Kes ja kuidas peaks pakkuma lastele seksuaalharidust? See küsimus on muutunud avalikkuses ülepolitiseerituks, mistõttu tõendus- ja faktipõhised ettepanekud saavad valju hukkamõistu sihtmärgiks. Tekkinud patiseisu tõttu lisandub üha uusi seksuaalvägivalla ohvreid ja vägistajaid.

Kõige paremini on seksuaalvägivalla juhtumite puhul teada ohvrite hulk. Just ohvrite, mitte vägistajate arvu peegeldab vähemalt osaliselt justiitsministeeriumi iga-aastane ülevaade kuritegevusest. See on loogiline mõõdiku valik, sest vägistaja isik pole alati teada. Nii jagabki riik selle asemel statistikat, mis kirjeldab suguühtesse sundija suhet ohvriga: pereliige, võõras, naaber.

Ametliku statistikaga võrreldes märksa terviklikumat pilti pakuvad ohvriuuringud. Viimasest, 2021. aasta kevadel avaldatud vägivalla kogemise raportist avaldub, et tegu on tohutu peitkuriteoga ning vägistamist, vägistamiskatseid ja seksuaalvägivalda tervikuna esineb ametliku statistikaga võrreldes kümneid kordi (tõenäoliselt veelgi enam) rohkem.

See, et seksuaalvägivalla ohvrid vajavad (sh riigipoolset) abi, mh eri teenuseid, nagu psühholoogiline ja juriidiline tugi, on ühiskondlikult universaalselt aktsepteeritud vaade, mille üle pole lähiminevikus debateeritud. Lahknevusi esineb hoiakutes seoses sellega, kes või mis vägistamise põhjustas. Märkimisväärne osa elanikest peab endiselt süüdlaseks ohvrit, kelle käitumine, olek, riietus vms oli see, mis juhtunu esile kutsus, seda nii noorte[1], politseinike, tudengite kui ka laiemalt kogu elanikkonna seas.[2]

Etteruttavalt on vajalik rõhutada, et (eriti tõendatud) vägistamisjuhtumeid ühekaupa lahates on keeruline jõuda muule järeldusele kui see, et tegu on ilmselgelt kuriteoga. Või et paljude uurijate kohaselt on juhtumeid, kus ohver vägistamise korral politsei poole pöördub, mitmete, sh seadusandluse eripäradest tulenevate põhjuste tõttu marginaalne hulk. Või et iga tuhande vägistamisjuhtumi kohta jõuab kohtusse seitse ja süüdimõistva otsuseni viis juhtumit. Viis. Ühiskonnas valitseb põhjendatud ootus, et tõendatud juhtumi korral peab kurjategija saama karistuse. Seda kõike ei taha ka käesolev artikkel mingil juhul kahtluse alla seada. Küll aga on uurijad leidnud, et tegemist on komplekssema teemaga kui eraldiseisvate pahatahtlike inimeste (ekstreemsematel juhtudel grupeeringute) tegu.

Vägistamisel ja vägistamiskultuuril on otsene seos puuduliku või olematu seksuaalharidusega.

Inimestele loomuomane süüinstinkt[3] tekitab tugeva tungi näha probleemide või nähtuste korral eelkõige süüdlast või süüdlaste rühma, kes on juhtunu eest ühemõtteliselt ja ainuisikuliselt vastutavad ja kelle vastutusele võtmine toob probleemile ka lõpliku lahenduse. Selline lähenemine eemaldab vaateväljast muud, palju kaugemad ja süsteemsemad põhjused, aga ka tegemata jäetud sammud, mis juhtunut potentsiaalselt soodustavad.[4] Sisuliselt saab seksuaalvägivalla mustrites näha ka sümptomeid, mitte pelgalt haigust.

Senise seksuaalhariduse eduloo varjukülg

Ühe olulisima vajaka jäänud teguri on paljud uurijad suutnud juba korduvalt tuvastada: vägistamisel ja vägistamiskultuuril[5] on otsene seos puuduliku või olematu seksuaalharidusega[6][7]. Sealjuures ei adresseeri seksuaalharidus ainult vägistamist. Arengukohane ja holistiline seksuaalharidus[8] panustab mh soovimatu rasestumise, seksuaalsel teel levivate haiguste, seksuaalse riskikäitumise jpm ennetusse[9].

