Kas oled mõelnud selle peale, kuidas aknad, joogitass või juurviljaleti paiknemine poes su käitumist mõjutavad? Või mida näitab ihade horisont ja kust jookseb luksuse piir? Asjade maailm peidab endas salajasi sopistusi ja ütleb meie kohta rohkem, kui arvata oskame.

Olen mõistnud, et kui anda Urmas Lüüsile ette mõni ese, näiteks ventilaator või svamm, koorub tema jutust ilmtingimata välja mingi lugu või taustsüsteem, mis paneb seda ventilaatorit või svammi hoopis teise pilguga vaatama. Ehk võiks Lüüsi nimetada suisa asjalausujaks. Tegutsedes ühtaegu nii kunstniku, disaineri kui ka õppejõuna ning segades oma töödes ehtekunsti, skulptuuri, installatsiooni, kirjutamist, muusikat ja teatrit, ongi tema loomepraktika fookuses uurida ja selgitada, mida asjad teevad ning mis sõnumeid edastavad, mõtestades neid eri narratiivide kaudu. Olgu selleks siis 35 kilo kaaluva rauast südame kaela riputamine ning sellest nahale tekkinud punetuse dokumenteerimine („Järelvärelus”) või oma vanaemast maha jäänud tikandite lõpetamine ja seeläbi temaga suhtlemine („Teatavate piiride poorsusest”). Ja mitte ainult, oma Sirbi kolumnis „Olulised asjad” on ta lahanud risti-rästi eri esemete laiemat sotsiaalset tähendust, nii et mõtestatud saavad isegi lonkavad, patused ja ümarikud asjad. Vali ainult oma võitleja.

Kohtun Urmasega mai lõpus, kui on just avanenud tema ja Hans-Otto Ojaste HOP galerii installatsioon „Ööküll huikas ja samovar undas ühtevalu”, mis on inspireeritud Tšehhovi „Kirsiaiast”. Selle lehe ilmumise ajaks on installatsioon juba tükkideks lahti võetud ja kuhugi garaaži hoiule pandud, kuid kõigile neile, kes ilma jäid: see kujutas endast läbi kitsaste koridoride kulgevat ning sektsioonkappidest ümbritsetud ruumi, kus võis kohata sedasama ventilaatorit, mis oli kõvasti tööd raiudes kappi augu kulutanud, hulgaliselt seintele kinnitatud sarvedega kolpasid, lirtsuvat põrandavaipa, sardelle, merevaigukristallidega kaunistatud pilte, plastist kirsiõisi ning õhku paiskuvat magusat aroomi, aeg-ajalt taustal kaikumas kellegi õõvastav naer. Kogemus kõigile meeltele. Ka Urmase ateljee, mida ta jagab mitme teise kunstnikuga, on omaette elamus, kust vaatab vastu sama värviline asjade pillerkaar kui tema räägitud juttudes. Saksakeelne „adventskalender”, liigutades muutuv Jeesuse pilt, kõiksugu tööriistad ja vitriini taha suletud altar, kust leiab kõrvuti Harry ja Meghaniga taldriku, lapiku Laua viina pudeli ja muud nipsasjakesed, millel kõigil on kindlasti oma saamislugu.

Kadri Mälgu koostatud raamatus „Rauast / On Iron” mainid, et EKAsse sisseastumiskatsetele minnes olid sul kaasas muinasaegsete arheoloogiliste ehteleidude replikad. Päris igaühel selliseid esemeid ei ole. Kust pärineb su huvi asjade ja materjalide maailma vastu?

Minu jaoks on väga oluline füüsiline kohalolu ja ise asjas sees olemise tunne. Näiteks pole ma kunagi mänginud arvutimänge, sest ma ei saa sellest mingit elamust. Käisin hoopis õppimas muinas- ja keskaegset võitluskunsti, nii et kui keegi mängus mäe otsa jooksis, sain päriselt mäe otsa joosta. Kuna selles seltskonnas oli palju ajaloolasi ja arheolooge, kutsuti mind juba teismeeas väljakaevamistele appi. Ma ei tea, mis saaks olla ägedam kui elada läbi tõsielulist true crime’i – sulle öeldakse, et näe, siin on kellegi tuhandeaastane haud, palun kaeva see lahti. Kui oled teismeline poiss ja see ajalugu hakkab sealt kiht-kihilt välja tulema, siis oled nagu detektiivisarjas. Su ümber on inimesed, kes on treeninud ennast neid asju ära tundma. Nad leiavad näiteks kolbatüki ja saavad kulmuluu järgi aru, kas see on mees või naine. Nii õpid järjest rohkem ka ise selliseid asju lugema, nii et kui järsku tulevad maa seest välja mingid vööpandlad, saad aru, et ahah, see on 12. sajand. Ise oled 15-aastane nolk ja tead, et need vööpandlad on siin alal olnud kuskil 1100ndate kandis. See ei saa olla 1000 ega 1200, sest siis ei olnud siin võrgustikku, mille kaudu need pandlad oleksid võinud siia sattuda. Samamoodi on iga asjaga. Lihtsalt tunned mingisuguseid märgisüsteeme niivõrd palju paremini. Või näiteks kui kaevad lahti muinasaegset hauda Saaremaal, saad matuse järgi aru, mis on selle inimese staatus olnud, kes on sinna maetud. Olenevalt sellest, kas tegu on laiba- või põletusmatusega, on võimalik välja lugeda, mis selle inimesega juhtuda võis. Kui kolpa on ikka löödud korralik mõra, siis ta ei surnud sinna vabatahtlikult ära. Sa ei saa selle inimesega rääkida, sest ta on tuhat aastat surnud olnud, aga nende esemete kaudu tekib sul laibaga mingi isiklik suhe ja kahekõne, see inimene räägib sinuga. 

