Istusime Kinoteatri liikmete Henrik Kalmeti ja Paul Piigiga Linnateatri kõhus maha nädal enne Kalmeti soololavastuse „A Festival Piece ehk meeleheitlik katse pälvida festivalikutse” esietendust neljapäeval, 25. veebruaril Kanuti Gildi saalis, kus Piik on dramaturgi rollis. Festivalitüki etendusi mängitakse märtsi lõpuni.

Kuidas proovid lähevad?

Henrik Kalmet: Keeruline öelda. Proovid saavad vist hästi minna, kui on endal huvitav ja midagi toimub. Selles mõttes lähevad hästi. Tulemuse kohta ei oska midagi öelda.

Paul Piik: Proovid on Henriku nägu. Tema on ikkagi see, kes peab ennast lõpuks lavale panema. See on tema tükk. Minu mäletamist mööda ei ole Henrik teinud varem ühtegi lavastust, kus ta on ise lavastaja, alati on olnud keegi, kellega ta saab protsessi juhtimist jagada. Nüüd on küll suur trupp ja me kõik anname nõu, aga Henrik on ikkagi see, kellel on juhtiv roll. See on väga lahe.

Kuidas sündis otsus teha festivalile pürgiv tükk just monolavastusena?

H.K.: Idee alge oli selles, et me vaatasime palju etenduskunstide tükke ja hakkasime nendes nägema mingisuguseid sarnaseid jooni. Tekkis mõte, et kui prooviks neid jooni välja noppida ja teha nende järgi ideaalse festivalitüki, kus on kõik need must komponendid sees. Nagu mõned meie festivalihundid on öelnud, on festivali puhul kõige kallim inimressurss. Mida väiksem on inimeste arv, kes on ühe lavastusega seotud, seda suurem on tõenäosus [festivalile saada]. Kaks inimest laval, pead juba graafikuid ühildama. Aga kui see mõte on teostatav ka üksi, siis miks peaks sinna kedagi juurde tooma.

Mingil määral on see iseendale n-ö huvitava väljakutse loomine. Oled natuke isekas. Tahaks teha midagi laval, mida siiamaani ei ole teinud. Näitlejapositsioon on tihtipeale selline, et istun ja ootan, äkki see juhtub… Aga mingil hetkel teadvustasin, et ohjad saab enda kätte võtta. Kui ma ei oleks loonud seda tükki, siis oleksin sellised konkreetseid näitlejaülesandeid ootama jäänudki. Mul on väga raske ette kujutada, et keegi oleks mulle öelnud nagu Rene [Köster] eile seal proovis (muigavad Pauliga), et teeme butoh-stiilis. Et veri hakkab seestpoolt keema ja nahk põleb ja sulab…

Teistpidi on see lihtsalt huvitav mäng kunstniku aususega. Kui me teadvustame kohe alguses, et sooviks selle tükiga pääseda festivalile – kas ja mida see muudab tüki tegemisel?

Mis komponendid siis festivalilavastustel on? Mul on ise vaadates tunne, et etenduskunstitükid on viimasel ajal hästi kehalised, neil ei ole konkreetset narratiivi ega tähendust. Ja hästi palju on alastust ja mingit mäkerdamist.

H.K.: Nonäedsa! Noh… kohtume neljapäeval! [esietendusel – toim]

P.P.: Kohtume neljapäeval.

H.K.: Mul on hea meel, et sa nii ütled, järelikult me oleme kõigest õigesti aru saanud. See on… ütleme nii-öelda, üldjoontes midagi sellist…

See kõlas nüüd juba natuke passiivagressiivselt…

H.K.: See on lavastuseti erinev. Minu jaoks ongi see lavastuse pealkirja teine pool – meeleheitlik katse. Ma ei tea iga kunstniku prooviprotsessi, et kui palju on tal sisuliselt vormunud mingisuguseks alastiolekuks või on alastiolek olnud enne ja siis on hakatud otsima sisu. Meie oleme, pannes endale sellise tükipealkirja, sellest vabad. Me võime olla alasti, sest see on üks element, aga mingisugune laetus tuleb sinna leida.

