Eesti avalikus ruumis vohama hakanud rassistlik diskursus on mitmekesisem, kui see ehk pealtnäha paistab. Kategoriseerida üritades võib eristada agressorid segregeerijatest ja kultuurikaitsjatest. Veel sügavamale kaevudes selgub, et pagulased on toodud võltsohvriks.

Selleks et mõista „radikaalsete kogukondade” teket Facebookis, tuleks esmalt skitseerida „stressorid”, s.o hirmu kütvad, süvendavad ja põlistavad mõjurid Eesti avalikus ruumis viimaste kuude lõikes. Reaktsioonina esmastele arvamusavaldustele[1] osutas ettevõtja Sten Tamkivi[2] mais „Eesti avalik[u] mõtteruum[i]” ussitamisele. Sellised kriitilised refleksioonid – sarnaselt positiivsemategi pagulastemaatiliste kajastustega – on mööndavasti aga jäänudki hüüdja hääleks kõrbes. Alles pikkamisi muutuvad hoomatavaks meedia küünilisest klikinäljast tõukuvad otsesed tagajärjed. Pehmekujuliselt või sootuks passiiv-olematuna presenteeritav vastuseis sõnavägivallale on võimaldanud hästi äestatud pinnase pagulasvastase retoorika eskaleerumiseks. Ka piir populismist ja poliitilisest aferismist kantud ja nn lihtrahvalike sõnavõttude vahel ähmastub, kuna vägivaldne tonaalsus on mõlema ühisosaks[3]. Nii polnud imekspandav, kui virtuaalne „ussitamine” laieneski väljapoole, pärisellu[4] ja päädis alles hiljuti reaalse massimõrvakatsega, mille tingimusteta hukkamõistki oli avalikus mõtteruumis kaugel konsensusest.

Kui Müürileht tegi mulle ettepaneku kirjutada kogukondade erinumbrisse internetikogukondade „radikaliseerumisest” seoses „pagulasdebatiga”, tabasin ennast kahelt olemuslikult seotud küsimuselt. Esiteks, on’s siinkohal ikka korrektne ja enesekriitiline kõneleda radikaliseerumisest – kui näiteks juba alates 2007. aastast eksisteerivad sellised „alternatiivteavet” pakkuvad veebikeskkonnad nagu Koobas –, selmet ausalt nentida, kuidas – kui piltlikult väljenduda – see (viha)vadak pole teps mitte sattumuslik, vaid kobrutas pealispinna all juba ammu? Ja teiseks, on’s ülepea õigustatud viidata mingisugusele „debatile” olukorras, kus eeskätt just valitsusladvik – ent, hilisemate eranditega[5], ka laiem üldsus – on toimuvat vaikides pealt vaadanud? Siinkohal saab vaid nõustuda Jaak Printsiga[6], sest on ju tõsiasi, et oleme lubanud vaba ringutusruumi sõnavägivallale, oleme võimaldanud sel demokraatliku arvamusvabaduse hõlstidesse rüütatuna üle (veel? kujundlike) laipade sammuda. Mõistagi pole siit johtuvalt ka imekspandav, et ükskõikses õlakehituses, kus politseijõudusid isegi avalikud natsitervitused külmaks jätavad[7], mallati „kõrgemalt poolt” sõna sekka öelda alles seejärel, kui (pehme, kahjutu) sõnavägivald – sõnategu – kanaliseerus päristeoks.

Kuid debati võimalikkust näivad õõnestavat tagasiulatuvalt ka lähiajaloolised läbivjooned, millel on praeguse kontekstiga kriitiline seos. Tuleb ju üksnes meenutada poliitikute markantseid sõnavõtte[8] ja veel otsesemaidki valimisloosungeid – tõsi küll, seoses muusuguse „ühiskonda lõhestava” teemaga[9]. Seega, ehkki järk-järgult tugevnevat sõnavägivalda kanaliseerivaid „stressoreid” on võimalik kuigivõrd hierarhiseerida üleüldise pagulasvastalise diskursuse sees (teatud poliitikute „üleskütvad” sõnavõtud meedias versus paremäärmuslike välislehekülgede uudisnupud pagulasvastaste Facebooki gruppide lõimedes), oleks ennatlik näha neis „hierarhiates” eraldiseisvaid diferentse, kitsendusi, mida just tulekski vaadelda steriliseeritud, laboratoorses vaakumis. Selleks et sellisest eksisammust hoiduda; et rõhutada laialdasema perspektiiviga analüüsi olulisust, olekski kasulik püüda eristada puutepunkte üldisema rassismiteooria ideestiku ja kohalike netikommentaaride vahel. Üldisi tendentse näitlikustavate kommentaaride käsitamisel tõukun prantsuse filosoofi Étienne Balibari mõttekäikudest.

