Sel augustil saab Viinistu Kunstisadamas alguse konverentsisari Biotoopia, mis toob mitmest maailma nurgast kokku bioloogid, kunstnikud, posthumanistlikud filosoofid ja kultuurianalüütikud, et arutada elusolendite vastastikuse mõju ja infovahetuse ning intellekti ilmingute üle looduskooslustes. Aga milleks see kõik keset pandeemiat?

Millalgi antiikajal hakkas maailmapildis domineerima meesinimene – kangelane, võitja ja anastaja. Seda võimendas omakorda semiitidelt laenatud ainujumalakultus. Jumala näo järgi loodud inimene oli teadagi mees, piibli Jumalas ei leia me ühtegi naiselikku joont ja läbi kristliku ajaloo on naisi koheldudki poolinimestena. Kõiki teisi eluloomi, taimi ja eluruumi on aga peetud hoopis mitte millekski, mingiks arutuks substantsiks, ressursiks, mille ainus mõte on inimesele tuluks ja lõbuks olla. See on ühepoolne suhe nagu röövimine – sõjamajandus maa vastu.

Maa väsib ja muutub palavikuliseks, me tajume iga päevaga selgemini, et vanaviisi edasi elada ei ole lihtsalt võimalik. Olukorrast saab paremini aru, kui vaadata pandeemiat biosfääri immuunvastusena meie tegevusele, COVID-viirust kui biosfääri antikehasid. Turbulentseks muutunud senised tasakaalud ja kuumenev atmosfäär hoiavad silme ees painavalt selget pilti, et me oleme väga haavatavad. Hakkame aru saama, et tuleb väga põhjalikult muuta oma suhtumist maasse, elusse ja teadvusesse, kõik oma filosoofiad ja tõekspidamised tuleb algusest peale uuesti läbi mõelda, me ei pääse majandus- ja õigusruumi kapitaalsest ümberehitamisest ning esimese asjana peame õppima aukartust elu ees. Me oleme sündinud posthumanistlikusse ajastusse, kus inimest ei saa enam pidada maailma keskpunktiks, vaid üheks liigiks teiste seas, kes alles õpib koostööst ja harmooniast aru saama. Pandeemia sunnib meid tegema põhjalikku inventuuri ja restarti, mõistlik oleks teha seda juba uuendatud operatsioonisüsteemi pealt.

Muutuvad mõttemustrid

Viimastel aastakümnetel on bioloogias tehtud jalustrabavaid avastusi, paradigmad muutuvad kiiresti ka eluteadustes ja filosoofias. Noorema põlvkonna kunstis on saanud keskseteks teemadeks antropotseen ja ökoloogilised võrgustikud. Mis siis on muutunud? Tundub, et päris paljud inimesed on hakanud hoomama hirmuäratavat määramatust, mille ette praeguse tsivilisatsiooni toimimisloogika on meid seadnud. Kliima kuumutamine ja elukeskkondade hävitamine on käivitanud protsessid, mille mõju ületab kestuselt meie tsivilisatsiooni senist eluiga mitmekümnekordselt ja mille tegelikke tagajärgi ei oska keegi ette kujutada. Need nähtused ei ole lokaalsed ega ennustatavad. Need on nii mõõtmatud, viskoossed ja üksteisega läbi põimunud, et ületavad me taju piirid. Timothy Morton kutsub selliseid nähtusi hüperobjektideks ja räägib nendest põhjalikult.

Loomi, taimi ja eluruumi on peetud mitte millekski, mingiks arutuks substantsiks, ressursiks, mille ainus mõte on inimesele tuluks ja lõbuks olla.

Kas kõlab pessimistlikult? Paljud viimase aja poliitilistest kataklüsmidest ongi ajendatud meeleheitest, aga Hasso Krull juhib oma „Kaheksa kannaga manifestis” tähelepanu, et tulevik koosneb üksikasjadest, mida luuakse praegu. „Ökoloogiline kooslus […] hõlmab lugematut hulka teisi olendeid, kes elavad meie kõrval, meie ümber, meie jalge all, meie pea kohal ja isegi meie sees. Muidugi pole need olendid Eesti Vabariigi kodanikud. Nad ei ole üldse kuskil kodanikud. Aga just need mitteinimlikud mittekodanikud moodustavad tegelikult Eesti tuleviku. Ilma nendeta poleks tulevikust tulemas mitte midagi.”[1] Sealjuures on väga oluline just nende olendite hulk ja variatiivsus. Bioloogid kutsuvad seda elurikkuseks, liigiline mitmekesisus on mõõt, millest sõltub ökoloogilise koosluse stabiilsus.

Avarduv arusaam teadvusest

Monica Gagliano, Stefano Mancuso, Paco Calvo ja kümned teised on uurinud aastaid taimede õppimisvõimet, mälu ja omavahelist suhtlust. Suzanne Simard demonstreeris 1996. aastal radioaktiivselt märgistatud süsinikuioone jälitades, kui ulatuslik suhtlus ja kaubavahetus seeneniidistike kaudu metsas eri liikide vahel toimub. Ennäe siis, me ei olegi ainsad intelligentsed olendid maailmas. Mitte ainult kass pole piisavalt arukas ja enesest teadlik, et ennast naabri kassiga segi ei aja, mitte ainult kull ja kaaren nupukad, vaid ka puud, taimed ja seened käituvad arukalt. Neil on peen ja eritlev tunnetusvõime, mälu, suutlikkus miljöö muutustele kaalutletult reageerida, paindlikud suhtluskoodid ja sotsiaalsed seosed. Teisisõnu nad ilmutavad teadvuse tunnuseid.