Eesti koolides pakutavat teaduspõhist seksuaalharidust on võimalik pidada säravaks edulooks. Analüüsid on näidanud, et just seda saab võtta otsese põhjusena, miks on drastiliselt vähenenud abortide hulk ja suguhaiguste levik.[9] Eesti koolides alustati tõenduspõhise seksuaalhariduse andmist 1996. aastal, riiklikku õppekavva on see kaasatud kohustusliku osana. Eesti seksuaalharidust on hinnatud kõrgelt ka Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) raportis[10], mh tuuakse Eestit eeskujuks seksuaalhariduse põimimises õpetajaharidusse.

Vaid mõningast vastuseisu esineb raporti järgi vähestes, peamiselt religioosse suunitlusega koolides, kus keeldutakse käsitlemast tõenduspõhist seksuaalharidust ja selle asemel pakutakse õpetust, mille tuumaks on abielueelse seksuaalkäitumise moraalne hukkamõist. Koolidel on voli otsustada, mis moel nad lastele seksuaalharidust annavad – isegi kui nende valik on uuringute järgi soovitule (nt abieluni seksist hoidumine) vastupidise mõjuga. Ilmekaks näiteks on uuring, millest selgub, et erinevalt seksuaalharidust pakkuvatest riikidest (Austraalia, Holland ja Prantsusmaa) alustatakse USAs, kus on levinud abieluni seksuaalelust hoidumisele suunatud programmid, seksuaaleluga varem ja seejuures kasutatakse vähem kaitsevahendeid. USA 15–19-aastaste seksuaaltervise näitajad olid selles võrdluses konkurentsitult kõige hullemad.

Nii pornograafiat õppematerjalina kasutanud kui ka seksuaalharidusest ilma jäänud noortel on reeglina puudulikud teadmised tervetest seksuaalsuhetest, mis sillutab omakorda teed vägistamisele.

See, et Eestis on seksuaalhariduse pakkumine võrreldes muu maailmaga heal tasemel, ei välista murekohtade olemasolu. Noorte peegelduse järgi on „suhte- ja seksuaalvägivalla teemade käsitlemine koolitundides ebaühtlane – kohati saadakse sellega noorte arvates hästi hakkama, kuid kohati puudub õpetajatel nii oskusi, teadmisi kui tahet”. Sama uuringu järgi on spetsialistide hinnangul seksuaalhariduse andmisel mõjusaks takistuseks koolijuhtide negatiivne suhtumine seksuaalharidusse. Ühe uuringu kohaselt pole kolmandik kooliõpilastest klassitundides vägivalda ja soorolle puudutavate teemadega üldse kokku puutunud, veidi suurem hulk väitis, et seda on tehtud üksnes põgusalt.

Väärkohtlejast seksuaalhariduse andjaks

WHO kiitva raporti koostamise järel toimusid mitmed märgilised sündmused. Esiteks massilised virtuaalsed ja verbaalsed rünnakud seksuaalnõustaja Rita Holmi suunal. Sõna võtsid nii paremäärmuslikud poliitikud kui ka äärmuskonservatiividest arvamusliidrid. Seksuaalharidusest sai korraga polariseeriv maailmavaateline küsimus, mida – nagu teisigi sarnaseid teemasid – hakkas iseloomustama „ühiskondlik kaevikusõda”. Viimast võib nimetada nähtuseks, kus oluline pole teise poole ärakuulamine, vaid enda positsioonide kindlustamine.