Eestlasliku rassismi ja võõraviha taustsüsteem

Esmalt tuleb märkida, et seoses pagulasteemaga pole sõnavägivald mõistagi üksnes Eesti netiruumi probleem[10]. Seda enam tingib globaalne kõlapind aga küsimuse, millest siis ülepea tõukub alavääristav „sõnategu” kitsamalt ja viimast (re)produtseeriv rassismidiskursus laiemalt? Mõtestamine oleks aga ennatlik kitsalt (virtuaal)kogukondade põhjal. Iseloomulikud meelsused ja hoiakud levivad tehniliselt seatud piiridest väljapoolegi, pagulasvastaste kommuunide liikmete isiklikele arvamusseintele, nn kontrarünnakutena „Salliva Eesti” lehele ja mujalegi. Võiks öeldagi, et rassistlikud ütlused saavutavad locus’e-ülesuse, kommunikatiivse transtsendentalismi.

Kuid mida võiks pidada sääraste dünamismide baasstruktuuriks? Kuna rassistliku tähenduskompleksi hulka ei arva Balibar mitte ainult füüsilist vägivalda / diskrimineerimist, vaid ka „sõnu iseeneses, sõnadest [vallanduvat] vägivalda”[11], tuleks küsida selliste sõnategude taustsüsteemi järele. Balibari neorassismiteooria kohaselt jõustab rassismi ja rahvusluse interpolatsiooni „tõelisi rahvuslasi” karakteriseeriv eksistentsiaalne ebakindlus, mis kompab alateadlikult – „teisega” kontrasteerumise teel – mõrasid omaeneste „tõelisuse” ja „algupärasuse” vitaalsuskuvandis. Säärane järjepidev hirmusegune heitlus, et olla „teisest” nähtavam („parem”), on obsessiivne otsirännak, avastamaks oma „algupära ‘tuuma’”, oma „rassilis-rahvusliku puhtuse” algallikat[12]. Sellist tupikteed karakteriseerib ka pettekujutelm, mille kohaselt tajutav eluilma kängumine ühitub darvinistliku loomuliku valikuga. Siit omistub rassismi vormidele olemuslikult pessimistlik varjund. Kõrgem rass (kultuur) ja inimtsivilisatsioon tervikuna kaotatakse „barbarite ja vähemate surelike” poolse ‘üleujutamise’ tõttu. Nii avaldub „kultuuriline rassism”, miskaudu (1–3) võiks tüpologiseerida kultuurikaitsjaid[13].

(1) „Õõvastav,kolmanda maailma alaminimestest rämpsul peaks olema keelatud oma jalga Euroopa mulla peale lasta astutagi….”
– A.B.[14]
(2) „Eestimaa kuulub valgele rassile Nii oli, on ja jääb, niikaua kui on alles kasvõi 1 põlvepikkune valge poisikene”
– A.R.
(3) „Meie huvi on elama jääda. Me oleme ikkagi valge rass.”
– U.S.

Teise üldistusena pakub Balibar „eristavat rassismi”: „kõik rassid (kultuurid) ja laiendusena inimtsivilisatsioon on kaduvad, kuna üksteist mitmekesisusega üle ujutades hajub distinktiivselt moodustunud kultuuride ‘kord’, [toimub] asendumine standardse ‘massikultuuri’ entroopiaga”[15]. Tegemist on etnitsismi-eurotsentrismiga, kus ‘bioloogilistest’ imperatiividest saavad kultuurilised. Selline rassism on „loogiliselt koherentne”, kuna rõhutab kõigi kultuuride kinnistatust[16]. Vastasel juhul tekkivatki „ületamatud” kultuurilised erinevused ja „ühildamatud” elustiilid/traditsioonid[17]. Antud kategooriat võikski määratleda segregeerijatena (4).

(4) „Kas mitte ei räägita, et võõrliikide sissetoomine on väär? Kas ei ole õige, et iga rass kuulub oma keskkonda?Igal kultuuril on omad omadused, mis ei ühti, ega segune teistega.Miks tahab praegune valitsus segada eestlasi neegrite ja muude ahvidega?”
– H.R.