Taimedel ja seentel on peen ning eritlev tunnetusvõime, mälu, suutlikkus miljöö muutustele kaalutletult reageerida, paindlikud suhtluskoodid ja sotsiaalsed seosed. Teisisõnu nad ilmutavad teadvuse tunnuseid.

Otse loomulikult on teiste eluvormide teadvus ja koodid meie omadest väga erinevad, aga väga kahtlane, kas me saame paigutada neid erinevusi harjumuspärasesse püramiidskeemi, mille otsas me ise ilutseks. Inimkeele unikaalsuseks peetav „abstraktsioonivõime, tänu millele meie kasutatavad sümbolid ei ole otseselt seotud objektidega, mida nad sümboliseerivad […], ja lubavad kõnelejal viidata olematutele asjadele”, ei pruugi olla nii unikaalne, kui paistab. „Orhideed teevad sarnast asja, kui nad lasevad oma õisi tolmeldada haneks püütud vaablastel, imiteerides näiteks lõhnasignaale, mida kasutavad mesilased, kelle vastsed vaablastele maitsevad.”[2] Juhul kui inimese keelelised võimed ongi nii erilised, kui me arvame, siis nüüd ongi meil au tundma õppida teistsuguseid keeli, „mis väljendavad ennast kehahoiakute, vaevumärgatavate viibete, kriiskavate värvisignaalide, lenduvate keemiliste silpide ja kompimatute elektromagnetiliste embustega”[3]. Nende keelte tundmaõppimisest oleneb meie tulevik Maal, sest rohepööre ei alga süsinikukvootidega hangeldamisest, vaid lugupidavast suhtumisest teistesse eluvormidesse, elurikkuse ja mitmekesisuse hellitamisest.

Uue reaalsuse otsinguil

Eelseisev meelemuutus on radikaalne ja põhjalik, paljude jaoks hirmutav, aga kõigi jaoks möödapääsmatu. Senisest inimkogemusest pole globaalprobleemide puhul palju abi, need ongi meid siia toonud. Meil on vaja uut teadmiste ökoloogiat, uut lõimivat lähenemist, mis põimiks elu-, kultuuri-, loodus- ja inimteadused. Kunstide ja teaduste sümbioosis, ergastatud piirialadel saab tekkida teistsugust taipamist, mis aitab uutes olukordades toime tulla. Kunstide intuitiivne töömeetod lubab mudeldada alternatiivsete reaalsuste variante väga kiiresti. Kunst võib anda vastuseid küsimustele, mida pole veel esitatud. Eri valdkondade tugevusi põimides saame ehitada reaalsuseid, mis ei pea biosfääri vastu vallutussõda, vaid otsivad liitlasena koostööd.

Lisaks teiste eluvormide, teadvuste ja keelte märkamisele seisame silmitsi veel ka ränipõhise, hoopis uue eluvormi tekkega. Olles küll tehisintellekti insenerid, avastame järk-järgult, et teadvuse ilmingud tekivad tehisvõrgustikes suuresti iseorganiseerumise teel. Pole välistatud, et ühel hetkel jääme selles protsessis kõrvaltvaataja rolli. Sisenemine virtuaalsesse maailma on nagu uitamine nõiutud metsas, kõik on pidevas muutumises, territooriumid on kaardistamata ja millelgi ei ole kasutusjuhendit. Me seisame korraga kahe määramatuse, ökoloogilise ja digitaalse, äärel. Praeguses digipöördes on ohjad veel jälgimiskapitalismi käes, aga see ei pruugi niimoodi jääda. Kui ressursid nii kaua vastu peavad, võib tehisteadvusest saada hoopiski liitlane biosfääriga kontakti otsingutel.

Esimesel konverentsisuvel Biotoopia tehisteadvuse, majanduse ja õigusruumi teemadeni ei jõua, aga järgmistel aastatel ei ole nendest küsimustest pääsu. Me alustame sissejuhatavatest teemadest ja pärast esimest konverentsi hakkame üles ehitama veebipõhist andmebaasi ning kontaktivõrgustikku asjast huvitunuile.

[1] Krull, H. 2018. Imelihtne tulevik. Kaheksa kannaga manifest. – Sirp, 11.05.
[2] Gagliano, M. 2017. Breaking the Silence. Green Mudras and the Faculty of Language in Plants. – The Language of Plants.
[3] Samas.

Biotoopia konverents toimub 26.–28. augustil Viinistu Kunstisadamas. Esimest korda külastab Eestit Timur Si-Qin. Andreas Weber ja Ewa Domanska on osale siinsest publikust juba tuttavad. Sõna võtavad mitmed eesti mõtlejad ning esimest konverentsi saadab kunsti- ja muusikaprogramm. Olude sunnil ei saa konverentsist osa võtta algselt välja kuulutatud Timothy Morton ja Monica Gagliano, kuid ürituse korraldajad tegelevad uute kõnelejate otsimisega. Tänavuse konverentsi kohta leiab teavet aadressil biotoopia.ee.

Peeter Laurits on Biotoopia programmi kuraator ja kunstnik, kelle peamisteks väljendusvahenditeks on fotograafia ning digitaalsed manipulatsioonid. Üheksakümnendatel tegeles ta meediakriitiliste mängudega, kuid pöördus peagi süvaökoloogiasse, kolis metsa ning ühendas oma elus ja loomingus neoliitilised ning postindustriaalsed printsiibid. Praegu on ta loomingu keskmes posthumanistlik eetika.