Filmikunst pakub võrreldamatut võimalust kiigata maailmadesse, mida pole olemas. Või vähemalt seni mitte. Mida ütlevad selle aasta parimad ulmefilmid meie tuleviku kohta?

„Mad Max: Raevu tee”. Kaader filmist
„Mad Max: Raevu tee”. Kaader filmist

Üks. Houston, meil on probleem

Elame äreval ajal, mil erinevad kriisid mängivad meie ümber kulli. Lääne maailmakorda panevad proovile majandusmõõnad, kliimamuutused, ressursinappus, pagulased, tuumarelvastumine ja suur assortii muid muresid, mida on ka filmisüžeedes rohkesti rakendatud. Piibellike lõpuaegade õõv, apokalüptilised kõrbemaastikud ja inimestest puhastatud maakera on pakkunud lavastajatele ikka ja jälle lahket võimalust käsitleda küsimusi sellest, mis pärast tsivilisatsiooni kaitsekihi mahakiskumist edasi saab ehk kui põhiseadusest või viimase peal iPhone’ist enam muhvigi kasu pole.

Eredaim selleaastane kinokeelne ulmeteema käsitlus on arvatavasti „Mad Max: Raevu tee” („Mad Max: Fury Road”) – kahetunnine heavy metal’i riff ratastel. Film kujutab endast kõige hullema stsenaariumi ABCd sellest, mis inimestega juhtuda võib. Lavastaja George Milleri püüdliku põhjalikkusega loodud maailma juhivad psühhopaatidest-pervertidest kaagid, kes mööda liivadüüne romurallit sõidavad ja väheseid ellujäänuid hirmuvalitsuse all hoiavad. Ka neile vastu astuv pea sõnatu Max pole teab mis positiivne kangelane, vaid eksisteerib sundolukorra tõttu eetilises hallalas.

Postapokalüptiline põrgu pole muidugi midagi uut, isegi Maxi jaoks on tegu juba neljanda seiklusega. Oluliselt käegakatsutavama pildi naftajärgsest moraalivaakumist maalis möödunud aastal austraallane David Michôd oma põnevikuga „Rändur” („The Rover”), veelgi mõjusama realismipüüdlusega on maailmalõpuvagu kündnud teise kängurumaalase John Hillcoati „Tee” („The Road”). Selle aasta filmidest püüab heita nullist loodavale ühiskonnale pisut uudsemat vaatenurka „Z nagu Zachariah” („Z for Zachariah”). Vaid kolme näitlejaga film on eespool kirjeldatud kõrberalli absoluutne vastand, mis vaatleb kolme inimese pingestuvaid suhteid tuumakatastroofijärgses vaikses oaasis. Inimene on seatud ka siin vastamisi oma primitiivsemate instinktide, tumeda poole ja lootuse kadumisega, ent film võtab vaatluse alla ka lähedusvajaduse, kiindumuse, usalduse ja usuga seotud küsimused.

„Z nagu Zachariah". Kaader filmist
„Z nagu Zachariah". Kaader filmist

Kaks. Don’t panic – televersioon

Maailmalõpupaanika alternatiiviks on kriitiliste küsimuste fikseerimine ning neile osutamine. Kõigi raskuste kiuste ei paista tehnoloogiline innovatsioon tuure maha võtvat, pigem lisab üha tempot. Päris sageli tuleb nentida, et tulevik ongi juba praegu käes. Samas tähendab see loojate pidevat võidujooksu loodu kontrollimiseks ja selle kasutusvõimaluste eest vastutamiseks. Droonid jõudsid sellele peole juba ammu, isesõitvad autod on ühe rattaga uksest sees ning inimkäte ja -peaga tehtavat tööd ohustav tehisintellekt paistab silmapiiril.

Läbi aastate on inimese ja superarvuti suhte prototüüpideks olnud ikka terminaatorid ja maatriks. Masinate emantsipatsiooni kujutas hoopis päevakajalisemas valguses stsenaristina tuntust kogunud Alex Garlandi stiilne lavastajadebüüt „Ex Machina”, lugu kahe teadlase Turingi testist kauni androidiga. Pärisolemise ja paremolemise debatti on pidanud meie liigi esindajatega juba nii agent Smith kui ka filmi „Hing anumas” („Ghost in the Shell”) robotid, ent kunagisest teoreetilisest seisust on see diskussioon nüüdseks ühtäkki pakiliseks muutunud.