Kunsti- ja disainiväljal töötamine annab mulle vabaduse mitte olla akadeemiliselt korrektne. Siduda selliste inimeste mõtteid, kes ei oleks saanud kunagi omavahel dialoogis olla.

Ometi läksid sa õppima sepakunsti, mitte ajalugu või arheoloogiat.

Ajaloo puhul on see kättpidi mullas olemine ainult väike osa. Ma sain aru, et ajalooga pädevalt tegelemiseks istuksin 99% ajast raamatutes, laborites ja arhiivis ning 1% oleks seda põnevust, kus kaevan midagi välja. Ma mõtlen oma ajaloolastest sõprade-tuttavate peale, kes peavad oskama näiteks alamsaksa keelt, sest muidu ei ole sul mõtet arhiivi minnagi, sa ei saa muidu aru, mida seal kirjutatakse. Mina elasin Indiana Jonesi unelmates, sest olin kaasas ainult neil hetkedel, kui mindi n-ö ekspeditsioonile. Ma tahan ikkagi kogu aeg materjaliga kontaktis olla.

Kui palju on sul kunstnikuna arhiividesse asja? Kuidas sa lood lugusid nende asjade ümber, millega parasjagu töötad?

Kunsti- ja disainiväljal töötamine annab mulle nn licentia poetica, vabaduse mitte olla akadeemiliselt korrektne. Ma saan olla kaootiline ja panna kokku täiesti vastuolulisi allikaid, siduda selliste inimeste mõtteid, kes ei oleks saanud kunagi omavahel dialoogis olla. Neid (osutab maas olevale hunnikule Imelise Ajaloo ajakirjadele) ei saa päris ajaloolane lugeda, sest see on populaarteaduslik kirjandus, aga minu jaoks on see täiesti pädev, ma saan sealt inspireerivaid mõtteid. Mulle meeldib töötada arhiivide ja allikmaterjalidega, aga väänata neid nii, nagu mina tahan. Täpselt nagu Tarantino lasi lihtsalt kuulipildujast Hitleri maha, sest ta tahtis, aga ajaloolasena ei ole sul võimalust Hitlerit kuulipildujaga maha lasta. 

Kas tänapäeva asjad tõmbavad sind sama palju kui vanad asjad?

Mind tõmbavad kõik asjad. Asjad ei teki kunagi tühja koha pealt. Igale asjale on eelnenud mingi teine asi, mis tegi selle väljakujunemise võimalikuks. Me ei saa võtta ajaloost välja ühte inimest ja kustutada ära kõiki tema eellasi. Inimene kujuneb välja, kuna mingid inimesed enne teda loovad ta. Kui vaadata ajalugu, on enamik asju leiutatud siis, kui nende loomine on muutunud möödapääsmatuks. Kui asi on leiutatud, aga seda ei võeta kasutusele, siis ei ole selle jaoks lihtsalt tugistruktuuri. Mootoriga tõukerattad olid olemas juba kahekümnenda sajandi alguses, aga tänavad ei olnud nende jaoks sobivad, energia polnud nii kergekäeliselt ülekantav. Nüüd oleme jõudnud aega, kus tänavad on niivõrd siledad ja head, et tõuksiga on võimalik mugavalt sõita ja seda kiiresti elektriga laadida. Ma ei saa näiteks vaadata reformatsiooni ilma Gutenbergi trükipressita. Samasuguseid mõtteid nagu Lutheril on veel paljudel inimestel olnud, aga kui see satub kokku võimalusega neid lõputus koguses tiražeerida, siis see võimestab neid ja lükkab järgmise kivi veerema.

Asjad ei teki kunagi tühja koha pealt. Igale asjale on eelnenud mingi teine asi, mis tegi selle väljakujunemise võimalikuks.

