsioone, mis sellega kaasnevad. Kui see tunne liiga intensiivseks läheb, on omad meetodid, kuidas inimene tagasi tõmmata, kuidas ta ise ennast sel hetkel rahustada saab.”

Takistuseks spetsialistide puudus

Uurin Veedelt, kas MDMA meditsiinilise näidustuse saamise korral kaaluvad nemadki ketamiinravi kõrval MDMA-psühhoteraapia pakkumise võimalust. Ta vastab, et sellest on veel pisut vara rääkida ja tegelikkuses kaasnevad sellega spetsiifilised nõuded. Kuna kõnealuse ravi on töötanud välja eespool mainitud MAPS, tuleb kõigepealt saada nende käest vastav litsents ja läbida väljaõpe, sest nad ei too turule ainult ravimit, vaid see käib ühes komplektis teraapiaga. Teiseks võib MDMA-teraapia puhul osutuda takistuseks selle ajamahukus. Kuna traumaravi on ikkagi kliinilise psühholoogi või psühhoterapeudikeskne, ei pruugi jaguda piisavalt vastava väljaõppega spetsialiste. „Ja kui keegi läbib selle väljaõppe, tekib kindlasti järjekord. Siis on küsimus, kui palju see maksma hakkab, kas kõigil on võimalik seda endale lubada ja kas see saab kunagi näiteks haigekassa näidustuse või mitte,” loetleb Veede ette võimalikke probleeme. Ta lisab, et näiteks Inglismaal proovitakse MDMAd ja teisi psühhedeelikume vaikselt ette valmistada, et haigekassasüsteem need kasutusele võtaks, aga läheb aega, enne kui see reaalsuseks saab. Samuti toob ta näiteks Ameerika, kus proovitakse ketamiinravi kompenseerimist erakindlustuse pakkujate kaudu. Hoolimata mainitud kriteeriumitest on Veede siiski arvamusel, et MDMA-teraapia võiks kujuneda PTSH ravis mingil hetkel ikkagi esmavalikuks: „Uuringud on juba praegu palju paremate efektiivsusnäitajatega kui seni saadaolevad ravimid. Päris psühhoteraapia ilma igasuguste aineteta on ka tegelikult üpris efektiivne, aga see on samamoodi ajamahukas ja meil on vähe õige väljaõppega inimesi, kes on võimelised Eestis PTSHd või komplekstraumat ravima.”

„MDMAga saab inimene minna selle koletise, selle mälestuse juurde ja temaga kohtuda, nii et ta teab, et ta ei saa haiget,” kirjeldab Veede.

„Kas teilt ketamiini saaks?”

Kuna meie vestlus puudutab siiski aineid, millega käivad väljaspool teaduslaboreid kaasas kas muiged, näpuga vibutamised või tabud, tasub veel kord mainida, et psühhedeelikumide manustamine PTSH või muu psüühikahäire raviks on siiski meetod, mida kasutatakse kontrollitud tingimustes spetsialisti järelevalve all ning koos selleks ette nähtud teraapiaga. Peol või mõnes muus keskkonnas narkootikumide tarbimisel võivad aga olla hoopis äraspidised mõjud. Ka ketamiinravi puhul on mõned Viljari patsiendid uurinud, kas see võib sõltuvust tekitada, kuid õige manustamise korral seda ei juhtu. Samuti on sõltuvushäire üks ketamiin- või teiste psühhedeelikumide ravi vastunäidustus. Viljari sõnul on olnud ka juhuseid, kus inimesed lihtsalt helistavad ja uurivad, kas nende kaudu on kuidagi võimalik ketamiini saada, kuigi neil ei ole näidustust, kuid neid ilmselgelt ravile ei võeta. 

Kuna viimastel aastatel on saanud populaarseks ka ayahuasca-tseremooniad šamaanide juhatusel, uurin, milline võiks olla selle potentsiaal vaimse tervise turgutamisel. Viljar nendib, et nende puhul on tegemist omamoodi loteriiga. „On piisavalt lugusid inimestest, kes on saanud tänu sellele olulist leevendust või depressioonist, ärevushäirest, sõltuvushäirest täiesti vabanenud, kuni teise äärmuseni välja, kus tekib psühhoos ega tuldagi enam sellest tripist välja. Keegi ju ei kontrolli seal su tausta, mis seisus sa oled, kui sa seda tegema lähed.” Ta sõnab, et on isegi mõnele inimesele öelnud, et nad ei tohiks kunagi mingisugust psühhedeelikumi kasutada. Teine kindel ohumärk on psühhoosi või skisofreenia esinemine näiteks lähisugulasel või perekonnas, mis tõstab märgatavalt riski, et inimesel võib midagi avalduda.

Sõltuvushäire on üks ketamiin- või teiste psühhedeelikumide ravi vastunäidustus.

Küsin Viljarilt, mida ta arvab näiteks MDMA kasutamise kohta paariteraapias – olukorras, kus ühel osapoolel on diagnoositud PTSH ja kus partneri paremini mõistmiseks manustatakse ravimit mõlemale. Siinkohal sõnab Viljar, et ta peab seda sama eetiliseks kui MDMA kasutamist teistel juhtudel, ning lisab, et paariteraapia oli üks esimesi asju, mida MDMAga 80ndatel üldse teha üritati: „Ka ilma igasuguste psühhiaatriliste häireteta inimesed, kes olid näiteks lahutuse äärel, proovisid seda, kuna see suurendab empaatiat ja suutlikkust teist inimest kuulata. Kui inimene sind mingil põhjusel oma käitumise või jutuga väga närvi ajab, siis MDMA võtab need reaktsioonid maha ja oled võimeline rohkem kuulama, mida ta tegelikult öelda tahab.” Ta mainib, et kui me räägime MDMA-terapeutide väljaõppest, saavad ka nemad ainet vastavas keskkonnas proovida. „Vaatamata sellele, et mõni inimene ei pea seda mingil põhjusel eetiliseks, leian mina, et see on hädavajalik, et saada aru, mis inimesega sel hetkel toimub,” konstateerib ta lõpetuseks. Praegu tuleb aga lihtinimesel oodata ja jälgida, mida teadus suudab MDMAst välja pigistada.

Gert Rasmus Rannamets alias notthebestyetbutworkingonit on graafiline disainer, DJ ja ürituste korraldaja.