Ulmežanr on leidnud edukalt tee ka kinodelt üha enam vaatamisaega varastavatele teleekraanidele. Sel aastal kogus rohkelt tähelepanu rootsimaise algupäraga „Inimesed” („Humans”). Kuigi tegu pole tähelepanu eest võitlevate vilkurite ajastul ehk kõige intensiivsema vaatamiskogemusega, näitab intelligentne sari vähemalt kvaliteedi ja konstruktiivsuse vallas teed. Inimesi abistavate humanoididega täidetud maailmast kõneleva põnevusdraama puhul pole oluline ainult see, kuhu iga osa lõpuks jõutakse, vaid kogu toimuv – kuidas peremehed end omanäoliste „vidinatega” tunnevad ning milliseid moraalseid probleeme nende kasvav inimilmelisus tõstatab.

Kuivõrd kiirelt tulevik kätte jõuab, seda peegeldab teinegi sel aastal kõrgendatud huvi vääriv sari „Mr. Robot”. Ülimalt päevakajaline põnevik ei räägi vähemast kui häkkerijõugu sõjast kapitalismitondi endaga, täpsemalt suurfirmade ja pankade orjastava võimuga. See pole küll ulme ega otseselt ka düstoopia, kuid kasutab oma klaustrofoobse ja konspiratiivse tunnetusega ära paljusid nende žanrite nippe: rohkelt tehnikavidinaid, korporatiivses tipus pesitsev kurjus ja kujunenud maailmakorda ähvardav lõpp. Kel Sam Esmaili vormiliselt 5+ vääriva põnevussarja debüüthooaeg vaatamata, see uurigu järele. Peaosaline Rami Malek on tänavune näitlejaleid ning inimpsüühika varjatud nurkade kohta on kümnel episoodil rohkem öelda kui kõigil Telegrami artiklitel kokku.

Neil, kes tahavad veel kaugemale kiikavat ulmet, kus kõik aina ei häviks ega põleks või poleks teiselt poolt suhkruga üle võõbatud, tasub pöörata pilgud taas televisiooni poole. „Community” autori Dan Harmoni loomesarvest pärineb hiljuti teise hooajaga otsale jõudnud „Rick ja Morty” („Rick and Morty”), ilmselt kõige kreisimalt kaootiline asi, mis on pika aja jooksul ekraanidele jõudnud. Poisikluti ja tema hullust geeniusest vanaisa seiklused on absoluutne vastand kõigele küündimatule ja turvalisele, toppides igasse osasse paari täispika filmi jagu häid ideid ja nägemusi meie ümber laiuva ilmaruumi võimalustest.

Kolm. Milline päev, oh milline kaunis päev

„Marslane". Kaader filmist
„Marslane". Kaader filmist

On irooniline, et aasta kõige optimistlikuma tulevikunägemuse peategelane alustab õigupoolest kõige lootusetumast olukorrast, olles jäetud pärast seda, kui ülejäänud meeskond tormi eest pageb, üksinda enam kui 50 miljoni kilomeetri kaugusele planeedile Marss. Varalahkunud Hardo Aasmäe ütles kunagi pahaendeliseks kiskunud keskkonnadebatil lootusrikkalt, et ühel hetkel asuvad asja kallale insenerid ja küllap nad siis ka probleemile üks-null teevad. Astronaut Mark Watney jagab „Marslases” („The Martian”) sama suhtumist, võttes pea norgu laskmise asemel iga katsumust kui lahendamist ootavat väljakutset. Arhetüübina on ta Mad Maxi vastand – optimistlik, sõbralik, heitumatu ja plädiseb isegi absoluutses üksinduses poole ajast veebikaamera ees.

Seda, et kõik võib nii halvasti minna, kui minna saab, aga inimkond leiab lõpuks ikkagi lahenduse, arvas ka Cristopher Nolan oma mulluses „Tähtedevahelises” („Interstellar”). Kahasse moodustavad kosmosepõnevikud inspireeriva dueti, öeldes justkui, et noored, püsige koolis, õppige reaalaineid ja kui võimalus, siis minge NASAsse tööle. Üldises (tehnoloogia)optimismis jäävad mõlemad muidugi alla Pixari tuntust kogunud Brad Birdi „Tulevikumaale” („Tomorrowland”), mis oma hiiglasliku eelarve ja hämmastavalt efektse pildikeele juures surub lõpuks pisut liiga kohmakalt kurku sõnumi, et tulevik on ikka ja ainult meie enda teha. Mis siis muud, kui – tsiteerides J.M.K.E. laulusõnu – tuleb tuumasõda, tuleb maailmalõpp, kuid meie ei pelga neid, me igavesti ehitame uut ühiskonda, suur tulevik ootab meid.