Seetõttu ma ei ütlegi, et mind huvitavad asjad, vaid mind huvitab see, mida asjad teevad. Kuidas see doominoefekt toimib. Kui ma vaatan näiteks seda tassi (osutab laual olevale tassile), siis mind ei paelu niivõrd see tass üksikobjektina, vaid tass kõikide anumate reas alates sellest, kui kaks kätt kokku pandi, nendega allikast vett võeti ja mõeldi, et aga järsku saaks seda vett kuidagi kaasa ka võtta. Ahah, siin on mingi kooretükk, siin saame vett hoida, nüüd teeme sellele kooretükile mingi jala alla, et see saaks seista, novot – peeker. Ahah, kooretükist imbub vesi läbi, aga savi lõkkesse pannes saame vettpidava kausi, kuni jõuame lõpuks tänapäevase odava portselaniimitatsioonini. Aga selle koleda masstoodetud kohvikruusi jaoks pidi läänel tekkima kontakt portselanitootmisega. Kolonialistlikud kontaktid põhjustasid läänes 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses meeletu Aasia kultuuri laine. Keraamika vallas aeti jaapani meistreid jäljendades glasuure voolama ja kobrutama nii värvikirevalt lopsakates kooslustes, et maalikunstnikud ei osanud sellest undki näha. Tarbekunstis toimus metsik abstraktse ekspressionismi laine aastakümneid enne seda, kui lääne maalijad selle „leiutasid”. Tööstusrevolutsioon põhjustas hüppelise elutaseme tõusu. Keegi ei tahtnud enam lürpida savitopsist, vaid portselanist nagu kõrgklass. Ja sedasi leiutati keskklassile odav portselani aseaine, mida sai toota ateljee asemel liini peal. Iga objekt on osa mingist suurest maailmast ja see seoste jada mind huvitabki. Printsiibid, seaduspärasused, anomaaliad…

Tõukerataste taastulekut sa juba mainisid, aga mida pead veel leiutisteks, mis on just praeguse ajastu vaimu tulemid?

Kõikvõimalik tehnoloogia on see, mis praegusel ajal kätt pulsil hoiab. Kunstis ei saa me üle ega ümber pildi- ja tekstigeneraatoritest, mis muudavad väga selgelt suhtumist, kuidas me kirjandust ja kunsti vaatame ning sellest mõtleme. See on juba nagu klišee, aga kui foto leiutati, kuulutati maalikunsti surma, ja kui film massidesse jõudis, hakati kuulutama teatri surma. Ja noh, ühegagi neist ei ole midagi halba juhtunud. Foto veidikene võimendas maalikunsti, lasi sündida fotorealismil, mis muidu ei oleks saanud juhtuda, kuna fotoaparaadiga kadreerimise võimalused õpetasid silma vaadeldavat uuel moel raamistama. Ja kui minna praegu teatrisse, siis on väga vähe nüüdisteatri lavastusi, kus ei ole kasutusel videot. Kõigest sellest arenes välja omaette kunstiliik või stiil ja minu jaoks on huvitav, mis sellest kujuneb.

Ma ei karda absoluutselt, et mõni hea kunstnik või kirjanik jääb tööta, kuna arvuti midagi väga kiiresti genereerib. Küsimus on selles, kuidas me seda lausuma ja taltsutama õpime. Sa ju ei hakka ka enam esimese asjana uue terminiga kohtudes „ENEsid” lappama, vaid guugeldad. Igaüks oskab fotosid teha, aga vähesed on head fotograafid. Ma usun, et tekstigeneraatorid võimestavad tulevikus loovkirjutamist ja süvitsi minevaid mõttekäike. See on igipõline seaduspärasus, et kvantiteet muutub odavaks ja kvaliteet kalliks. Kui rööprähkleja suudab genereerida arvutiga sekunditega miljardeid tähekombinatsioone, mis moodustavad loogilisi lauseid, siis hinda tõstab just võime süvitsi asjade olemusse tungida. Kui maailm on täis treenitud pöialdega noori, tõusevad neist esile just need, kes suudavad oma tähelepanu tunde ilma fookust kaotamata ühele teemale suunata. Masstootmine tekitas käsitööbuumi – käsitööõlled, -leivad, -riided. Info masstootmine tekitab arvatavasti käsitööinfo buumi. Ma ei imestaks, kui järgmine megaedukas start-up oleks kirjastus, kus antakse välja käsitsi trükitud ja peenelt köidetud arvamusartiklite kogumikke, milles osalevatele autoritele makstakse terve aastapalk, et nad saaksid keskenduda ühele 50-leheküljelisele tekstile, mille iga lause peaks olema hingehigiga vaetud ja kristalliseeritud. Vaba lahmivatest esmareaktsioonidest. Sellel tõejärgsel infokillustatuse ajastul peab olema mingi inimese psüühikat piisavalt servale ajav mõju, mis vallandab materiaalses kultuuris vasturaskuseks stabiliseeriva kaaluvihi.

Masstootmine tekitas käsitööbuumi – käsitööõlled, -leivad, -riided. Info masstootmine tekitab arvatavasti käsitööinfo buumi.

Sa oled öelnud, et inimesed loovad asju ja asjad loovad inimesi. Kuidas ja mis asjad on meid inimestena kas füüsiliselt või vaimselt juba praegu muutnud?

Füüsiliselt on kõige lihtsam näide vetsupott. Miks on inimestel nii palju hemorroide – sest me pole mõeldud istuvas asendis roojama. Kui vaadata inimeste füsioloogiat, siis inimene peaks kükitama. Meditsiiniline abinõu hemorroidide vastu on pink, mis pannakse vetsupoti ette, et inimene oleks vetsupotil kükakil asendis. Käisin Hiinas loengut andmas ja enamikus tualettides oli põrandas auk, mille ees oli kaks jalajälge. See on kõige normaalsem enesetühjendamise viis. Inimestel on tekkinud väga palju vaevusi lihtsalt põhjusel, et nad tahavad istuda vetsus samas asendis nagu kontoris, aga nii surutakse sooled kokku, soontes tekivad suuremad pinged ja paraku oleme pigem nõus käima hemorroidioperatsioonidel kui loomulikul moel vetsus. 