Mina näen alastust kui väga tugevat vahendit. Mingitpidi isegi shortcut’i mingi asja juurde: haavatavuse, hapruse, aususe… On huvitav, mis tuleb pärast seda. Kuidas saad olla laval alasti, aga üldse mitte habras või üldse mitte aus.

Tihti nendel etenduskunsti lavastustel, mida ma olen hiljuti näinud, mängitakse alastusega sedapidi, et kas seda on võimalik ära unustada. Mina seda kahjuks ei näinud, aga palju kiideti seda tükki, mis oli Vabal Laval, see.. (Paul: „Alastusest enam”.) Jah. Lihtsalt see ajaline faktor – tunni aja pärast on sul kõik need alasti kehad vaadatud. Samamoodi see Ene-Liis Semperi tükk NO-s, „Tüdruk, kes otsis oma…” (Paul: „…vendi”) Jah. Ühel hetkel pead publikuna alastusest edasi vaatama: mida näitleja mängib selle alastuse sees. Ja siis on huvitav, mis tekib. Alastus muutub argiseks või üheks kostüümiks.

Me ei analüüsi, et näe, seal jälle kanti teksaseid või et tantsijad olid jälle lihtsalt dressides. Me jääme sinna kuidagi kontseptuaalselt kinni. Kui ühel hetkel oleks nii, et see on okei, siis see ka ei oleks nii intrigeeriv.

Samamoodi on n-ö mäkerdamisega (muigab). See on valmisolek midagi teha. Kuna ma tulen natuke teisest teatrikeskkonnast, sõnateatrist, ja liigun etenduskunstide poole, siis ongi intrigeeriv, et see on vabam, sa saad rohkem teha. Kes julgeb või kes ei julge, aga ma pean seal korra ära käima. Sõnateatris oleme me kõik koolis õppinud seda, mida me teeme, aga etenduskunsti tuleb sajalt eri poolt inimesi kokku. On muusika-, tantsu-, videokunsti-, (sõna)teatritaustaga. Neid intrigeerib proovida iseenda lavalisi piire. Ei saagi ju täpselt aimu, enne, kui sa ei ole seda ise ära teinud.

P.P.: Kui käid palju sõnateatrit vaatamas, siis ühel hetkel hakkad pärast mingit veerandtundi aru saama, et ainukene pööre, mis siin saab tulla, on mingi psühholoogiline pööre. Sa tead, et siin istudes sinuga midagi ei juhtu – laval ilmselt midagi väga metsikut ei toimu. Ja siis mingil hetkel on hakatud flirtima selle etenduskunstimaailmaga, kus juba saali minnes lepid nende reeglitega, et siin mul ei ole turvaline. Aga kui piisavalt palju etenduskunsti vaatad, siis tekib ka seal turvatunne. Mina tahaks etenduskunstis tihti näha mingis suunas piiriületust. Ja see ei pea olema see, et kuskil on kas väga palju verd või väga palju mingit määrimist, aga võib olla näiteks väga palju igavust. Ma olen näinud tohutult igavat lavastust etenduskunstis, see panebki sind selles mõttes proovile – et jummel küll, noh… Mõtled, et oled juba saavutanud mingi piiri ja siis läheb veel kaks korda niipalju. Heal juhul ei ole seal asju, mida tead kindlasti oodata.

Paul, kuidas sa Festivalitüki puhul dramaturgina tähendusi, pingeid, dünaamikaid oled konstrueerinud või kontseptualiseerinud?

H.K.: Me oleme pigem öelnud stopp kõige äramõtestamisele. Ükskõik mille saab ära mõtestada. Minu meelest kitsendad nii seda, mida sa nägema hakkad. Narratiivi puudumine etenduskunstis annab võimaluse, et kõik ei ole pehmeks keedetud. Hea on hoida vastuvõtuvõime piisavalt lahti, sest see ei ole mingi narratiivne elamus, mida proovitakse pakkuda. Mina olen olnud sellistel etenduskunstide etendustel, kust olen saanud ühe laksu ühest kohast. Sellest sädemest piisab.

