Kinos Sõprus linastuv islandi lavastaja Valdimar Jóhannssoni debüütfilm „Lambuke” („Lamb”) viib vaataja külma saareriigi kaugeimasse otsa, kus farmeritest paarikese ellu saabub uus müstiline pereliige.

Olgu kohe esimese asjana ära öeldud, et parim on minna filmi „Lambuke” vaatama ilma igasuguste taustateadmisteta, seega toimub edasine lugemine aasta ühe veidraima ja põnevaima filmi kohta igaühe enda vastutusel.

Paika, mis tundub asuvat maailma lõpus, on end sisse seadnud Maria (Noomi Rapace) ja Ingvar (Hilmir Snær Guðnason). Rahulikud ja visad inimesed veedavad oma elu lambafarmis tööd tehes. Päevad kipuvad olema ühetaolised ja vaikusest paarikese vahel aimub sünget minevikku. Nende omavaheline toon on sõbralik, aga midagi justkui on puudu. Suur maja tundub kõle, õuel ulub tuul ja udusse mähitud mäetippudelt ei kaja tagasi ei jutuvadinat ega rõõmukilkeid. Kui üks farmi uttedest poegib olevuse, kes pole ei lammas ega laps, on ühekorraga selge, et perepildist oli puudu just lambuke. Maria ja Ingvar adopteerivad pisikese ja panevad talle nimeks Ada. Ingvar leiab küünist vana hälli, Maria teeb beebile vanni ja üle pika aja istuvad nad rõõmsatena lähestikku. Hommikul ärkab Maria aga ehmatusega, sest üks lammastest on lahti pääsenud ja kostub tõeline hädakisa. Kui Maria läheb uurima, mis on juhtunud, avaneb märgiline vaatepilt: lammas on nende akna all ja nõuab määgides oma tallekest tagasi. Mida aeg edasi, seda tähendusrikkamaks muutub see stseen.

Maria on aga õnnelik, ta lausa särab. Ada annab nende üksildastele päevadele jumet ja toob paarikese tagasi kokku ning tallu saabub harmooniline tasakaal. Kui ainult poleks seda lammast! Igal hommikul nõuab ta järjekindlalt akna all. Maria emainstinkt avaldub selle halastamatust küljest ja sel korral tundub, et peres on lõplikult rahu jalule seatud… Siis aga ilmub välja Ingvari elupõletajast vend Pétur (Björn Hlynur Haraldsson) ning hetkest, kui idülli keskele maandub järjekordne perekandidaat, hakkab kogu filmi pinge jõudsalt kasvama. Pétur, kelle minevikuga tundub Marial midagi pistmist olevat, on venna uue elukorralduse suhtes kade ja skeptiline ning Maria, kes usub, et kasulaps on kingitus otse emakeselt looduselt, peab hakkama aina keerulisemaid valikuid tegema, et õnn nende õuele jääks. See, mis lõpuks õuele jääb, jäägu aga vaatajale endale välja selgitada. 

Filmisõpradele on sõltumatu Ameerika filmitootja ja -levitaja A24 muutunud omamoodi kvaliteedimärgiks – nende filme võib pimesi vaatama minna. Ühtlasi võimaldab see neil teha koostööd debütantidega (nagu Valdimar Jóhannsson, kelle kirjutatud ja lavastatud film „Lambuke” tundubki kuuluvat eraldiseisvasse maailma, kus ootab juba ees viimaste aastate õudusfilmide paremik, nagu „Nõid” („The Witch”) ja „Pärilik” („Hereditary”)). Tugeva atmosfääriga, folkloorile toetuv, natuke muinasjutuline… ja lisaks veel see spetsiifiline A24 element. Mis see on? Suurepärase peenhäälestusega loodud šokielement, mis ei jäta kedagi külmaks. Ja „Lambuke”, vastavalt A24 traditsioonile üllatada, ei jäta kindlasti kedagi külmaks. 