Niisiis toimub meie salajane manipuleerimine igapäevaste asjadega, mille peale me isegi ei mõtle…

Disain kasutabki seda printsiipi kogu aeg, et mõjutada inimest selle kaudu, milline materiaalne kultuur on tema ümber. Praegu nimetame seda nügimiseks. Disain nügib sind iga päev nagu põhikoolis poistega kummituba tehes. Inimest kujundab see, kuidas kujundada teda ümbritsev elukeskkond. Milline oli näiteks üks nõukogude inimene? Ta oli kollektiiviinimene, tööinimene. Ja kui mõtleme nõukogude tüüpkorteri peale hruštšovkas, siis seal on üliväike köök, hästi suur magamistuba ja magamistoaga enam-vähem sama suur elutuba. See tähendab, et nõukogude inimene ei teinud kodus süüa, kuna ta sõi töö juures sööklas. Heal juhul tegi ta köögis hommikul või õhtul võileiba. Korterite mahud kultiveerivad elustiili ja väärtushinnanguid.

Teine näide on see, kuidas toidupoodides pannakse kaupa välja. Kui lähed uksest sisse, on seal esimesena puu- ja juurviljalett. Kui ostja paneb esimesena korvi puu- ja juurvilju, siis ta tunneb, et on teinud hea, tervisliku ja oma lähedastest hooliva valiku ning nüüd võib veidike patustada ka. Võetakse keskmine persona, mõeldakse, mida ta kõige rohkem ostab – kõikvõimalikke pagari-, liha- ja piimatooteid –, ja need kaubad pannakse alati üksteisest kõige kaugemale. Selleks et saaksid oma piima, saia ja vorsti kätte, katkestatakse sinu kõndimistrajektoori kõikvõimalikest vähem ostetavatest asjadest, nagu kohvi- ja maiustustelett, delikatessid jne, tehtud labürindiga. Oled sunnitud nägema asju, mille puhul sa poodi minnes isegi ei teadnud, et võiksid nende järele vajadust tunda. 

Praegune ökoloogiliselt õige valik ei päde saja aasta tagusega võrreldes mingisuguse normaalsusena, see on sulaselge luksus.

Sellega meenub üks uudis, et nätsumüük on langenud, sest ootejärjekorras seistes ei vahi inimesed enam tõtt kassa juurde sätitud nätsude ja kommikestega ega tee impulsiivseid oste, vaid süvenevad hoopis nutitelefoni. Aga siit edasi minnes… Mulle tundub, et praegusel ajal on uute asjade ostmisest tehtud kliimakriisi ja tarbimiskultuurivastaste hoiakute tõttu omamoodi tabu. Samas näib, et see tabu kehtib ainult teatud esemete puhul, millel pole nii olulist kultuurilist või sentimentaalset väärtust. Kas saame rääkida sellisest asjast nagu esemete hierarhia?

Inimesed ei osta kindlasti vähem, vaid liiga-liiga palju. Kui tehti II pensionisamba väljamakse, polnud poodidel piisavalt elektroonikat, et kõiki pesumasinaostjaid rahuldada. Ühiskonnas on ikkagi raha liiga palju. Meil on häda baastaseme nihkega, mis tähendab, et harjume ära mingite situatsioonidega ja eeldame, et see on baastase. Kõik, mis läheb sellest enamaks, on halb. Aga see baastase, mis on meie jaoks normaalne, nihkub kogu aeg. Praegune ökoloogiliselt õige valik ei päde saja aasta tagusega võrreldes mingisuguse normaalsusena, see on sulaselge luksus. Me oleme harjunud nii meeletu luksusega, et me lihtsalt ei oskagi aimata, et kuskil on mingisugune teistsugune olemise võimalus. Sellest räägitakse kui ihade horisondist – asjadest, mis meil peavad olema, et saaksime öelda, et elame head elu. Selleks et enda jaoks seda, nagu sa ütlesid, hierarhiat mõtestada, elan ma iga suvi vähemalt kuu aega metsas. Mul on kotis ainult nii palju, kui jaksan seljas kanda, pluss aeg-ajalt ostan toitu. Minu jaoks on hierarhia tipus asjad, millega püsin elus, ja kõik ülejäänu on luksus, mida peab tassima. Näiteks paar raamatut, mida on täielik lollus kaasas kanda, aga mulle meeldib õhtuti lõkke ääres lugeda. Kõige selle kujul, mis tuleb lisaks, näed, kuidas asjad sind omavad. 

Niisiis teenime asju sama palju või isegi rohkem, kui nemad teenivad meid?