Sealjuures on jäänud kõlama seksuaalhariduse vastaste argument, et seksuaalharidus peaks olema lapsevanemate, mitte lasteaia pärusmaa. Seksuaalharidust seostati diskussioonis aga laste seksima suunamisega. Ehkki teoorias võib see olla hea mõte, on seksuaalhariduse lapsevanemate hoolde jätmine seotud väga suurte riskidega. Kui valida selline suund, on raske kontrollida, kas, kuidas ja kui palju seda haridust kodus pakutakse. Halvima – paraku mitte sugugi vähetõenäolise – stsenaariumi korral võib laps sattuda sel kombel olukorda, kus seksuaalharidust peaks andma inimene, kes on ise seksuaalne väärkohtleja. Ohvriuuringu andmetel on lapseeas kogenud seksuaalvägivalda iga kuues elanik, kusjuures 14 protsendil juhtudest oli seksuaalse väärkohtlemise toimepanijaks isa, kasuisa või ema.

Kooli pakutava seksuaalhariduse puudumine suunab noored iseseisvalt avastama, kusjuures väga suur osa kasutab vähemalt osaliselt kasutusjuhendina pornograafiat. Nii pornograafiat õppematerjalina kasutanud kui ka seksuaalharidusest ilma jäänud noortel on reeglina puudulikud teadmised tervetest seksuaalsuhetest, mis sillutab omakorda teed vägistamisele.[6]

Noorte peegelduse järgi on „suhte- ja seksuaalvägivalla teemade käsitlemine koolitundides ebaühtlane – kohati saadakse sellega noorte arvates hästi hakkama, kuid kohati puudub õpetajatel nii oskusi, teadmisi kui tahet.

Häbikultuur lämmatab arutelu

Vastuseisu mõistmiseks tuleb vaadata lähimineviku käsitlusi. Suur osa lapsevanematest ja täiskasvanud elanikkonnast on pärit häbikultuurist[11], kus seksuaalsust seostati vähemalt ühiskondlikul tasandil piinlikkuse ja häbitundega. Seksuaalhariduses valitsesid peamiselt „seksnegatiivne seksuaalkasvatus ja infoväli, mis hõlmas ka seksuaalsuse teemadel vaikimist või teemade vältimist”[12]. Tollane ühiskonna sellekohane praimimine[13] avaldub seksuaalhariduse debatis siiani. Konflikti panustab ka seksuaalhariduse kiire areng. Ühes hiljutises magistritöös[14] toodi välja, et seksuaalhariduse sisu muutub hüppeliselt: „Debati suurimaks vastuoluks võib pidada hoiakut, mis õigustatult nõuab nii elutähtsa teema head ja sobilikku käsitlemist ning teiselt poolt leppimatust WHO holistilise seksuaalhariduse kriteeriumidega.”

Paradoksaalsel kombel pole arengukohasel seksuaalharidusel teadaolevalt negatiivseid tagajärgi. Vastupidi seksuaalsust eitavatele seksuaalharidusprogrammidele ei soodusta see seksuaalelu varasemat algust, pigem võib see seda edasi lükata. Nii mõnedki uuringud on seda kinnitanud, aga tõestatud on ka seda, et seksuaalharidust saanud noored käituvad vastutustundlikumalt ja esineb vähem seksuaalset riskikäitumist. Hirm, et seksuaalharidus utsitab noori seksima, ei vasta tõele ja on seotud pigem väärarusaamade, teadmatuse ja maailmavaateliste ekslike hoiakutega, samas kui seksuaalhariduse mõjud ei silluta teed ainult seksuaalvägivallavabale elule, vaid tervematele suhetele, soovimatute raseduste ärahoidmisele jne.

Kuivõrd suur on lapsevanemate vastuseis holistilisele seksuaalharidusele? Austraalia 3–12-aastaste laste isade seas tehtud uuringu kohaselt vastandusid isad valdavalt stereotüüpsele kuvandile isast kui lastele, iseäranis tütardele seksuaalsusega seonduva keelajast. Selle asemel avaldasid isad soovi, et nende lapsed saaksid tänapäevaseid ja terviklikke teadmisi suhetest ja seksuaalsusest, kusjuures prioriteetseimateks teemadeks peeti vägivaldsete suhete vältimist, nõusoleku vajalikkuse mõistmist seksuaalsuhetes ning seksuaalse väärkohtlemise äratundmist ning sellest teadaandmist, kõige ebaolulisemateks teemadeks peeti abielueelsetest seksuaalsuhetest hoidumist ja pornograafia vältimist.

