Ei ole mingi uudis, et majandus on juba õige mitmendat kvartalit langustrendis, ent põhjused, miks toiduainete hinnad on niivõrd palju kallinenud, on segased. Ja miks peakski hindu langetama, kui inimesed on valmis rohkem maksma?

Majanduse seis halveneb veelgi, oleme langenud majanduslikku stagnatsiooni, perede majanduslik olukord läheb kehvemaks, eksperdid pole lähituleviku suhtes optimistlikud ja toiduainete hinnad ei kuku. Nii võtab Eesti Konjunktuuriinstituut praeguse olukorra kokku. Uuest aastast lisandus võrrandisse käibemaksutõus.

Toidupoodides käimine ja toidukaupade vapustavad hinnad said eelmisel aastal üheks popimaks olmeteemaks. Räägin sellest paljude tuttavate ja võõrastegagi. Räägin kunstnikuga, kes elas mõnda aega ühes Kesk-Euroopa riigis, kus toit on märksa odavam, ja liikus tänu sellele alakaalust normaalkaalu, tuli tagasi Maarjamaale ja pidi jälle püksirihma kõvasti koomale tõmbama. Tõlkijaga, kes, käsi rusikas, vaatab läikivate silmadega enda ette ja ütleb, et see, mis toiduainete hinnaga toimub, peaks olema illegaalne. Filosoofiga, kes on küll harjunud nappide vahenditega toime tulema, kuid on varem saanud lähtuda seejuures põhimõttest, et terves kehas tervislik toit, ning peab nüüd piirduma märgatavalt kesisema ja seega ebatervislikuma toidukorviga.

Kõhutühjus ja häbi

„Sellega on seotud nii palju häbi. Kui mina väikesepalgalise kultuuritöötajana ei tule toime ja pean väga strateegiliselt mõtlema, et saaksin kodus normaalset temperatuuri hoida ja kuu lõpus ka kõhu täis, siis mida teevad praegu need, kes elavad suhtelises vaesuses?” küsib retooriliselt üks inimene, kellega vestlen. Kui uurin ühelt vabakutseliselt toidu hamba alla saamise strateegiate kohta, märgib ta, et on hakanud igal nädalapäeval tööd vihtuma, sest muidu lihtsalt ei saa hakkama, ja lisab: „Käin veel varem poes, sest 50% allahindlusega tooted ostetakse nüüd palju varem ära.” Kolmas mainib jutu sees muu hulgas: „Laste mittesaamise põhjusi otsitakse väga veidratest kohtadest. Okei, neid on palju, aga kui ma isegi tahaksin last… Saan vabakutselise loomeinimesena suure pingutusega üüri ära makstud ja söödud, aga kuidas ma saan sellises olukorras lastele mõelda?” Ta toob välja, et suurema osa jaoks nooremast põlvest (muidugi veelgi enam kultuurirahvale) on oma kodu soetamine mõnesse suuremasse Eesti linna pigem kauge unistus, mis võib unistuseks jäädagi.

Kui uurin ühelt vabakutseliselt toidu hamba alla saamise strateegiate kohta, märgib ta, et on hakanud igal nädalapäeval tööd vihtuma, sest muidu lihtsalt ei saa hakkama.

Selle teksti kirjutamise aegu ilmus Päevalehes artikkel näitlejate kehvast majanduslikust olukorrast, kus sõna võtsid Taavi Teplenkov, Liisa Pulk ja Reimo Sagor. Riigiteatris töötava näitleja kukrusse ilmub iga kuu alguses kõrgharitud kultuuritöötaja riiklik miinimum ehk 1600 eurot (bruto) ja näitlejate palk ei kosu seoses piletihindade tõusuga kuidagimoodi. Teplenkov toob välja, et pärast arvete maksmist ei jää sellest kuu lõpuks söögirahagi alles. Suur osa teistes valdkondades tegutsejatest, rääkimata vabakutselistest kultuuriinimestest, unistab sellisest riiklikust toetusest, mida saavad teatrid, sellisest mainest, kindlusest ja palgast. See, et näitlejad võtavad niimoodi avalikult sõna, peaks olema häirekell. Kui nemad „virelevad”, siis mis seis on teistel, „katastroofilisemas” olukorras olevate loomevaldkondade inimestel? Millest nemad toituvad?

Kesisele toidule mõeldes meenuvad mu enda baka-aastad, mis olid ühed vaeseimad mu senises täiskasvanuelus – kusjuures, 25,4% 18–24-aastastest eestimaalastest elab suhtelises vaesuses. Tatart sai söödud oksendamiseni: tatar tomati ja kurgiga, tatar törtsu majoneesiga, tatar… Tatralõhn meenutab endiselt seda kasinat aega. Mäletan, et nutsin natuke, kui tudengikaardi koju jäämise tõttu pidin muuseumis viis eurot rohkem maksma. Vaba aega küll oli, aga see viletsus võttis psühholoogiliselt nii palju energiat, et läks tükk maad, enne kui taas töö leidsin. Hiljem sattusin (küll pisut meeleheitlikult) ühte tehnoloogiaettevõttesse palgale ja õige pea jäin sinna nii-öelda kinni, kuna ebakindel töömaastik kultuuriväljal väsitas ära ja tagasi ei tahtnud ma minna. Ja veelgi hiljem hakkasin aru saama, kui kasinalt ma nendel perioodidel elasin ja kui normaliseeritud see oli. Ahjaa, tol tatraajal rääkis üks tuttav meesterahvas õhtusöögilauas, kuidas tema (keskmisest kõrgema palgaga, äärelinnas elav jne) ei saa aru, kus see vaesus siis on. Ostukeskused ja poed on inimesi, korvid sööki täis. Püüdsin säilitada rahu.