P.P.: See ei ole asi, mida tahaksime viia emotsioonaalsest ratsionaalsesse vormi. Käisin vaatamas Ivar Põllu lavastust „1987”, mis mulle väga meeldis. Seal ei ole teksti, see annab võimaluse mõelda – läksin sellega kaasa, käisin rändamas. Pärast sattusin koos selle trupiga vist mingile viimase etenduse peole, kus nad rääkisid, et mis sa seal baaristseenis tegid või mis sul seal selles monumendi-stseenis juhtus… Siis ma mõtlesin, et millest te räägite? See ei ole üldse see, mida mina nägin. Nende jaoks oli seal all mingi tohutu dramaturgia, aga mulle vaatajana mõjus just, et seal olid mingid väiksed impulsid, mis ei läinud absoluutselt kokku looga, mida nemad mulle pärast rääkisid.

Dramaturgia asemel räägime pigem mingitest maailmadest, mida me loome.

H.K.: Ma olen imetlenud paljude etenduskunsti lavastuste puhul nende julgust ja enesekindlust jääda truuks oma ideele. Meie Stanislavski kool ütleb, et okei, ma saan aru, mida sa öelda tahad – kuidas me saame seda väljendada natuke teistmoodi, et publikul oleks kogu aeg huvitav? Etenduskunstis tehakse oma idee ära. Publik saab ühel hetkel aru, et seda, kes on laval, ei koti. Minul on midagi öelda, ma arvan, et see on väärt ütlemist, selle pärast ma olen siin laval. Ja nüüd on sinu asi, kas sa tahad seda kuulata. Ja see on enesekindel poos, millega on lõpuks publik sedapidi kaasas – nendega mängitakse, mitte neile ei mängita.

P.P.: Etenduskunstid võib ka sellisel moel kokku võtta, et sinu suurima elamuse kohta saab su sõber öelda lihtsalt, et aa, sa mõtled seda tükki, kust ta tuli lavale, värises ja läks minema…

H.K.: See tegi meile endale ka proovides nalja, et kui mõni päev tuli keegi kolmas, et noh, mis te siis eile proovis tegite, siis presenteerisid talle eilse proovi head ideed, mis kirjelduses mõjub täpselt niimoodi, et tulen siit, teen võisaia…

P.P.: Sa ei saa kunagi elamust tantsukoreograafiast, mis on kirja pandud, võrreldes sellega, mida laval näed: tuli paremalt, oli väga aeglane ja kange… hakkas järsku kepsutama ja siis muusika valjenes ja ops! finale. Aga näidendi puhul võib lugedes saada elamuse ja pigem võid täiesti pettuda, kui lähed seda etendusena vaatama. Etenduskunstis ongi alustekst tihti lakooniline, mingid impulsid, tehnilised lahendused, mida ei saa sõnadesse panna.

H.K.: Inimene, kes käib etenduskunstide lavastusi vaatamas, võib kindel olla, et nii tema kõige halvem kui ka kõige parem kogemus jääb kindlasti etenduskunstide valdkonda.

P.P.: Jah, seda küll jah. On niisama võimalusterohke kui ohtlik.

Teine omadus, mis etenduskunstidel alati on.. ma ei tea, kas omadus on õige sõna, aga on see, et… (hakkan naerma) sa juba irvitad…

H.K.: Ei, ma ei irvita, ma ütlen, ma ei irvita, ma lihtsalt mõtlesin, et nüüd ta ütleb veel mingi asja ära, et siis ma mõtlen, jess! See on ka olemas! Õige! Ütle veel, kuidas on need omadused… Me oleme ikka…

P.P.: …õigel teel.