Iga asi vajab, et hoolitseksid selle eest. See on omandisuhte kahepoolsus – mitte mina ei oma ainult asju, vaid asjad omavad ka mind. Tulin täna kodust siia ateljee poole ja juba oli naabruses muru niidetud. See vasttärganud üksikute võilillenuppudega muru oli seal vaid paar sentimeetrit kõrge, aga millegipärast tekkis kellelgi tunne, et tal on vaja muru ära niita, ja ta on võtnud selle aja oma reedesest varahommikust, sest eile oli see veel niitmata, kui ma koju läksin. Kas ta tegi seda kell kuus, seitse või kaheksa hommikul? Tõusis tund aega varem üles, et muruniiduk käima tõmmata ja enne tööleminekut oma maja ümber olevad murulapid ära niita?

See murulapp omab seda inimest samamoodi, nagu see tass, millest ma praegu kohvi joon, omab mind. Selleks et see tass saaks mind ka homme teenida, pean ma seda pesema. Selleks et ma seda pesta saaks, peab mul olema kraanikauss. Selleks et mul oleks see kraanikauss, pidin suvel torumehe kutsuma, sest kanalisatsioon hakkas püstakus lekkima. Ja kuigi ma olin plaaninud linnast välja sõita, pidin keset suvepuhkust töömehega ateljees olema. No ja siis tuli välja, et katkine toru ulatub põranda alla ja siis tuli osa põrandat üles võtta. Ja siis pidi hakkama põrandat parandama. Ja täpselt niimoodi on iga asjaga minu kodus – pesu nõuab, et kasiksin riideid, aknad nõuavad, et peseksin neid, korsten nõuab igasuvist pühkimist, sissesõidutee igatalvist rookimist. Teatava eluterve hoiaku säilitamiseks üritangi mingiks perioodiks neid asju, mis minu hoolt vajavad, nii palju kui võimalik limiteerida. Okei, telki on vaja aeg-ajalt putukalaipadest ja männiokastest tühjaks saputada ja varustust hooldada, aga see on ikkagi mingisugune kogus esemeid, mis mahub sulle selga. Saad käia sellega mitukümmend kilomeetrit päevas, nii et see sind liiga ära ei kurna, ja kõik, mida on eluks vaja, on seal olemas.

Kui selle baastaseme juurde tagasi tulla, siis seda lootust vist ei ole, et see allapoole nihkuks?

Kardetavasti mitte. Mida kauem ma disainimaailmas olen, seda enam väheneb mu usk paremasse maailma. Disainidiskursuse põhiteema on praegu jätkusuutlikkus. Kuigi ülikoolides tegeletakse sellega tõsimeelselt, on see, mis kommertsmaailma jõuab, indulgentsi müümine. Jätkusuutlikkuse vallas laseme inimestel tarbida samas mahus kui enne, ilma et tunneksid, et teed planeedile halba. Oleme lihtsalt vahetanud ühe sildi teise vastu. See sarnaneb veidike sellega, kuidas mingites antifa ringkondades käiakse marurahvuslasi peksmas ja öeldakse, et võideldakse vägivalla vastu, aga tegelikult vahetatakse üks vägivald teise vastu. See, mis toimub jätkusuutlikkuse ja rohepesuga, on enam-vähem sarnane. Kui üks kartulikrõpsubränd vahetab oma läikiva kriiskavate värvidega kujunduse mati ja looduslikes toonides disaini vastu, ei vähene nende krõpsude jalajälg kuidagi. See on seesama ihade horisont, et me ei ole nõus minema tagasi, sest meie jaoks on see normaalsus, elementaarne hea elu baastase. 

Mainisid juba, et luksus on põhimõtteliselt kõik, mida meil pole ellujäämiseks vaja. Kui rääkida aga päris kallist luksuskaubast, tuleb meelde, et Louis Vuitton lasi paar aastat tagasi välja 2000-dollarilised hantlid. Ma saan aru näiteks kollektsioneerimise funktsioonist, aga mis inimesi veel selliseid asju soetama paneb?

Enamasti ostetakse kuuluvustunnet, mitte utilitaarset hädapärast vajadust. Tootepoed on muutunud elustiilipoodideks ja see on ka põhjus, miks meil käib selline suunamudimine. Selle 2000-dollarilise Louis Vuittoni hantli asemel võiksid kanda kullast tehtud prossi, millel on kiri „Ma saan seda endale lubada”. Miks on vaja Hugo Bossi ülikonda, miks on vaja enamikku nonsenssi? See on identiteedi küsimus. Me kõik tegeleme asjade kaudu identiteedi ehitamisega. Kui vaatame üksteise riideid, siis loome ikkagi teadliku valikuna mingisugust kuvandit. Üks vajab kuvandi loomiseks klassikalist punkari-outfit’i, teine Hugo Bossi ülikonda, kolmas kalleid hantleid toanurka. Meid nähakse selle kaudu, mida me omame. 

Mu lemmikmuinasjutt on Italo Calvino kirja pandud „Ullike Tšufa”, kus kerjusest külahull Tšufa läheb ühte tallu almust paluma. Nähakse, et räbalates hulkur on ukse taga, aetakse koerad kallale, pekstakse minema. Tšufa emal hakkab pojast kahju. Laenab raha kokku, ostab Tšufale peene härraste kuue. Tšufa läheb uuele kerjamisringile samasse tallu, nähakse, et peen härra on ukse taga, kutsutakse kohe lauda, lõunasöök on valmis, pannakse suur kauss pudruga ette. Tšufa hakkab kahe käega endal putru kuuetaskutesse ajama, ise räägib: „Söö, kuueke, söö, eks sind toidetakse, mitte mind.”