Jóhannsson väldib islandi romaanikirjaniku Sjóniga (kes on ühtlasi Robert Eggersi uue filmi „The Northman” stsenarist) kahasse kirjutatud stsenaariumis igasugust üleliigset dialoogi. Film ise võidab ja kaotab selle arvelt. Ühelt poolt ülimalt minimalistlik ja pigem asjalik dialoog kõnetab ning jätab vaatajale mõtlemisruumi, teisalt on see ruum liiga avar – keegi ei üritagi selgitada, kuidas Ada tekkis või mida tema tulek paari ellu pikemas perspektiivis tähendada võiks, ja see loob kohati koomilise atmosfääri. Kui abielupaar elab üksi saare kaugeimas otsas ja avastab ühel päeval, et nende utt poegib inimhübriidi, siis kas neil, eriti naisel, tõesti ei teki küsimusi? Jóhannsson mängib julgelt ebamäärasuse ja teadmatusega, millega näitlejad täie tõsidusega kaasa lähevad. Mida edasi, seda selgem on, et lavastaja ei kavatsegi surmtõsiseid ilmeid osatäitjate nägudelt pühkida ning filmi tajumises tekib kaasahaarav nihe. Kohati tahaks naerda, aga loodud atmosfäär ei luba. 

Filmi atmosfäär on lavastatud raudse haardega. Majesteetlikud avakaadrid lummaval tuisusel maastikul panevad mängureeglid kiirelt paika – nende mägede vahel hulgub ringi suur tume jõud, mis saabub aeglaselt, otsekui oma kohta otsides üksildasse lambafarmi. Operaator Eli Arensoni kaadrid on rahulikud, isegi staatilised ja viitavad sellele, et paigalseisus on potentsiaali krahhi tekkeks. Nii nagu Maria ja Ingvari suhtes valitsev emotsionaalne seisak on ideaalne pinnas sellise seemne idanemiseks, mis tuleks pigem varakult välja juurida. Seisatuvad looduskaadrid moodustavad filmi jooksul eraldi narratiivi ja töötavad pideva meeldetuletusena: kusagil paksus udus ja musta pinnase õnarustes on tundmatu, mis teab kõike. Atmosfääri loob ka kihiline ja leidlikult ehitatud helimaastik, milles on pandud rõhku loomade häälitsustele. Eriti põnevad on need, milles on kokku segatud nii looma kui ka inimhääl, ning terav kõrv võib märgata, et loodusele on antud filmis sama palju õigust rääkida kui inimestele.

Näitlejate ansambel annab pingestatud atmosfäärile ainult juurde. Hilmir Snær Guðnasoni malbe olek ja pehmed näojooned teevad temast mehe, kes usaldab liiga palju ega märka oma venna iseäralist käitumist. Björn Hlynur Haraldsson särab, laveerides tiirase vana rokkstaari ja püüdlikult sõbraliku onu rolli vahel. Noomi Rapace mängib võrratult keerulist ja tundlikku emarolli ning „Lambukeses” on selline näitlejamäng äärmiselt vajalik, sest Jóhannsson ei näita meile, milline Ada tegelikult välja näeb, pea kolmandiku filmist. Meil ei jää üle muud kui õrnutseda ja muretseda koos Maria ja Ingvariga, nagu Ada oleks meie endi ihuvili. Kui Adat lõpuks näidatakse, oleme emotsionaalselt kaasas (ja natuke kannatamatusest frustreeritud) ja temasse armumine toimub täpselt samamoodi kui Marial teda esimest korda nähes – silmapilkselt. Suurepärase seguna nukust, reaalse lapse kehast ja arvutigraafikast on väike Ada võluv ning võidab kogu vaataja tähelepanu. Lavastaja otsus pinget kruvida ja näidata olendit alles võrdlemisi hilja kannab oma eesmärki, sest selleks hetkeks on film juba piisavalt kõhe. Tillukeste kummikute ja vihmamantliga lambalaps ei muuda seda tasapaksuks. Kui filmi süžeele saab heita ette mõningast visandlikkust, siis „Lambukese” muudab eriliseks julgus pakkuda üllatavaid pöördeid. 

Filmi muinasjutuline ja selgelt jõuluteemaline algus, ebamääraselt kulgev religioosne alltekst, mida esindab nii Maria nimevalik, tema risti ette löömine haual kui ka vahel jumalaemana portreteerimine, ei vii otseselt kuhugi ega seo sisuliine. Pigem viitab see pärimuslikku laadi loojutustamisele, milles muinasjutud olid õpetlikku laadi. Või vanasõnale, mis usutleb, et mida külvad, seda lõikad. Seda mõtet peegeldab ka inimese ja looduse suhe filmis – maa kultiveerimine, kodu- ja farmiloomade omamine. Soovides elada seal, kus peame keskkonda muutma, ja püüdes loodust (meelevaldselt) oma ellu integreerida, painutame ümbritsevat oma tahtmisele, küsimata, kas meil on üldse õigus seda teha. „Lambuke” on fantastiline lugu sellest, kui kaugele oleme nõus minema, et oma unistust idüllilisest elust teoks teha, ja mis on selle hind.