Polariseerumist ei saa siiski eitada. Muutuse aluseks võib võtta teiste sarnaste teemade (nt vaktsiinivastaste lapsevanemate) lahenduskäsitlusi. Marilin Noorem toob oma magistritöös esile, et kasu pole ka üksnes teadus- ja tõenduspõhise informatsiooni olemasolust ja selle edastamisest, vaid lahenduseks on vajalikud ka tõenduspõhised kommunikatsioonistrateegiad.[15] Vaja oleks mitte olla osaline eespool mainitud kaevikusõjas, vaid kuulata ära vastaspoole hirmud. Samuti võiks kaaluda, kas ja kuidas vähendada samm-sammult (lastevanemate seas levivat) häbikultuuri mõju. Lasteaias pakutavat seksuaalharidust saab anda edasi selle sisu peegeldavate väljenditega (näiteks tunde- ja kehaõpetus) ning selgitada eesmärki, millega hoolivad lapsevanemad olenemata maailmavaatest nõustuvad – selleks on lapse turvalisuse tagamine.

Uuringud on kinnitanud, et seksuaalharidust saanud noored käituvad vastutustundlikumalt, lükkavad seksuaalelu algust edasi ja nende seas esineb ka vähem seksuaalset riskikäitumist.

Nii on võimalik suunata diskussiooni kese olulistele teemadele, nagu seksuaalhariduse parandamise vajalikkus, õpetajate sellealane võimestamine, samuti tervete suhete ja kohtinguvägivalla[16] jms alaste teadmiste tugevam osakaal kooliprogrammis, et noortel oleks võimalikult head väljavaated terve, vägivallavaba elu elamiseks – et nad ei satuks tulevikus ei ohvri ega ka vägistaja rolli.

Noored soovivad rohkem seksuaalharidust 

Algus on tehtud: juba viis aastat on koolitatud õpetajaid eraldi kohtingu- ja seksuaalvägivalla teemal, osalenud on 350 õpetajat. Koolitatakse ka lasteaiaõpetajaid ja korraldajate sõnul on koolitused populaarsed. Seksuaalhariduse vajalikkusest saavad aru ka Eesti noored ise. Seejuures on noored avaldanud soovi saada rohkem teadmisi seksuaalvägivalla kohta. Noorte ootused kalduvad just holistilise käsitluse suunas[20], kus seksuaalharidusest räägitakse mitmekülgselt, sh keha- ja tundeõpetuse kaudu. Kui valida, kas ja kuidas rääkida õpilasele seksuaalsusest, peaks lähtuma just nende, mitte seksuaalharidusele vastuseisjate vajadustest ja soovidest.

Tehtud töö ja senine suund on andnud häid tulemusi. Kui kohtinguvägivalla koolituste juhendmaterjali katsetati õpilaste peal, siis selgus, et ka kolmest tunnist on kasu õpilaste vägivalda puudutavate teadmiste ja hoiakute muutmisel. Lõpetuseks kirjeldan gümnaasiumiõpilase õpetajale saadetud (ja tema kaudu mulle edastatud) tagasisidet loengule, mille pidasin tänavu aprillis seksuaalvägivallast ja selle kajastamisest. Selles kirjas küsiti, miks neile ei ole seksuaalharidust antud, ja esitati klassi nimel palve, et nad seda siiski saaksid, sh infot nii suguhaigustest, vägivallast, riskidest kui ka kõigest muust.

Kui valida, kas ja kuidas rääkida õpilasele seksuaalsusest, peaks lähtuma just nende, mitte seksuaalharidusele vastuseisjate vajadustest ja soovidest.

„Kuhu see paigutada?” kuulen juba sadu õpetajaid oigamas. Kooliprogramm (mis näeb juba ühiskonnaõpetuse tunnis ette kohustuslikku seksuaalharidust) on täis, koolipäevad niigi pikad. Kuid asi on prioriseerimises. Mis on olulisem, kas matemaatika, käsitöö või laste kaitsmine? Selleks pole ju vaja palju aega kulutada. Nagu eespool viidatud uuringust selgus, on abi ainuüksi mõnest läbimõeldud teadus- ja tõenduspõhisest tunnist. Kool, mis jätab holistilise seksuaalhariduse oma programmist välja, peaks teadvustama, mis selle otsusega kaasneb.