Täpselt samamoodi on kõigi nende asjadega, mida me omame. Me arvame, et oleme jube unikaalsed ja meid defineerib meie vaimuvara, aga enamasti jaotatakse ühiskond ikkagi sissetuleku, mitte selle järgi, kui hea inimene sa oled. 

Minimalism on võimalik ainult linnaühiskonnas, kus oled delegeerinud ära võimalikult palju asju.

Samas on endiselt populaarne minimalism, mis pühitseb väheste asjade omamist ja ebavajalikust lahtiütlemist.

Mul on EKA tudengitega terve minimalismi seminar ja olen võtnud üheks vestluse algatajaks kaks pildinäidet. Ühel on kujutatud klassikalist Skandinaavia stiilis rikaste inimeste maakodu – heledad pinnad, tühjus, kuskil üksik kamin, väga ära sätitud. Teine on pilt minu sõbra kodust, kes elab täiskohaga maal. Kasvatab ise toitu, vesi tuleb kaevust, müüb oma mesilaste saadusi. Köögis on pottide peal potid, küllus sadadest asjadest. See näitab, et minimalism on võimalik siis, kui sinu sissetulek on piisavalt suur, et saad äravisatava asja asemele alati uue osta. Minimalismi eelduseks on suur sissetulek ja eriti suur heaolu.

Lisaks on minimalism võimalik ainult linnaühiskonnas, kus oled delegeerinud ära võimalikult palju asju. Sul ei ole vaja kööki palju potte, panne, lusikaid, nõusid, kui iga su lõunasöök tuleb Boltiga koju ja saad oma toidu plastkarbis. Sul on vaja ainult ühte kahvlit, ühte lusikat, ühte nuga, sööd oma toidu ära, viskad karbi minema ja saad elada täielikus minimalismis. See tähendab, et saad ajutiselt kompenseerida kõik need asjad mingi teenuse sisseostmisega. Kui elad metsas nagu mu sõber, kelle lähim asula on mitme kilomeetri kaugusel ja kes käib poes vaid korra nädalas, on vaja väga palju nõusid, et asju hoiustada, sisse teha jne. Minimalism on väga naljakas nähtus ja see on huvitav, et seda seostatakse mingisuguse väga jätkusuutliku maailmaga, aga see on reeglina risti vastupidine erilise külluse maailm, sest sa ei taaskasuta midagi.

Lääne silma on ju treenitud kõikvõimaliku elustiilimeedia kaudu seda minimalismi armastama.

See kultiveerimine käib kogu aeg. Disainerina on mõnikord olulisemgi muuta lugusid esemete taga kui esemeid endid. Kaltsukad on muutunud vaeste inimeste poodide asemel trenditeadlike poodideks. Sama lugu on toidupäästmise, jalgrattasõidu, ise kokkamise, linnapõllunduse ja asjade vahetamisega. Mina ei eelista ei küllust ega ka minimalismi, vaid asju, mida on inimesele vaja. Kui sul neid vaja ei ole, pole neid järelikult vaja omada. Kui sul võib seda vaja minna, siis on mõistlik seda mitte ära visata ja kasutada see lõpuni. Selle kultiveerimise hea näide on jällegi lõputu muruniitmine. Mingil hetkel hakkasid rohkem söötis olevatesse aedadesse tekkima sildid kirjaga „Me ei ole laisad, vaid toetame elurikkust”. Selleks et omada putukaid-mutukaid, usse ja linde kaasavat aeda, on vaja kultiveerida seda normaalsust, et ka see on ilus. Ja mida rohkem hakati sisustusajakirjades selliste aedade pilte näitama või antigi kodukujundusauhind aiale, mis tõesti laseb naadil kasvada, seda rohkem muutus see normaalsuseks. Maailmas pole olemas ilusat ja koledat, vaid meie pidevas muutuses olev suhe asjadega. Ma arvan, et iga eetilise disaineri baastase on tegeleda sedasorti lugude abiga nügimisega, mitte rahuldada vaid tööstuse ja ettevõtete vajadusi, mis on leiva lauale saamiseks samuti vajalik.

Selleks et omada putukaid-mutukaid, usse ja linde kaasavat aeda, on vaja kultiveerida seda normaalsust, et ka see on ilus.

Oma näitusel „Teatavate piiride poorsusest” jätkasid sa oma vanaemast maha jäänud käsitööd, et luua materiaalse kultuuri toel kahekõne siitilmast lahkunud inimesega. Saatetekstis kirjutasid, et läksid tema korterit remondi jaoks tühjendama ja sind ootas ees 83 aastat elu. Mida sa sealt leidsid?