Sõnateod. Sõnad kui põlguse ja agressiooni aktid

Kuna Balibar käsitleb eenduvaid arabofoobseid jm rassismiväljendusi Prantsusmaa kui (kunagise) koloniaalvõimu kontekstis, on märgatavad paralleelid Eesti rassismidiskursusega seda kummastavamad. Nagu märgitud, rakenduvad meilgi „tõlgenduslike šifritena” sellised mõisted nagu kultuur, segunemine, kokkusobimatus, invasioon jms. Rassistide kogukonnas, nendib Balibar, tähistavad need „profülaktika- või segregatsioonimiraaži”, mis stigmatiseerivad teisesust. Nn rass on seejuures nüüdisaegsetes tingimustes rekategoriseeritudki immigrandiks – st tekib „rassideta rassism”, kus ülimuslikku diferentsi kultiveeritakse eeskätt mitmesugustest sotsioloogilistest parameetritest johtuvalt[18]. Siit tulenekski kolmas võimalik tüpaaž – agressorid (5–8).

(5) „Tuleb hakkata valgeid kolmnurgseid riideid kandma nagu oli see ku klux klani seltskond!Tuleb raisad üles puua ja korralikult kestapeale anda!Ei ole enda riigi rahvale enam ruumi kui tulevad pagulased siia!Lihtsalt nii haige raisk!”
– V.P.
(6) „Tegemist ju üheselt mõistetavalt võõrriigi sissetungiga ja täpselt nii sellega käituda tulebki.”
– I.P.
(7) „Mis eraldab inimesi loomadest? Vahemeri.”
– J.R.
(8) „Mustad tuleb põletada, ja äraostetav valitsus vajab vahetust, patriotistele [sic], muidu põleme ise, vaadake soomet ja rootsit mitte uudistes vaid mis reaalis toimub”
– T.T.

Eneseveenmised ja eksisüüdlased

Loomuldasa on vastuoluline, et aastasadu orjastatud ning koloniseeritud rahvas armastab end järsku ette kujutada „valge rassi” eestsõnajana. Kuidas säärast nn massidesse läinud „radikaliseerumist” mõista? Sloveenia kultuurikriitik Slavoj Žižek selgitaks seda esmalt liberaalse vabaduse toel. „Vabadus”, mis annab mõista, et millegi pealesurutava taga on meie oma loomus – me ei taju alistatust, vaid näeme antud valikus enda oma. Siin räägib Žižek siis nõukaaja lagunemisest, mis otsekui tähistas idaeurooplaste vabastatust. Vabaduse mõtteliseks „hinnaks” oli sealjuures aga tragi ja stoiline allaheitlikkus juba uude liitu. See oli samm, mida käsitati kui paratamatust, kui küpsuseksamit; veendi end, et vabadusel peabki olema hind[19].

Tõepoolest, pagulasvastast diskursust läbibki hoiak, et valitsus ja nn kinnimakstud tolerastid täidavad – hoolimatusest „omade” suhtes – euroopalikke direktiive. Targu aga unustatakse, et just ELi valitsused veeretavad põgenikeküsimust mõttelise kuuma kartulina ega seisa enam ammu ELi põhiseaduse muinasjutulisena kõlava preambuli eest[20]. Seega võiks otsekui väita, et „eneseveenmisest” on üle saadud, et tänini ebapiisavat iseseisvust, küünilist juhitavust adutakse. Kuid projitseeritav viha ja kibestumus on „nihkes”, st suunatud peaasjalikult hoopis nõrgima lüli, pagulase, „võõra” suunas. Nõnda ilmneb, et žižeklik eneseveenmine jätkub. Liiatigi, selle implitsiitset fookust on pigem konkretiseeritud. Balibar ütleks ilmselt, et rassistliku/rahvusliku diskursuse, sotsiaaldarvinismi ja eugeenikaga lähedalt läviv neoliberalism[21] on leidnud rahva eneseveenmisele eksplitsiitse, tähelepanu hajutava ohvri – pagulase. Eesti kontekstis tõukub siit eneseirooniline paradoks. Pooleldi teadvustatud „heitluses pealesurutava vastu” lähtutakse laenatud, „võõrast”, s.o olemusliku rassismiprobleemiga koloniaalmaade, retoorikast. Tulemuseks on, et ehkki justkui kaitstakse „oma”, muututakse sealjuures õigupoolest ise „teiseks”.