H.K.: Õigel teel jah. (Naer)

Ühesõnaga, on see, et seal näidatakse üles uskumatut treenitust. Etenduskunstnikud on tihtipeale leiutanud enda keele või loonud oma kehatunnetuse kaudu mingid uued asjad ja sellega väga kaugele läinud.

H.K.: See on huvitav tähelepanek, nii on tõesti. Tavaliselt on etenduskunsti hästi erinevatest valdkondadest kokku tuldud ja selle konkreetse valdkonna asi on kunstnikel väga käpas. Neil võib ka olla muid elemente, aga see on see tugev osa. Tulles täiesti väljaspoolt, panen ennast võrdselt kõikidesse nendesse elementidesse ja vaatan, kuidas nendega hakkama saan. Aga eks sõnateatri või näitleja osa, rolli mängimine on ka etenduskunstides olemas, üritan siis seda kuidagi võimalikult filigraanselt teha. See on asi, mida mina võiksin tuua etenduskunstide maailma.

Oled veidi skisofreenses olukorras, et ühest küljest on rolli mängimine sinu skill või oskus, aga samas teedki seda lavastust just selle pärast, et sellist näitlemis- või esinemisviisi endalt maha koorida.

H.K.: Tihti etenduskunstnikud jätavad laval mulje, et nad on nemad ise. Aga kuna lavaline situatsioon on ikkagi lavaline situatsioon, siis kuivõrd sa ikkagi oled sina ise? Minu võimalus võibki olla nende faaside, erinevate rollide vahel liikumine. Kuigi näiliselt võiks kõik olla mina ise.

P.P.: Ma arvan, et üks lähtepunkt, mis ilmselt ei ole nii oluline sõnateatris, aga mis on oluline etenduskunstis, on see, et sa pead olema kontseptuaalselt pädev. Peab olema mingi korralik aparaat, millega oma mõtlemistööd teed. See on minu meelest üks asi, mis eristab suures osas etenduskunstnikke ja…. (muigab)

H.K.: Jah, sa võid öelda seda..!

P.P.: …ja sõnateatrit. Sest seal on nagu mingi asi, milles sa pead hoopis teistmoodi lähenema. Ei ole head etenduskunstnikku, kes ise ei saa asjadest kontseptuaalselt aru.

Te olete Kinoteatriga, mille alt ka see tükk välja tuleb, võtnud mingil määral ühiskondlikult vastutustundliku positsiooni, näiteks alkovastasuse. Kuidas Festivalitükk sellel taustal paigutub?

P.P.: Nii otse nagu [Henrik Festivalitükis] pole ühtegi sotsiaalset teemat teinud.

H.K.: Jah, nagu märgina. Sest paljud etenduskunstilavastused on ka selgelt ja varjamatult poliitilised. Me oleme Kinoteatris teinud neid asju, mis meile endale korda lähevad.

P.P.: Jah, meil ei ole mingit strateegiat selles osas, et kindlasti peame tegema sotsiaalseid asju. Teeme seda, mida me hetkel tahame teha. Kui on õhus kas alkoteema või näiteks festivalitüki tegemine, siis me haarame sellest kinni, sest see on kuidagi isiklikult laetud. Oleme väga harva teinud teist korda sama asja. Paavo [Piik] on täitsa allergiline selles suhtes…

H.K.: Tal ei tule välja lihtsalt. Kui tal ühe korra joppab, siis on hästi. Me oleme lihtsalt aru saanud, et kaks korda me ei suuda samal tasemel tükki teha, me peame järgmise asja ette võtma.

P.P.: One time lucky.

H.K.: Kui võtad kogu aeg uusi asju, sest sellega kaob ära võrdlusmoment. Iga asja saab võrrelda ainult tema endaga.

P.P.: (muheleb) Tegite ainult selle pärast, et ei saaks kunagi võrrelda….

H.K.: Ei, no aga otseselt ei tee! Aga tegelt natuke me teeme samamoodi, et noh…. Vaata, me tegime kõige esimese selle poiste stand-up’i [„Püstijalukomöödia”, Kinoteater 2011–2012 – toim], me ei ole teinud teist. Aga üks põhjus, miks me ei ole teinud seda teist, on see, et see võib olla kehvem kui esimene (itsitavad mõlemad).