See oli maailm, kus ma ise üheksateist aastat sees elasin, enne kui Tallinnasse ülikooli tulin. Midagi selles mõttes ootamatut ei olnud, ma ei tunginud võõra inimese ellu, aga nagu kirjeldasin suhet laibamatuse lahtikaevamisega, kaevasin justkui samamoodi lahti enda jaoks olulise inimese elu. Vanaema oli hoidnud alles praktiliselt kõik püksid ja pluusid, mida enam ei kantud, aga lõikas teksapükstel terved kohad välja, juhul kui on tarvis sama tooni teksasid paigata. Kui mingi kampsun sai ära kantud, harutas ta tervema osa üles, et järsku läheb kunagi vaja. Sedaviisi loed väärtushinnanguid ja mõtteid, mis inimesel on neid asju omades ja omandades olnud, näed, mis valikuid ta on teinud. See andis võimaluse saada temaga mingi uus kontakt. Tundsin ühel hetkel, et olen temaga dialoogis, kui lugesin tema kirja pandud märkmikukatkeid või ravimtaimeretsepte. Kuna ta oli loomaarst, ei suhtunud ta sellesse kui lihtsalt esoteerikasse, vaid tundis huvi, mis taimed millegi vastu aitavad, kuidas peaks neid säilitama, kuivatama, korjama ja neist tinktuure tegema. Leidsin kõiksugu nõiaköögimärkmeid, mida on keemiku täpsusega vaagitud, ülestähendusi suhtlusest Vormsi Ennuga. Need on asjad, mida ta pidas oluliseks. Mäletan küll, et lapsena käisime taimi korjamas ja kõik kohad olid kuivavaid paiselehti ja ristikheina täis, aga see, kuidas ta kasekäsnast tinktuure villis ja abivajajaid ravitses, oli väga lahe asi, millega kohtuda, miski, mis ei olnud kuidagi varem isiklikus suhtluses jutust välja tulnud.

Sinu ja Hans-Otto Ojaste installatsiooni „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu” keskmes oli samuti korter. Kas see ruum oli ka mingil määral su vanaema korterist inspireeritud?

Ei, ei, see ei ole sellega üldse seotud, tookord sai võetud alustekstiks puhtalt Tšehhovi „Kirsiaed”, mida me hakkasime Ottoga harutama.

Aga miks just see raamat?

Sest üks mu sõbranna ütles, et ta ei saa aru, miks viimasel ajal nii palju Tšehhovi „Kirsiaeda” lavastatakse. Praegu on see näiteks Vanemuises ja Ugalas ja jäin mõtlema, et miks seda siis tehakse. Aga kui aru ei saa, siis tuleb ise teha. Kuna ma ei tahtnud lavastada „Kirsiaeda” „Kirsiaiana”, kirjutasin sellele fiktiivse viienda vaatuse. Mind inspireeris just see, et Tšehhov ise on nimetanud selle väga traagilise loo komöödiaks. Mis mõttes komöödia? Huvitaval kombel avasid Tšehhovit minu jaoks hoopis teised autorid, kes kasutavad ridade vahele peidetud huumorit. Lugesin üle juba kooliajast tuttavat Kafkat, näiteks „Lossi” ja „Protsessi”. Samuti leidsin enda jaoks Ionesco.

Kafka kirjeldab tihtipeale mingit olukorda, mis lihtsalt mätsib ja mätsib, kuni ollakse kaelani sees ja see jõuab täieliku oksüümoronini välja. „Kirsiaia” puhul on samamoodi huvitav, et kõik ketravad midagi ja ükskõik kui hea tegelane ka poleks, kõigil läheb halvasti. Nagu Littelli „Eumeniidides”, kus kurja sünniks pole vaja kurje inimesi. Kuri juhtub ja kuri on. Ma ei usu, et meil on poliitikas tegelasi, kes on seal puhtast kurjusest. Olgu siis konservatiivid või keegi sotsidest, lihtsalt nende nägemus heast ja õigest on erinev. Aga kui viid mingi asja piisavalt kaugele, jõuab see alati absurdini välja. Ka kõige suurem headus. Seda dualismivastasust olen jutlustanud ka varasemates väljapanekutes. Näitust tehes irdusin täielikult päevauudistest ja pärast kuu aega kafkalikus-tšehhovlikus absurdis elamist oli esimene uudis, mida nägin, see, et Martin Helme tahab minna kohtusse, kuna tal ei lasta riigikogu tööd takistada. No ei olnud väga vahet, kas „Kirsiaed” või „Aktuaalne kaamera”. Ma ise olen gei, aga mul on mitmeid sõpru, kes on tulihingelised samasooliste abielu vastased, aga me oleme endiselt sõbrad ja nad on head inimesed. See ongi tšehhovlik eksistentsiaalne komöödia. Vihkad seda, keda armastad. Inimlik nokk-kinni-saba-lahti-traagika, mida saab inimväärselt taluda vaid naerdes.

Mulle meeldib, kui ma ei hakka maalima n-ö valgele lõuendile, vaid keegi on vedanud sinna juba kriipsud, millega ma suhtlema hakkan.

Kai Lobjakale antud intervjuus rääkisid kunagi, et kogud kaltsukatest, prügikastitagustest, ehitusplatsidelt ja tühermaadelt asju ning tassid neid ateljeesse kokku. Kas ka see on endiselt su tööprotsessi osa? Kas see aitab mõtte liikuma panna? 