Need lapsed on ohus. 

[1] Marelle, M. 2018. Seksuaalse väärkohtlemisega seotud hoiakud Eesti noorte hulgas. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool.
[2] Eesti elanikkonna teadlikkuse uuring soopõhise vägivalla ja inimkaubanduse valdkonnas. – TNS Emor, Sotsiaalministeerium, 2014.
[3] Tung pidada otseseks süüdlaseks halbade kavatsustega inimest. Inimestele meeldib uskuda, et asjad juhtuvad seetõttu, et keegi seda tahtis, et inimestel on võim ja valikuvabadus, vastasel juhul tundub maailm ettearvamatu, segane ja hirmutav.
[4] Rosling, H.; Rönnlund, A. R.; Rosling, O. 2020. Faktitäius: kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad.
[5] Vägistamiskultuur on keskkond, kus pisendatakse ja normaliseeritakse vägistamisintsidente, süüdistades ohvrit vales riietuses, vales kainusastmes, vales kohas liikumises või inimeste liigses usaldamises.
[6] Lanford, A. 2016. Sex education, rape culture, and sexual assault: The vicious cycle. – Furman Humanities Review, nr 27 (1), lk 61–78.
[7] Griffin, L. J. 2021. The Effect of Sex Education Programs on Rape Culture. Lõputöö, Michigan State University.
[8] Seksuaalharidus, mis hõlmab õpetust seksuaalsuse kognitiivsete, emotsionaalsete, sotsiaalsete, suhetega seotud ja kehaliste aspektide kohta.
[9] Part, K. 2015. Sexual health of young people in Estonia in a social context: the role of school-based sexuality education and youth-friendly counseling services. Doktoritöö, Tartu Ülikool.
[10] Ketting, E.; Ivanova, O. 2018. Sexuality education in Europe and Central Asia: State of the Art and Recent Developments. An overview of 25 countries. – Federal Centre for Health Education.
[11] Häbikultuur – lühidalt selgitades võib selleks pidada väärtussüsteemi, mis on peamiselt omane kollektivistlikule kultuurile ja kus suurim eesmärk on häbi vältimine. Eneseväljendusest ja eneseteostusest märksa olulisemad on kollektiivi edu ja au; pahateo ilmsiks tulekul otsitakse õigustust ja kaassüüdlasi.
[12] Birk-Vellemaa, K. 2022. Tütarlapsest sirgus naine: seksuaalkasvatuse kogemus ja selle mõju seksuaalsele enesekehtestamisele 1971.–1981. aastatel sündinud Eesti naiste narratiivides. Magistritöö, Tartu Ülikool.
[13] Kognitiivse psühholoogia kontekstis on tegu teadvustamatu mälu vormiga, millega tekivad teatavad ootused, seosed ja teod või need on lihtsamad tekkima, kuna objekt, millele tegu on suunatud, on varem esinenud, sellega on varasem kokkupuude.
[14] Kütt, K. 2020. Noorte arusaam ja ootused seksuaalharidusest. Magistritöö, Tallinna Ülikool.
[15] Noorem, M. 2007. Laste vaktsineerimise alase juhendmaterjali „Räägime laste kaitsmisest” kriitiline analüüs. Magistritöö, Tartu Ülikool.
[16] Igasugune vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald suhtes olevate inimeste vahel, kes ei ela koos. Tegemist võib olla ka vägivallaga, mis toimub äsja tutvunud inimeste vahel, näiteks peol, õues vms sarnases olukorras.

Laura Mallene on ajakirjanik ja mõttekoja Praxis kommunikatsioonijuht. Sel aastal omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi ühiskonnas muutuste juhtimise erialal. Artikkel põhineb tema magistrieksami esseel.

Roven Jõekäär on Tallinnas tegutsev graafiline disainer ja illustraator. „Kväär Kalevipoeg” on tema spekulatiivne vaade Eesti muinasajalukku, kus on toodud ka seksuaal- ja soovähemuste esindajate lood.