Kas teil on mingi ebakindlus ikkagi sees…?

H.K.: Väga! Minul isiklikult on väga suur… Ei, otseselt ei ole, lihtsalt nii palju on neid asju, mida teha, et ei pea mõtlema, et kas see on nüüd tehtud või tegemata.

P.P.: Mitte ainult lavastuste kontekstis, aga ka rollide mõttes, et mida Henrik on teinud näitlejana, lavastajana, kirjutajana… Paavol ja minul on samamoodi, et saad täiesti teise elamuse juba puhtalt selle pärast, et vahetad oma rolli. Väga suur vahe on, kas sa oled lavastuses produtsent või dramaturg, see annab täiesti teise laengu. Ma arvan, et see on ka mingi asi, mida me enda elu põnevamaks tegemise raames kogu aeg kasutame.

Kust selline julgus või draiv või nahaalsus tuleb, et te teete kogu aeg asju esimest korda, aga olete loonud endale nii tugeva platvormi nagu Kinoteater?

H.K.: Ma ei tea, kuidas me saame sellele küsimusele vastata. Ma ei tea, kust see nahaalsus tuleb. Me lihtsalt teeme ja see on tore, et publik on kaasa tulnud. Kui sa teed mingisugust asja, mis sulle endale huvitav tundub, siis nii palju inimesi Eestis ikka elab, et mõttekaaslasi leiad.

P.P.: Ma ei kujuta ette, kuidas saada milleski üldse mingitki kindlust, kui sa ei tee. See käib ikkagi niimoodi, et sa teed ja teed ja teed… See on kõikides asjades niimoodi.

Enamik Festivalitüki trupiliikmeid on eraldiseisvalt hästi omanäolised kunstnikud. Kuidas teil praegu koostöö läheb?

H.K.: Täiesti kõrini!

“Kaks kõva kivi head jahu ei…”?

P.P.: Ma just mõtlen, et meil on vist ilgelt jopanud, et meil on kõik prooviprotsessid tavaliselt… no okei, see üks Nutella-õhtu oli võib-olla veits sketchy onju, aga… Mina ei mäleta, et Kinoteatril sellist asja olnud oleks, et võtame nüüd kolm tundi ja lihtsalt vaidleme selle teema läbi.

H.K.: Kui me istusime esimesel kohtumisel eelmisel aastal Kanutis kogu tiimiga laua taga, siis meil oli see alguse nali, et kellele jääb vetoõigus, kui hakkavad asjad halvemini minema. Aga sellist olukorda ei ole olnud. Kellelgi ei olda kukil, oma elemendi sees on trupiliikmetel ikkagi piisavalt vabadust.

P.P.: Ühtepidi võid olla väga hea milleski, aga olla sealjuures maniakk ja sotsiopaat ja üldse mitte suhestuda teistega. Aga Festivalitüki inimesed on head tiimikaaslased. Nad oskavad peegeldada, tagasisidet anda, n-ö õigel hetkel panustada või siis õigel hetkel tagasi tõmmata. See on mingi skill, mis ilmselt on teatrivaldkonnas oluline asi – lihtsalt oska olla hea inimene. Ei saa lubada endale lavastusprotsessi näiteks valguskujundajat, kes on kergelt ärritav tegelane…

Mis teil [nädal enne esietendust] kõige põletavam mure on? On kõik pikendusjuhtmed olemas?

H.K.: Hmm, rääkisin Kairi [Mändlaga] ventilaatorist sealt NO-st, mida oleks vaja… Ta ütles, et ta vaatab, aga ta ei ole kindel, et nad ei ole seda juba muutnud mingiks vahemademeks või tuhatoosiks. Aga no äkki ikka ei ole…

P.P.: Teine mure on strateegilise sõjatehnikaga, mida ei taheta eraisikutele anda. Aga need on pisiasjad. Neid saab kärpida.