Jaa, mu töömeetod on kogumine ja nende asjade kasutamine nii, et ma mingil määral muudan neid. Mulle meeldib, kui ma ei hakka maalima n-ö valgele lõuendile, vaid keegi on vedanud sinna juba kriipsud, millega ma suhtlema hakkan. (Toob riiulist riidepuu, millest on saanud puidust lülidega „kaelaskantav junn”, nagu Urmas seda ise tutvustab.) See on mu vanavanaisa tehtud riidepuu, aga see on niivõrd äge objekt. Siin on isegi jooned peal, mille mu vanavanaisa on hariliku pliiatsiga märkinud, et õigesti puurida. Ma hakkasin selle jutiga suhestuma, märkisin enda mõõdud sellest lähtuvalt. Jälle mingisuguse inimese jäljed, keda ma ei ole kunagi elus kohanud, sest ta suri juba enne minu sündi. Ta oli tisler ja sain endale kõik tema tööriistad, mis pidid samamoodi äraviskamisele minema. 

Su tööde teemad on pigem personaalsed. Sotsiaalkriitilist kunsti sa vist eriti teha ei taha?

Sotsiaalkriitilist ei ole, jah, see ei ole eriti minu teema. Mind on pigem huvitanud püsivamad väärtused. Mitte et ma ei võiks olla Ai Weiwei moodi püstolreporter, aga ma lihtsalt arvan, et mingid teised inimesed teevad seda paremini kui mina. Olen pigem jälgija ja mulle meeldib enne puhtandit kümme mustandit kirjutada. Poliitiliselt aktiivne kunst sobib sellele inimesele, kes kirjutab väga hästi esimese mustandi. Ma seedin kõike hästi kaua. 

Mis sul praegu seedimisel on?

Praegu küpseb järgmisel kevadel Kanuti Gildi SAALi tulev „Tädi Õie 71. sünnipäev”. See on tööpealkiri. See mõte on mul olnud peas üle aasta ja asja vormumiseks läheb veel aasta.

Kas sul on ka päriselt tädi Õie?

Ei ole, tädi Õie on fiktiivne tegelane. Üritan luua endale iga kord mingi väljakutse. Viimase installatsiooni väljakutse oli see, et ma ei ole loonud kunagi ühtegi teost, mis oleks puhtalt lavastuse tekstist lähtuv nagu klassikalises teatris. Võtsingi lähtepunktiks „Kirsiaia”, nagu keegi lavastaja võtab teksti ette ja hakkab seda järjest lahti koorima, enda omaks tegema. „Tädi Õiega” tahan ise kirjutada hästi põhjaliku stsenaariumi, millest jõuaks lavale hästi vähe. Mind jäi kummitama Toomas Pauli ütlus, et selleks et kirjutada sellist raamatut nagu „Vanamees ja meri”, pead teadma kõike vanameestest ja kõike merest ning siis selle kõik raamatust välja jätma. Selle Kanuti lavastuse tahan ma kirjutada enda jaoks süvitsi läbi, joonistada, otsida mingeid narratiive, aga enamik sellest, mille kirja panen, ei jõua lavale.

Enne vundamendi ladumist tehakse ju maaparandustöid. Ma arvan, et üldeluline lugemus on nagu maaparandustöö ja vundamenti valad juba läbiseeditud materjalist, silmaringist, kogemustest.

Nagu öeldakse, et selleks et kirjutada, peab palju lugema, siis kas kunsti puhul oleks see reegel palju lugeda ja ka palju kunsti näha?

No see on, jah, nii, et kui tahad olla hea kirjanik, pead hästi palju lugema, kui tahad olla hea kunstnik, siis on soovitatav, et oled üksjagu kunsti näinud. Ma ei arva, et hea näituse tegemiseks pead ettevalmistavalt Foucault’d või Derridad lugema. Ma isegi ei ütle, et see on näitusele mingi vundamendi ehitamine. Enne vundamendi ladumist tehakse ju maaparandustöid, kaevatakse sügav auk, puuritakse ankrud maapinda, et tulevane maja stabiliseerida. Ma arvan, et üldeluline lugemus on nagu maaparandustöö ja vundamenti valad juba läbiseeditud materjalist, silmaringist, kogemustest. Näitusel tahan näha kunstniku seisukohta, mitte seda, kuidas ta visualiseerib ja väljendab Barthes’i mõtteid. Loetud tekstid peavad olema vereringes nagu äraseeditud lõunasöök. Kunagi, kui olin Amsterdamis praktikal, oli mu meistriks Ruudt Peters, kes tegi ühe kollektsiooni iga kahe aasta tagant. Ta kogus inspiratsiooni välismaalt ja läks sinna nii-öelda resideerima. Ta ütles, et tema tehnika on see, et ta sõidab kuskile, sööb kõik sisse, mis seal on, siis sõidab koju Amsterdami tagasi, seedib selle kõik läbi ja situb kunstina välja. Ja mulle meeldib, kui iga asja kallal on pikemat aega tööd tehtud ja seda pikka aega läbi seeditud.

Adele-Kristelle Lehtorg on vabakutseline fotograaf ja produtsent, keda võib näha vabal ajal vanadest skate ja fashion magazine’idest inspiratsiooni otsimas ning sürreaalseid ideid kokku panemas.