See, et näitlejad võtavad niimoodi avalikult sõna, peaks olema häirekell. Kui nemad „virelevad”, siis mis seis on teistel, „katastroofilisemas” olukorras olevate loomevaldkondade inimestel?

Aga miks toit ikkagi nii kallis on?

Toiduainete hind tõusis hüppeliselt pärast sõja puhkemist Ukrainas, rolli on mänginud ka energiahindade tõus ja üldine inflatsioon. Ometi on vahepeal näiteks energia- ja toormeturu hinnad märgatavalt langenud. Seega pole toiduainete hinna niivõrd kärme tõusu põhjused päris selged. On märgitud, et Ukrainas toimuva sõja alguses vallanud ebakindluses tehti üpris kulukaid kokkuleppeid. Esile on kerkinud ka kohversõnad „shrinkflation”[1] ja „greedflation”, millest viimane tähistab olukorda, kus ettevõtted kasutavad inflatsiooni argumendina, et ebaõiglaselt oma kasumimarginaali kasvatada. Näiteks on The Guardian kirjutanud, et Suurbritannia suurimate ettevõtete finantsaruanded paljastavad, et kasum on märkimisväärselt ületanud kulusid, see omakorda on inflatsioonile jõusööta andnud. Olgu, otsesed tõendid selle kohta, et toiduainete hinnatõus on n-ö pahatahtlik kavatsus, puuduvad, kuid on üksjagu neid, näiteks Bank of England isiklikult, kes olukorda kritiseerivad, öeldes, et ettevõtete kuluaruanded ja kopsakad kasumid räägivad enda eest. Mõned Euroopa riigid on aga otsustanud tarbija eest välja astuda ja püüavad kõigele vaatamata toiduainete hinda kontrolli all hoida.

Toiduainete hinna niivõrd kärme tõusu põhjused pole päris selged.

Meil tuli detsembris välja Konkurentsiameti tehtud toiduaineturu lühiuuring, kus osutati, et tootjad ja müüjad põhjendamatult suurt tulu ei teeni. Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja sellega aga nõus ei olnud, osutades samuti, et kasumid on käivetest vuhinal ette rutanud. „Kui vaadata selle aasta üheksat kuud ja kõrvutada seda koroonaeelse 2019. aastaga, siis on müügikäibed kasvanud 36 protsenti, kasumid aga lausa 166 protsenti,” sõnas Oja. Mullu ilmus ka Ekspressis lugu, kus ajakirjanik Sulev Vedler leidis, et kuigi poekettide tulu polnud üleliia suur, teenisid põllumehed väga hästi, mõni isegi rohkem kui suurim kohalik toidupoodide kett Coop. Vedler küsib: „[M]iks jõuga hindu alla suruda, kui tarbijad on valmis maksma rohkem? Eestlased küll nurisevad, kuid maksavad.” Ja seejärel osutab: „Nad protestivad homoabielude ja koroonapiirangute vastu, kuid kallis toit ei too inimesi tänavatele.”[6] Aga miks? Kas inimesed ei jõua tänavale, kuna pärast vahepealset üpriski ebaeestlaslikku protestijulgust on igasugune jõud välja minna raugenud? Äkki ei püsi tühi kott tänavale minemiseks enam püsti? Või tundub inflatsiooninarratiiv nii paratamatu? 

On tunne, et suur osa sellest juurikast võib peituda viimases. Inflatsiooninarratiiv mõjub nii paratamatult, kuna elu ju lähebki pidevalt kallimaks (vt ka „nii on alati olnud”). Kapitalistlik realism – Mark Fisheri populariseeritud idee, mille kohaselt kapitalism tundub üldsusele ainus võimalik poliitiline ja majanduslik süsteem – näib möödapääsmatu ja hoiab välisust kinni. Õigemini ei peagi välisust kinni hoidma, sest kapitalistliku realismi puhul paistab, et välisust polegi. Alternatiive justkui ei leidu ning süsteem on midagi nii ületamatut ja totaalset, et sellele osutada või vastu hakata on võimatu.

Inflatsiooninarratiiv mõjub nii paratamatult, kuna elu ju lähebki pidevalt kallimaks (vt ka „nii on alati olnud”).

Selle loo kirjutamise ajal tekkis mul soov minna tänavatele, peas kummitamas bändi ANTS1 loo sõnad: rahakoti põhjas kõliseb sent / Hirvepargi pingil õlut joob ment / rahvas on kogunend Toompea ette / vanalinna vaimud kolistavad oma kette / Kunstnike Liit jagab tasuta suppi / Vana Toomas sai oma joogiga kluppi / pealinna korteritest kadunud on vool / katlamaja ahjudes põleb Eesti kroon / raha ei ole / ja tühjad on kapid / raha ei tule / persetaskul on lapid / raha sai otsa / mu säästud on napid / no klapib no klapib…

[1] Shrinkflation – kohversõna, mis koosneb sõnadest „shrink” ja „inflation” ning tähistab olukorda, kus toodete kogus, suurus või kvaliteet väheneb, ent hind jääb samaks või isegi tõuseb.